Sahkari talu

Pöial-Liisi, aeeee! Hakka pakkima nüüd... Kesko-Agrost hüppan läbi ja siis stardime, (mul tel ununes teise masinasse). Jõuan Sinu juurde 17:30. Voodiriided võta ka kaasa!

Väike fotomeenutus. Tänu Triinule, kel fotoaparaat koos laetud patareidega ühes oli.

Tagasi Kihnust. Olin seal elu jooksul kolmandat korda. Esimene kord oli paljude aastate eest. Kui olin 12-13 aastane. Tegelesin tollal pisut akvalangismiga ja meie trupil oli sukeldumislaager. Laager oli püsti pandud Rock City lähedusse. Vabal ajal lippasime sõbratar Pillega rannast väljaulatuvate kivide vahele mängima. Mängisime kivikeste külge kinnitunud vetikatega:) Kaks kuningatütart. Mäletan, et eriliselt lummav oli pikka "juusteriba" vees ujutada. Muinasjutt muudkui keris ja keris, meri, kivid ja kajakad tegelasteks. Hiline lapsepõlv. Meenutasime seika klassikokkutulekulgi. Teine kord oli umbes 10 aastat tagasi koos tollaste kolleegidega ja peredega. Mul oli Jaan kaasas. Ööbisime Linaküla telklas. Samas toimusid ühe suure asutuse suvepäevad. Vist Eesti Energia. Kellegagi hakkas jutusoon sobima. Mäletan, et käisime 4-5 õhtul Kurase kõrtsus tantsimas ja surnuaial jalutamas. Saar ise jäi avastamata. Ja nüüd, kolmandal korral armusin sellesse paika. Taimestik, rannariba,

Theol on esimest korda terve ring raudu all. Üsna pea avastasin, et tagumised jalad sõrgatsist allpool on ära hõõrutud ja kärnades. Olen antiseptikuga verevermeis kohad ära puhastanud ja tsinksalviga kokku mätsinud, lootes et ehk õpib ta raudadega ümberkäima. Siiani tulemusteta:( Ilmselt pean talle koplisoleku ajaks panema tagumised kaitsmed? Pöial-Liisi aga avaldas kartust, et hüppakaitsmed nende kohtadeni ei ulatu. Need on ju tehtud eelkõige liigese muna kaitseks... Pindedega ma ju samuti hobust koplisse ei lase - neid ei tohi kaua pealgi hoida, takistavad verevarustust. Transpordikaitsmetega oleks nagu kah nadi:) Nagu sukksaabastega:) Ilmselt ta ei peaks neid ka kuigivõrd kaua jalas... Pöial-Liisi arvas, et ehk aitavad kalossid... Kas kellelgi hobuinimestel on olnud samalaadseid probleeme ja kogemusi?

Riho muusika tajumiseni tuleb kasvada ja areneda. Nagu teatud raamatuni või inimeseni... Mulle meenutab tema kitarrimäng mere kohal triivivat üksikut kajakat... Sama romantiline ja lüüriline pilt joonistub. Eesti kontekstis kahtlemata erakordne stiil. Muidugi on ka tema mängus tajutavad teatud mõjutused, ent lõpptulemus on siiski niivõrd isikupärane ja segiajamatu. Olen piiritult tänulik erakordse ja mulle palju tähendava plaadi eest - Poeet külmetab klaasmäel. Just sellest plaadist sai alguse mu teekond sisemise rahu juurde. Musitseerimine Robert Jürjendal`iga, Kuulaps, Pump...jt lood Kasekese, VSP projekti ja In Spe repertuaarist - taolise muusika kuulamine/kuulmine oli minu jaoks suvesündmus number üks. Mis teha... olen nostalgia lainel:)

