Head rändu, Betty!

Betty väsis ära.
Täna hommikul saatsime arsti abiga ta vikerkaare taha.
Kõik lõpud ja lahkumised on rasked.
Kui lahkub pereliige, tekib tühimik, mida keegi eales ei täida. Vaid mälestused jäävad ja elavad igavesti. Nagu tingimusteta armastuski.

Ühel päeval, kui tal väga halb oli, leidsin ta suvemaja tagatoast, voodist. Lõõtsutas raskelt ja silmad olid võõrad - kasvaja oli oma teed rajama hakanud. Küllap oli Betty kunagine omanik tema vastu nii lahke ja lubas tal voodis pikutada. Nüüd, hädas olles, meenus talle see... kuigi, meie koerana ei pressinud ta eales ei diivanile, voodisse. Sai algusest peale aru, et tema mõnusaim paik ja koht on talu räästaaluses, talle ja Bonhamile ehitatud poodiumidel. Sealt avanes suurepärane vaade väravatele, tulijatele ja minejatele.

Betty oli algusest peale tohutult tark ja sõnakuulelik. Täiesti siiras ja puhas kiindumus esimesest silmapilgust, kui temaga varjupaigast koju tulime. Mitte kunagi ei tekkinud temaga "seisu", kus ta end kuidagi maksma püüdis panna. Vastupidiselt Bonhamile, oli ta kõikide pereliikmete ja lähemate sõprade vastu lahkus ise. Seevastu ei pääsenud näksamisest ükski inimene, kes aeda sisenes ja kel pereliikme lõhn puudus. Umbusklikkus võõraste suhtes jäi elu lõpuni...
Ta ise oli "kiiksust" teadlik ja nõustus koheselt tuppa või kuuri varjule tulema seniks, kui võõrad lahkunud ja jäänud vaid omad...

Kallis Neti-Betty, jääme kohtumiseni. Tean, et valvad edasi ja saadad mind mu radadel.