Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuli, 2007 postitused

Üksinduse valu ja võlu

Kujutis
Vahest, olude ja sündmuste kokkulangemise tõttu kasvab ängistustunne selliseks, kus sellega toimetulekuks tuleb järgida vaid oma sisemist marsruuti.... Jätta kõik muu ja minna või tulla. Seekordne "hoog" muutis kõiki mu nädalalõpu plaane viimseni ning nii leidsin end reede õhtul hoopis vanaema haualt. Isa sünnipäevaks mõeldud lilled jäid hoopistükis memme kalmule. Vaatlesin mõnd aega kuis langevad vihmapiisad küünlakaitsel särisesid ning igati loomulikuna tundus edasi reisida vanaema koju, Mõisakülla. Majakesest on vaid ahervare järel. Keegi oli kuurialusesse rotveileri valvama pannud (ei tea küll, mida või keda). Algul urises ta mu peale üsna kurjakuulutavalt, ent kui olin teda mõnda aega kiitnud "kui tubli koer ja valvur ta on", siis lubas ta mul vaikuses mõtteid mõlgutada ja pildid klõpsida. Jah, ilma vanaemata on kogu lapsepõlve fluidum põrmu varisenud. Ei tundnud olemasolevaga enam mingit sidet. Liigutas vaid kolmepealine kurgede perekond, kes vanaema aia lähe

Suvepäev minevikust

Kujutis
Thredahlia räägib postis oma vanaema vaarikatest. Tema kirjeldused tõid elavalt meelde minu vanaema vaarikad, mis riideribaga tugipostide külge köidetult suuri, puhtaid ja suussulavaid marju andsid. Ja mis põnev oli end nende vahele peita ja siis maha kükitades rohelises tihnikus kogu maailma eest varjus olles maitsvaid marju lutsutada... Veetsin lapsena kõik oma suved vanaema juures, Mõisakülas. Teekond sinna tundus minu jaoks ilmatu pikk ja eriti uhke tunne oli siis, kui selle esimest korda iseseisvalt ette võtsin. Mäletan, et palusin bussijuhi käest end vanaema tänava otsas maha lubada (ema oli nii õpetanud) ja kuidas bussijuht kiikas mu kotist paistvat nuku pead ja muheles... Jah, võtsin oma lemmikpupe ikka kaasa:) Siiani mäletan seda eriliselt turvalist ja mõnusat tunnet - vanaema juures ärkamist. Plekist äratuskella tiksumine, imepehme (sulgmadratsiga!) raudnuppudega reformvoodi, lahtine aken kust kostus lindude sädinat, köögist kostuv pliidiraudade kolin ja ninnahoovav pannkoog

...nagu ratsahobuse sitta

Kujutis
Raha palju nagu ratsahobuse sitta.... Tänaseks saan selle kõnekäänuga täiesti elava võrdluse luua. See on suisa uskumatu, kui palju suudavad 2 hobust jääkprodukti tekitada. Novembrist 2006 kuni tänaseni on hakanud talli külje alla kogunema kenake müür. `Väga öko enam pole ja kui ma miskit kardinaalset lähitulevikus (loe: sõnnikuvedu) ette ei võtaks, siis võib tekkida väiksemat sorti ökokatastroofi oht me talupidamisse... Looduses vabalt ringi liikudes selliseid läsusid ei tekiks, risk on n.ö hajutatud kujul. Ent piiratud alal hobuseid pidades on see igapäevane probleem. Ka koplitest tuleks pabulad ära koristada, sest need on heaks pesaks ussalgetele ja samuti on hobu niipalju tark loom, et sõnnikupealset rohtu ei söö... Seega tekkiks järgmiseks aastaks puutumatud mättad. PH kirjutas päev tagasi Palladium Cupi takistussõidust kui kaunist ja glamuursest spordialast.Nõustun kahel käel, seda on iseenesest kõik hobuvõistlused. Pisut kramplik ja mitte väga loomulik liikumisviis hobudele

Must päev

Kujutis
Vot eile oli tõeliselt piinarikas ja halb päev mu jaoks. Mitte miski äraproovitud vahenditest ei aidanud "mustast august" välja tulla. Olin pahane kogu ilma peale - nii vist öeldakse. Tjah, ei teagi miks taolised nullpäevad tekivad - mitmete põhjuste kokkulangemine? Võib-olla tõesti. Tundsin end ka suisa füüsiliselt halvasti. Lõpuks sain mingisugusegi heaolutunde kätte, olles eelnevalt kella üheksa paiku õhtul mõlemat hobu kordetanud, nendega kaasa sörkinud jne. Seejärel vedasin end esialgu vastutahtmist aeda, vana lehise all oleva kivi peale kükitama. Kuulatasin loodushääli, kusagil kruugutasid sookured... ja hakkas pisut parem küll. Ees on terendamas vaid kohustused, ei midagi toniseerivat...ka täna hommikul ei saa neist tundmusist veel päriselt lahti. Tahaks ära, kusagile kaugele "kus pole meid":) Sellisele tundele järgneb minu puhul tavaliselt pikem Eestist äraolek või elumuutus. Kas tõesti on aeg selleks taaskord küps? Ja muidugi hakkab lähenema rahutukstegev