Laiskleme hetkel koos hobustega. Treener on välismaal ja minu vaim liialt nõder, et miskit asjalikku ette võtta. Püüangi hetkel rohkem keskenduda talli koristamisele, varustuse korrastamisele ja muidu askeldamisele. Hobuinimesed teavad küll, et taolised "askeldamised" ei lõppe eal... Theo kaotas eile mu silme all esijala raua. Tegi galopikiirendusi (mõnus hobuilm ju, pole parmusid!) ja libastus porisema koha peal. Jalgu üle kontrollides märkasin, et raud kadunud... leidsin sealtsamast lähedalt rohust, naeladki kõik sees alles. Aga muidu on ta uhke poiss. Kohe näha, et ta tunnetab oma noorusjõudu ja kaifib jooksuoskust täiega. Et treenerile nädala pärast mittepäris lontut üle anda, siis vähemalt boksis kiusan teda. Teeme eest äraasteid, tagurdamisi, edasiliikumist, jalahoideid, jalgade andmist jne. Juhul kui Reimo kätte saan, tahaksin Theo ka varustusega kordele panna. Pöial-Liisi lubas Theo sadula ära proovida sammus, eks näis. Mozartil on mõnel päeval silmnähtavalt parem,

Enne Jaanipäeva tegimegi emaga kauaaegse plaani teoks ja võtsime ette retke tema lapsepõlveradadele. Ema sündis Sambla talu saunas Mõisaküla lähistel. Kui ta oli 2-aastane, koliti Rinnale, mis asub Läti piiri "vahetus läheduses". Suure talu omanik oli nagu enamik ta saatusekaaslasigi küüditatud, ning uhkest karjamõisast leidsid tööd ja leiba sõjajärgsed hädalised. Nagu mu üksikemast vanaemagi. Ema polnud kindel, kas tee Rinnale on säilinud. Samuti püüdis ta mälu järgi meenutada, kust talumaad täpselt kulgesid. Üht põllusiili silmitsedes märkaski ta silmpiiril kõrguvaid puid. - Need on Rinna puud... arvas ta neid äratundvat. Hakkasime ettevaatlikult mööda umbekasvanud teed sõitma ja jõudsimegi pärale. Ema suu läbi hakkasid kõnelema mälestused. Täpselt mäletas ta, kus asus peahoone, kus jääkelder, kus tall, kus laudahooned. "Siit läks majapidamistee ja siit kivitee lehtlasse!". Tasapisi hakkasin ka mina aimama iidsete hoonete piirjooni. Mõistsin ema mälestuste painet.

Jaanipäevad mööduvad mu jaoks enamasti rahulikult. Poeg on tavaliselt oma seltskonnaga kusagil ja mees tööl. Pisuke rahutus on küll sees, kui näen liigikaaslasi kaupluses tavapärast lõkkesööki ostmas, ent ega ei kipu küll suure tule äärde enam. Seevastu on see päev tähtis teistmoodi. Mu oma Jaani pärast:) Mäletan end aastaid tagasi bussiga Jaanipäeva hommikul Karksi-Nuia sõitmas, paariaastane poeg põlvedel. Jaan läeb jaanitulele! Kaa-aasike! lõõritas poja üle bussi. Bussirahvas muigas. - Mis su nimi? uuris kõrvalistuv tädi. - Jaan, teatas poeg uhkelt. - Meil on siin päris oma Jaan! hüüdis tädike üle bussi. Selle peale miskipärast plaksutati. Jaanipäev toob hea tuju. Suvepüha ju! Silmad siidituttides, lakk on hõbehelmedes! Jaan on mulle palju rõõmu toonud. Tõeline Päikesepoiss! Ka sel Jaanipäeval olen pisut nukker. Sel eriti. Hoolimata nukrusest on teadmine, et kodust lahkumine ei tähenda ju meievahelise sideme katkemist. Eks aeg näita, kui tugev see on. Minu jaoks jääb ta ju ikka se

