CLICK HERE FOR THOUSANDS OF FREE BLOGGER TEMPLATES »

kolmapäev, 3. veebruar 2016

A on tulekul !

Oodata on uut liiget meie loomaperesse!
Kaunis ja vägev kaukaneiu on oma esimese pesakonna ootel.
Kui loodus on armuline, on uustulnukaid oodata veebruari viimasel nädalal.
Me ei ole paika pannud sugu, eks ta ise valib meid.
Küll aga on teada, et nimed tulevad A-ga.
Mis teeb nimevaliku üsna lihtsaks! :)

laupäev, 5. september 2015

Head rändu, Betty!

Betty väsis ära.
Täna hommikul saatsime arsti abiga ta vikerkaare taha.
Kõik lõpud ja lahkumised on rasked.
Kui lahkub pereliige, tekib tühimik, mida keegi eales ei täida. Vaid mälestused jäävad ja elavad igavesti. Nagu tingimusteta armastuski.

Ühel päeval, kui tal väga halb oli, leidsin ta suvemaja tagatoast, voodist. Lõõtsutas raskelt ja silmad olid võõrad - kasvaja oli oma teed rajama hakanud. Küllap oli Betty kunagine omanik tema vastu nii lahke ja lubas tal voodis pikutada. Nüüd, hädas olles, meenus talle see... kuigi, meie koerana ei pressinud ta eales ei diivanile, voodisse. Sai algusest peale aru, et tema mõnusaim paik ja koht on talu räästaaluses, talle ja Bonhamile ehitatud poodiumidel. Sealt avanes suurepärane vaade väravatele, tulijatele ja minejatele.

Betty oli algusest peale tohutult tark ja sõnakuulelik. Täiesti siiras ja puhas kiindumus esimesest silmapilgust, kui temaga varjupaigast koju tulime. Mitte kunagi ei tekkinud temaga "seisu", kus ta end kuidagi maksma püüdis panna. Vastupidiselt Bonhamile, oli ta kõikide pereliikmete ja lähemate sõprade vastu lahkus ise. Seevastu ei pääsenud näksamisest ükski inimene, kes aeda sisenes ja kel pereliikme lõhn puudus. Umbusklikkus võõraste suhtes jäi elu lõpuni...
Ta ise oli "kiiksust" teadlik ja nõustus koheselt tuppa või kuuri varjule tulema seniks, kui võõrad lahkunud ja jäänud vaid omad...

Kallis Neti-Betty, jääme kohtumiseni. Tean, et valvad edasi ja saadad mind mu radadel.


esmaspäev, 16. veebruar 2015

Theo Tall 2015

Postitusi on Hopsides ja Kutsides vähevõitu ja juhuslikule  siiasattujale võib jääda mulje, et äkki on Theo Talliga lõpp.
Ei, ei ole:)
2014.a oli meie väikesele kodutallile tegelikult väga õnnelik aasta. Hobustel ei olnud ühtegi vigastust ega kimbutanud haigused. Nad on omavahel karjaskeemid paika loksutanud ja hoiavad kõik kokku.
Elton Baff on endiselt pealik.

Mõningane võimuvahetus on toimunud Mozarti ja Theo vahel, mis väljendub silopalli ümber söömaajaks kohtade sissevõtmises. Tavaliselt tohtis Theo kõige viimasena alustada, ent nüüd on selleks vahetevahel Mozart. Varieeruvalt.
Mozart aga ei lase end sellest häirida ja trambib otsejoones varjualusesse, kus kindlasti mõned suutäied ilma kellegi loata manustada saab. Tegelikult hoiavad mõlemad hobud Mozartit väga ja vastupidi. Kui teised ratsamatkal, lohutab Mozartit vaid pidevalt manustatavad õunad või porgandid. Nende lõppedes on hädakisa suur.

Edukas oli läinud aasta ka meie talli inimestele. Meil on tohutult vedanud! Nii toredat seltskonda nagu praegu võib vaid hobuseunenäos soovida. Kõik on omavahel sõbrunenud ja saame kaasaga aeg-ajalt endile seetõttu "ajutist vabadust"  lubada. Väga usaldusväärsed , targad ja edasipüüdlikud noored inimesed. Õppimise ja töö kõrvalt jõuavad palju ning hoiavad kabjalised heas vormis, mitte lastes üle pea kasvada.
2014.a. augustis toimusid suisa kahed pulmad - Elton Baff sai sõidutada kahte pruuti. Theo hoidis peikadel silma peal. Olime kõik õnnelikud, et selline võimalus avanes!

Theost rääkides - temal avanes elu esimene modellisessioon. Eriliseks muutis kogu sündmuse asjaolu, et mitte fotode tarbeks ei poseeritud, vaid maalinäituse. Amfiibhobuse maalide sari osutus ootamatult edukaks ja kunstniku sõnul on järel, vaid mõni üksik šedööver.

Kurvema poole pealt oli sel aastal kindlasti Madli ja Theo vahelise tiheda koostöö lõppemine võistlustel kukkumise tõttu. Aga soojad suhted on endiselt alles. Madli meile ju nagu pereliige.Kes teab, ehk saab ühel päeval tervis sedavõrd korda, et Theoga taas kihutada. Need kaks tabasid üksteise hingesopid ära ja sobisid ideaalselt.
Theo pole aga sugugi mitte jõude - tema taltsutamise on üle võtnud Annika. Algus oli raske, ent praegu tundub, et poiss on krutskitest hoolimata tee Annika südamesse leidnud. Ja vastupidi.

Ehituste poolelt: valmisid talli varjualune ja renoveeritud sai sadularuumi hoone fassaad+katus, valatud sai väliboksi põrand.

Sellised uudised siis möödunud aastast. Loodame, et uus tuleb sama leebe ja armuline.

Varsti kirjutan ka kutside peatüki! :)

esmaspäev, 23. juuni 2014

Ilmunud!

Meil käis külas Oma Hobu. Tore lugu sai!