Oktoober 2011

Talvituma jääb tänavu 3 hobust - EMT täies koosseisus.
 Kokkuvõttes möödus suvi hobustele erakordselt hästi. Suureltjaolt kindlasti tänu A-e, kes tõi Theo talli uut hingamist ja rütmi. Aga tal on aeg edasi liikuda, sest lõppude-lõpuks on iga asja jaoks oma aeg.

Mul ja Theol igatahes vedas, et A.oli. Aga kuna Theo arengus on üks jupp puudu - seesamune, mille ta oleks pidanud saama kunagiselt ratsastajalt - siis paraku on vaja sõitjat, kel ratsastamine veres.
Täna sõitis Theoga K., kes Theo sadulasse pani. Eest niivõrd pehme, ent säärele tuim, oli ta kokkuvõte. Edasi tuleb seda hobust sõita. Samas saavutas ta 10-min treeningu järel olukorra, kus libisevata hakkas hobune ette ja alla jooksma. Ilma kangutamata. Sama olukord säilis suunamuutustel jne.
Jama on see, et pärast omaaegset 2-kuulist ratsastust kardab Theo paaniliselt stekki. Täna saime sellele taaskord kinnitust. K. võttis Theo korraks kordele ja mina läksin stekki tooma. Platsile sisenedes kõõritas ta mind ikka sedavõrd, et tekkis tunne nagu oleksin looma peksnud. Ometi pole ma teda kordagi füüsiliselt karistanud ja tema usaldus minu vastu on suur. Aga mitte nii suur, et oleks ununenud steki-hirm. Niiet - nende probleemidega hakkame nüüd tegelema. Õnneks pole need suured, lohutas K.
Aga ikkagi.... tahan lugejatale öelda, et kui oma hobu ratsastusse viite - usalda, ent kontrolli. Mina ainult usaldasin. Eks olen elus ennegi kohanud, et heatahtlikkust kiputakse naiivsuseks tõlgendama.