Vanalinna südames asuvas iidses kirikus toimus eile kaunis riitus. Kogu koolipere jättis ääretult kokkuhoidva ja ühtse mulje. Nii kaunist ja südamlikku aktuse tseremooniat ei olnud kunagi näinudki... Pojal (ja ka mul) oli pisuke kahetsus, et VHK kooli varem ei avastanud. Üks aasta õppimist ei andnud võimalust koolikaaslasi tundma õppida, küll aga õppimise-õpetamise süsteemi. Lõpuõhtu pidamiseks otsustas poeg liituda oma endise 21.Kooli lennuga, ühiselt sõideti Tartumaale. Vabadus ja edasiliikumine... "ja et mõte ei kaoks" nagu L.Peterson aktusel kõneles. Naeratus valgustas poja nägu sagedasti ... Kloostri Aidas toimunud ühiselt õhtusöögilt suundusime vanaema ja Pöial-Liisiga koju, kus hiliste öötundideni tordi, veini ja ohtrate toostide ning mälestuste seltsis istusime.

Värskes õhus on suviti kahtlemata kosutavam olla. Kavatsen seda ise ohtrasti teha ja soovitan soojalt ka Sulle, mu lugeja. Eks ma vahepeal ikka arvuti juures olen ja kui juhtub midagi märkimisväärset või väljakirjutamist vajavat, siia ka tekste jätan. Kaunist suve!

Liana viskas mulle blogipalli. Mõningatele meemidele olengi vastamata jätnud. No ei tulnud vaimu peale, mis teha... Kel vähegi vaim peal, püüdku pall kinni ja kirjutagu vastused samadele küsimustele. Nimesid seekord nimetamata ;-) Aga nüüd siis: 1. Mida sa tegid kümne aasta eest? Täpselt 10 aastat tagasi suvel üritasime koos perega oma tulekahjust räsitud elu taas joone peale saada. Meil õnnestus rentida talumaja linna lähedale maale. Esimene pilt oli küll trööstitu - nõgesed, klaasikillu- ja muu kola hunnikud. Esmapilgul tundus, et seal küll elada ei saa. Tõelin Ukuaru onnike. Aga siis... kõndisin elutoast köögi poole, kust päike sisse siras ja hakkasin "nägema"... siin võiks olla ümmargune laud, siin riiul jne. Ühesõnaga suvi otsa sai värvitud, tapeeditud ja käsivikatiga niitma õpitud. Poeg sõbrunes naabripoisiga. Bibi protsessis postiljoniga kuniks viimane konstaabli kutsus. Sel suvel tegin iseseisvalt esimest korda punase sõstra mahla. Ja kurke marineerisin samuti. Saime

Usaldus ja usaldamine on sõnad, millega kaudselt iga päev kokku puutume.Oma lähedasi me ju usaldame, kuis teisiti saakski. Vaikiv vandeseltslaslikkus... mitte loosungid. Mulle on elu jooksul korduvalt etteheidetud liigset avameelsust, seostades seda liigse usaldamisega. See pole päris nii. Olen küll avameelne, ent usaldamisest on asi kaugel... Kes mind lähemalt tunneb, teab et suhtlemise minuga muudabki ajapikku keerukaks usaldamatus. Mitte umbusklikkus, vaid usaldamatus. See väljendub tüütult paljudes detailides. Puudutuseni välja. Ei teagi, kust see pärineb... küllap lapsepõlevest. Meil kõigil on saladused, mida endale hoiame. Või siis äärmisel juhul kellegagi jagame. Kui "vaikimisvannet" või "vandeseltslaslikkust" rikutakse või suisa sihilikult kuritarvitatakse, siis lööb see kahtlemata suure mõra. Seetõttu ei tee mulle enam ammu haiget usalduslikust avameelitsemisest tingitud pettumine. Pigem ma üllatuks, kui mu avameelsust ei kuritarvitata:) Inimene on juba kor

Sõnum olevikust. Anonüümne ütles... Tõeliselt olulised kohtumised on hingede poolt paika pandud ammu enne seda, kui kehad teineteist näevad.Tavaliselt toimuvad nad siis, kui me oleme mingi piirini jõudnud, kus me peame emotsionaalselt surema ja uuesti sündima. Ma loen Sind ja valvan Su üle. Järelikult pole see hüvastijätt. Tahan teada, mismoodi Sa valvad mu üle? Kas see lause peaks hirmu või turvatunnet sisendama...

