Mozart ja Havens

Mozart ei talu kaera. Sellele järeldusele jõudmine võttis omajagu aega. Ent jah - niipea, kui kaerakogust vähendasin või üldse ära jätsin, andis ka prei järgi. Kärnasid tekkis oluliselt vähem. Eks karm aeg tule veel kevadel kui esimene oras väljas, siis pean kõvasti peale passima, et ta jalgade olukord ei muutuks selliseks nagu viimastel kevadetel.
Ostan talle Havens reform`i, mis on spetsiaalselt allergikutele, vähese proteiini sisaldusega.... lõhnab hirmus hästi. Havensi müsli on Mossu päeva kõrghetk, niipea kui tünni kallal krõbistan, elavneb ta silmnähtavalt. Silmad löövad särama ja jalg hakkab kaapsuma:) Oh, seda mõnulevat ilmet, kui ta müslit krõbistab!

Ka muidu saab Mozart hakkama. Muret teeb vaid see, et aeg-ajalt leian ikka ta kaelalt hammustusjälgi  - Eltoni töö. Sama täksitud on ka Theo:( Eks näis, ehk ikka sõbralikkus suureneb ajapikku.

Elust talvel

Suure külmaaja elasid hobud probleemivabalt üle. Pisut rohkem joodi vett, ent muid muudatusi ei täheldanud. Theo kapjadesse on väiksed lõhed tekkinud, ent ilmselt on need pindmised. Märkasin, et Madli oli toonud kabjasalvi - ju siis on vaja praegu pisut pintseldada. Mossule hangitud 300grammise voodriga Eskadroni tekk osutus väga heaks. Theo pidi veel vana tekiga läbi ajama. Õpetuseks ja teadmiseks kõigile - täiesti mõttetud on need talvetekid, mis ei ole tehtud vetthülgava pealmise kattega. Pruugib vaid lumesadu tulla ja hobune on märg. Seega - tuleb osta üks ja korralik. Eltonile tõi perenaine Masta teki, mis tundub samuti super olevat. Hinna poolest vist isegi pisut soodsam kui Eskadron (maksis 70 €).

Madli on käinud vähemalt paar korda nädalas Theod liigutamas. Tulemuslikult! Nad töötavad peamiselt suures koplis, kus teevad volte ja suunamuutusi. Ilma libisevata ja enamasti õnnestub tal hobune ratsmesse saada. Traavis on nad juba väga ilusad ümarad kohati. Galopis on samuti esijalgade töö aktiivsem, tagajalgadel veel arenguruumi. Kuulekus ja head kombed tunduvad ka juurduvat.
Eks Theo ole ikka paras frukt. Vahest mängib Madliga peitust, peites end koos traavliga end talli nurga taha. Aga Madli ei lase tal endale pähe istuda. Minu arust sobivad nad hästi ja saavad suurepäraselt läbi.
Kui õhtud valgemaks lähevad, tahaksin ise samuti vaikselt sõitmas käima hakata. Praegu pole tõttöelda üldse selga saanud. Ekstreemsed ilmaolud ja nädavahetusse kogunenud askeldused pole mahti andnud. Aga kevadel ehk uue hooga!?
Muud eesmärgid seoses Theoga... - võimalik, et nad kevadsuvel Madliga mõnest võistlusest osa võtavad. Võib-olla isegi kergema skeemi sõitmisel. Eks näis. Pöidlad pihus!

Vaatamine

Olen mitmeid kordi mõelnud, et mis on see, mis teeb hobusega suhtluse erakordseks. Üldteada tõde - kes kunagi hobustega kokkupuutunud/tegelenud, sellest "pisikust" enam lahti ei saa.

Kindlasti tuleks siinkohal eristada inimesi, kes tegelevad ratsaspordiga - neil võivad hobustega suhtlemise eesmärgid ja tunded olla mõnevõrra teised, kui neil kes soovivad lihtsalt hobustega koos olla ja neid tundma õppida.

Minu jaoks on hobuse kõige väljendusrikkamaks omaduseks viis, kuidas nad VAATAVAD. Saakloomana peavad nad pidevalt ümbrust silmas ja nendega kauem koos olles õpid tõlgendama vaate tähendusi. Ma ei tea, kuidas moodustuvad ümbritseva maailma kujutised nende silmades, ent tajun - nad näevad maailma hoopis teise spektri läbi.  Kui palju erinevaid vaatamisi oma hobuste puhul tean? Variante ja kombinatsioone on mitmeid:)

 -  Koplis olles ümbruse jälgimine - see ainitine pilk, millega puuritakse horisonti. Inimsilm ei erista mitte midagi, ent neile...mnjah. 

 - Kopli värava "valve" - sinna kogunetakse, siis kui on teada  - varsti saab kaerale. Ootuspinevust suisa kiirgab silmist! Ja samas see pilk - soe ja paitav, et... "kaeratädi" tuleb :)

 - Kohtumised võõra hobusega. Need  vaatamised on taaskord täiesti erilised!

 - Oma perekoerte jälgimine - jälle teistsugune vaatamine:)

 No ja muidugi on lugematu arv erinevaid silmanurga jälgimisi ja silmas pidamisi.

Argus läks ära

On üks blogi, mida olen jälginud aastaid. Eile sai see viimase sissekande.

 Mulle jääb alatiseks meelde blogi autori profiilis tõdetu:

"... It is my hope that this blog inspires people to take action when they see an animal in a bad situation. I also hope that it inspires readers to slow down and honor the often overlooked little moments of beauty in their lives. In a world gone slightly upside-down, we need good stories. I hope you enjoy this one..."


Arguse lugu läks mulle väga hinge. Kuidas teisiti saakski.
 Arvan jätkuvalt, et seniks kuni on suure südamega inimesi, on elulootust.