Hommikul ärkasin terrassiukse vastu piitsutava vihma heli peale. Vedasin kähku kiledressid jalga ja läksin koplisse hobusid otsima. Seisidki kaks kurvakuju rüütlit lageda taeva all, külg-külje kõrval, lakad-ninad tilkumas. Esimesel vaatlusel tundus, et suisa tukkusid. No muidugi, pole ju satikaid ja muid vereimejaid. Kuna mu hobud on öösiti karjamaal, siis toon nad hommikuhakul ~4 tunniks talliboksi puhkama. Kaeraportsud saadakse samuti tallikünast. Kuna aga boksis tegeletakse peamiselt seismise või pikutamisega, siis tuleks hobused selleks tegevuseks ka enam-vähem kuivaks saada. Ühest saunalinast piisab vaid näo ja kaela/laka kuivatamiseks. Ülejäänud kehast vedeliku eemaldamiseks kasutan suga (on vist selline nimetus...), mis näeb välja nagu aknaklaasi kuivataja, kõvera (ergonoomilise:) kujuga vaid. Theo pisut pelgab suga ja tantsib seepeale boksis. Ent vaid sel juhul, kui unustan asjandust tutvustada - nuusutada anda. Iga uut vahendit ja eset peab silmade ees demoma, siis saad loa ka

Sundisin end töökiire vahel ühest kesklinna kontorist väljuma ning ette võtma jalutustiiru Vanalinnas. Einestasin ühes kohvikus, kus segamatult sai vaadelda mööduvaid inimesi. Turiste peamiselt. Vene tänavast pöörasin Laiale tänavale, sealt Pikka jalga mööda üles ja Lühikest mööda alla. Laia tänava ja Lühikese jala ristumiskohal kuulsin ööbikut laulmas...:) Tabasin end mõtlemast - "nagu Horvaatias". Mitte niivõrd vanalinnade sarnasuse tõttu, vaid just selle tundmuse tõttu, mida paariaastatagune retk esile kutsus. Olemise tajutav kergus. Teadmine, et rahu endas tuleb olenemata ruumist ja kohast, kus viibime. Ja usk. Ja lootus. Üks kulgemise laul . y

... ja Pavlova lõpetavad nädala.

i Pühapäeva hommik... ei suuda end veel voodist välja veeretada. Niiiiii hea on olla. Vaikne on. Eilne päev möödus suure hulga külaliste seltsis. Mees oli pikemat aega teinud eelveenmist suvepeo suhtes, kuhu kõik head sõbrad/tuttavad kokku kutsuda. Lõpuks nõustusin, ent... ilmataat mitte nii väga. Istusimegi lastega enamasti toapoolel. Õppisime fotikaga pildistamist ja tegime võlutrikke. Adina-sudina-sutka-sai ... seda õppisime ka:) Täiskasvanutele aga sobis hoovipoolne katusealune, kus grilliti ja veini limpsiti ja kust loodus oma vihmavärskusega kõiki võlus. Saunatati, juteldi ja mõteldi. Õdusalt, kuigi pisut niiskelt tunti end. Tasapisi mähkuti pleedidesse, ent ikka võlus värske õhk ja online -vihmasabin. Hobud said hulganisti väikeste käte poolt pakutud porgandeid ja silitusi. Theo korraldas traavi-galopi-pukitamise etenduse. Mõlemad hobud püherdasid vihmamärjas koplis, naudingust mörisedes. Minulgi oli kuidagi turvaline ja hea olla:) Jajah, isegi minul...va inimpelguril. Aasta ra

Poeg helistas, teatas et sai esimese riigieksami tulemuse teada. Inglise keel - 92 punkti. Tubli tulemus, mu meelest. Jah, ta keeloskuse tase on kordi parem kui mul, ometigi tõdes ta pärast eksamit, et krõbe oli. Seetõttu - hurraa:) Teine uudis oli veel... "Palun ole nii kena ja tühista juuksuriaeg". - Miks? - "Sest mul pole enam, mida lõigata...":) Olid sõpradega otsustanud suvele vastu minna. Noh, see "soeng" on tal ennegi olnud. Sobib, kusjuures. Vanaemad muidugi ehmatavad aktusel... aga eks ma katsu neid eelhäälestada, et palavad ilmad jne. Kuna ta ise on oma klassivendade- ja õdedega kusagil Kullamaa kandis, siis õnnitlen teda omaette, siin, tema aastatepikkuse lemmikbändi looga. Mulle ka meeldib see lugu, va Kahe Sünnipäevaga Poiss:)

Avastasin täna, et mul ongi veel nädalake puhkuseni jäänud. Puhkus ei sõltu mul enam ammu ilmadest, vaid võimalusest end tööasjadest täiesti väljalülitada. Järjest enam olen selle ära õppinud ning tõepoolest suudan ses mõttes juhtme seinast välja tõmmata. Puhkust on vaja... Sellest kõneleb väike humoorikas vahejuhtum. Tahtsin üks päev tööasjus kõrvalkabinetti minna üht kiireloomulist asja arutama ja koputasin hajameelsusest .... enne väljumist oma kabineti uksele:) Mnjah... nii see algab. 20.juunil saab poeg loodetavasti küpsustunnistuse. Lõpueeksamite tulemusi veel laekunud pole. Selleks tähtsaks momendiks saabub linna ka mu ema, plaanis on pidulik lõunasöök kooli läheduses asuvas hubases restoranis. Järgmisel päeval viin ema tagasi Mulgimaale ja plaanin ka ise paariks päevaks sinna jääda. Lubasin emale ammu, et sõidame läbi tema lapsepõlverajad Mõisaküla kandis. Ilmselt põikame ka Kablisse. Kindlasti lähen oma kauaaegse sõbranna Kersti juurde Vändramaale, Pärnumaal. Plaanis on abista

Theo treeninguid me katkestanud pole. Enda ratsatundidele lubasin küll nädalase pausi, sest teisipäeval tundsin tõepoolest, et ei suudaks kolmapäevases trennis keskenduda. Hoiatasin treenerit ette, ta suhtus äärmiselt mõistvalt... ei hakanud mind ümberveenma, et pead, just praegu pead... Theol ilmnesid enne äikesevihma kerged hingamisprobleemid. Õnneks möödusid need kohe, kui loodus ja tema vihmaga harjusid. Sellest hoolimata on tunda, et tal hetkel võhma ja lusti vähem kui tavaliselt. Treener keskendubki rohkem sammudele, seima jäämistele, eest äraastetele, jala sirutustele/venitustele. Sadulas olles on pearõhk sammul ja häälkäskluste väljavahetamine sääre vastu. Eilses trennis oli eriline hetk. Treeningu lõpu osas tõmbus Theo pingesse ja vaatas järjekindlalt kopliäärse raja suunas. Treeneri tütar koos lumivalge lambakoeraga tuli emale vastu. Mozart, kes kõrval koplis rahulikult heina nosis, tundis end ilmselt valvekorra eest vastutavana ning kappas asja uurima. Treener ahmis sõna o

Viimasel ajal on olnud imetabaseid hetki... Viivud täis siiraid, südamesttulevaid sõnu ja pilke. Sain aru, et väga vajasin seda. Mõistmist ja tröösti. Inimesed on ikkagi imelised küll:) Kuidas on nii seatud, et alati on igaühe jaoks keegi. Iga mure jaoks ka. Pead vaid julgema olla haavatud, siis leiad abi. Muideks, mulle tuttavad neljajalgsed käituvad samamoodi... Respekt ja tänumeel. P.S Süstid mõjusid hästi. Mozart kappas, püherdas, solberdas vihma käes nagu vanasti:)... ja hobuseinimesest kolleeg ütles, et kui veab võib ta ka selle diagnoosiga vananeda. Täna igatahes magan rahulikult;-)

Täna siis saabus selgus... Mozarti kabajaluu osas, kuhu kõõlused kinnituvad on pöördumatud muutused. Mõlemas esijalas. Kabajaluu pinnas peaks olema sile, temal on mügarlik. Kõõlustega kokkupuutudes tekib valuaisiting. Inimsportlastel pidavat see sage vigastus olema ja kui õigel ajal ei sprodiga lõpparvet ei tehta, lõpetatakse ratastoolis. Niiet, kahjuks on hullemaid haigusi kui laminiit. Mozart saab oma kaeraportsud nüüd tagasi... Dr Aibolit tegi mõlemasse esijalga 2 hormoonsüsti, mis ehk aitavad leevendada põletikku. See on ka kõik, mida teha saab ja ka see ei pruugi aidata. Veel...vangutas ta pead ja ütles, et NII hobust läbi sõita, peab ikka väga vaeva nägema. Jah, ilu ja võime võivad saada saatuslikuks. Uurisin eutanaasia kohta. Selleks pean nüüd valmis olema, mis parata. Aiboliti sõnul on märgiks hobuse enda allaandmine. Et kui tal on nii valus, et ta ei taha enam tõusta, et siis ta tuleb. Elame edaspidi päev korraga. See võib tähendada õige mitmeid õnnelikke päevi:) Püüan kompens

Minu lapsepõlvesuve lõhn oli kruusateetolmune. "Avastasin" seda nädalavahetusel metsast tulles, pihk piibelehti täis. Koduni oli veel jupp maad. Sammusime Bonhamiga lõõskava päikese käes mööda peaaegu valgeks tolmanud teed, teeäärsed lepad varje heitmas. See jahune lõhn, ... kõrre otsas tilpnevad maasikad, plätude vahelt tolmuhallid varbad paistmas... puude vahelt paistev veesilm, kuhu ajutiseks jahutuseks sulpsata. Asfalt sellist aroomi ei tooda ja seetõttu erilisi mälestusi ka esile ei kutsu. Kui... siis valusaid. Rattaga kukkumisi näiteks:) Meenus, kui tore oli vihma korral vaadata suurte piiskade tolmulangemist, kuidas heledast sai tume ja õnarustest loigud. Seegi lõhn on unustamatu. Huhh, jube hea tunne oli seda kõike mäletada ! Aga... vastupidiselt põuale on mul endal õige vesine periood:) Homme tehakse Mozarti haigele jalale blokaad, mis tähendab seda, et süstitakse haige piirkond täiesti tuimaks. See peaks andma ka selgust, et kas valu teevad need väiksed muutused kab

Sellesse nädalasse on palju mahtunud. Aeg seevastu ei kulunud nii kiirelt, kui tavaliselt (kolks - ja nädal, kolks - ja nädal. Õues võimutseb suvi - askeldamist, külaskäike, kerget drinki - kõike jaguks... Aga ei taha:) Kobin hoopis võrkkiike, lehitsen pisut Eco´t, tukun kuni hobuste koplisse viimise aeg tuleb ning siis libistan oma klaasikese jahedat prosecco`t ja vaatan kaunist muinasjuttu. Olen juba eelseisva naudingu ootel:) Tõeline Noor Pensionär või mis?

Abiks katedraali tekitamisel iseendas... ja nagu plaadi illustratsioonilt näha - sisenetakse sinna valgetel hobustel.

Midagi on väga teistmoodi nende paari päeva jooksul, arstil käigust kuni tänaseni. Üks asi on see, et Mozart tõesti kõnnib paremini. Olgugi, et ta paremat esijalga veel hoiab ning sellele kaua toetuda ei taha, on ta samm oluliselt vabam ja pikem. Eile manustasin ka esimest korda Aili soovitatud toidulisandeid - NAF Five Stars Laminaze ja põletiku alandajat Devil`s Reliefi . Hommikuti 1 annus FB-d. Laminiit pole endiselt täielikku kinnitust saanud, ootan veel teisi arvamusi. Aili aga arvas üsna veendunult, et tegu laminiitikuga ja seetõttu pole mõtet Laminaze andmisega oodata. Kuna kabjaluus on siiski muutused (õnneks on varbaluu täiesti õiges asendis), ei tee koostisosad talle ka mingit kahju, ikka vastupidi. Oluline muudatus on aga minusse suhtumises. Me olime ennegi lähedased, aga... täna olin enne Theo treeningtundi ~4 tundi varem nad boksi ööst väljapuhkama lasknud. Viivitasin nimme talliminekuga kuni treeneri saabumiseni, sest Mozarti peanuppu tavapäraselt talliaknast vilksa

Eile toimus aktsioon "Mossu arsti juurde". Küllap teab iga harrastaja, et üsna keeruline ettevõtmine on (i) lahutada kaheliikmelist karja (ii) saada treilerisse hobust, kes igapäev just ei reisi. Hommikust saadik sai oldud kõrgendatud valmisolekus: jooksutasime (väsitasime) treeneriga Theo`d ja tegime esimese hobude lahutamiskatse juba treeningu ajal - Theo oli treeneriga väikses koplis ja Mozart minuga tallis. Taoline lahusolek taluti kenasti ära - vaid mõned kutsumised. Theo oli isegi sedavõrd rahulik, et treener ratsutas temaga sammus uues kohas (jooksukoplis). Igaks juhuks muidugi korde otsas. Arsti ja ravirautaja vastuvõtt oli alates kell 16:00. "Laadimisega" tegime algust igaks juhuks juba kell 14 paiku. Esmalt manustsime Theo`le pisut rahustit (spets pasta leivaga) ja siis manööverdasime treileri tallile võimalikult lähedale ja võimalikult tasasele pinnasele. Mossu läks treilerisse esimesel katsel. Abiks olid 2 kordenööri ning abikaasa, kes teda treileris se

Mulle niiväga meeldib pühapäevast kui hingamispäevast mõelda. Pisitasa liigun ka selle poole, et pühapäeval end halbade emotsioonide eest kaitsta. Mis ei tähenda muidugi seda, et mõni teine nädala päev hingamispäevaks olla ei võiks. Lihtsalt, hea on nädalarütmis leida üks toetuspunkt, kus püüad sõna otseses mõttes hinge tõmmata. Ma vabandan oma lugejate ees, kes jõudsid eile lugeda Mozarti olukorrast. Küllap ei taha ei teie ega ka mina lugeda pühapäevase hommikukohvi kõrvale masendavat. Minu jaoks on see valus teema ja seetõttu ei kujutagi ette, et afišeerin seda. Eks see kipu ikka olema selline võõras ja kauge mure ning mina jälle ei tahaks, et seda loetaks kui konstateeringut... Liana, seetõttu võitlesin korraks ka sooviga, panna edaspidised postitused parooli alla. Sorry, olin paanikas. Niipalju ütlen, et hetkel on olukord normaliseerunud, ilmselt süst mõjub veel. Eks algav nädal too arutust. Püüan ta elu nii kauaks võimalikult mugavaks teha, vastavalt arsti silmaga pandud diagnoosi