Mõrtsukkoerad

Kujutis
Bibi ja Juss Olen korduvalt kuulnud kaukaasia lambakoera kohta kasutatavat väljendit "aa, need mõrtsukkoerad!". Mina jällegi väidan, et kõik sõltub inimesepoolsest kasvatusest ja ohtlike situatsioonide ennetamisest ehk siis - vastutustundlikkusest. Kõiki koeri on võimalik vale kasvatusega ära rikkuda ja inimesele ohtlikuks teha. Jah, isegi bolonkat. Chihuahua `d vast päris mitte, aga jah... koer on siiski aretatud hundist ja teatud hetkedel ta ka hundina võib käituda. Kui ta tunneb, et tal puudub karjajuht, näiteks. Või kui temaga ei tegelda. Söötmine/jootmine pole tegelemine. Selle saaks koer ka vabalt looduses elades ise kätte. Tegelemine on jalutuskäigud, treenimine ja suhtlemine. Ajutise ajapuuduse tõttu täidab seda kõike ka teine koer või mõni muu loomake. Koer on sotsiaalne olend. Vaatan, et hommikuse ringkäigu ajal "eksib" Bonham alati kõigepealt jänese aediku juurde - seal nad siis kahekesi tõtt vahivad. Jänes on samuti väga huvitatud - ometi keegi, kes pi

David Oistrahhi festivali raames toimunud kontsert 20.07 Pärnu Kontserdimajas

Hoolimata puhkusejärgse töönädala väsimusest võtsin reedesel õhtupoolikul kätte ja sõitsin Pärnusse kontserdile. Väga oleksin tahtnud ka eelmise päeva Elisabethi kirikus toimunut kuulata, ent pidin reedel töö asjus vara asjalik olema - "konna suudlema" nagu üks kodanik kunagi vaimukalt mainis hommikuste mitteniivägameeldivate tegevuste kohta... Kontserdimaja (polnudki varem sattunud!) ise jättis kõrge, ent samas õdusa mulje. Meenutas mulle miskipärast Toronto Roy Thomson Hall`i. Mulje süvenes saali sisenedes - lavataguste istekohtade tõttu. Prooviruumides toimuv pika noodi puhumine pisut kostus saali, aga ilmselt ei takistaks oboehelisid ka parim heliisolatsioon:) Kontserdi kava oli meeletult intrigeeriv. Esimeses pooles tulid ettekandele: Stravinski balleti "Apollon" esimene ja teine pilt, Vivaldi kontsert kahele oboele, keelpillidele ja continuole d-moll, RV 535 solistid Kalev Kuljus ja Hanjafi Tšinkajev (Venemaa) Dirigentideks siis festivali raames toi

Mozarti edusammud

Kujutis
Ei oskagi nüüd öelda, kas spetsrautus, dr Aiboliti soovitatud liigesteravim, Mari abi liigutamisel või kosutavam toidusedel on põhjuseks asjaolule, et Mozart on vähem kui 2 nädalaga teinud läbi märgatava muudatuse. Keha on läinud pisut ümaramaks, ent eks ta selline kebjakas sportlane ole ja jäägi selleks. Peamine on aga liikumine - kahel järjestikusel päeval on ta kordeaias näidanud selliseid allüüre, mida julgesin küll vast alles paari kuu pärast loota - isegi galopile mindi ja mis peamine - ta ise nautis liikumist. Seda oli kogu ta olekust näha. Ja kondid ei naksu enam üldse! Mariga olime mõlemad imestusest oimetud:) Mulle puges vargsi isegi pisar silmanurka suurest õnnetundest! Aga no abilisega on mul ikka hirmsasti vedanud - ise olen hulgaliselt kindlustunnet juurde saanud ja hobud on märgatavalt arenenud. Tõeline õpetaja! Mari oli võtnud vaevaks mu Haapsalus käimise ajal Mozartile väike duši all käik korraldada - ütles, et uskumatu kui palju tolmu ja kreemide saasta ühest valgest

Anderson_Wakeman_Bruford_Howe-ABWH=Yes

Kujutis
Täna sain Amazonasest kätte 1988.a kogunenud King Crimson`i ja Yes`i segameeskonna DVD. Olen Wakeman`i soolo juppe seltsinatselt kontserdilt enne ka Youtube`is jooksutanud (algab improvisatsiooniga Madrigali teemadel), seevastu Steve Howe etteastet mitte. Tõttöelda - Howe soolo oligi selle kontsertsalvestuse tipphetk mu jaoks. Ja kohe järgnenud Long Distance Runaround. Imeilus. Pole mingi ime, et "kogunejate" käekiri on siiski väga jessilik. Püüe demonstreerida pärast 1980.a kommertsedu toonud "9012", et tõelise YES`i kujundavad just need inimesed ja need nimed? Kes seda teab.. Igal juhul mahtusid Tallinna lavale taas ära komplekt Anderson_Howe_Squire. Ja Yes`i liikmeskond on vahetanud verd kordades rohkem kui üks kord:) Yes on kordumatu ja segiajamatu. Kui sooloartistina on elegantsi ja intelligentsuse kandja mu meelest David Bowie, siis bändinduses kindlasti Yes. Genesise ja Yes`i viljeldud progressiivrock tekitab sama nimetuse alla koondunud nüüdisaegsete bändid

Alexela Cup 12.07 - 15.07.2007

Kujutis
Kuldne ahhal-tekiin Juba neljapäeval hakkas ja kestab pühapäevani takistusvõistlus Alexela Cup. Läksime Mariga koos juba avamispäeval. Esialgu plaanisin olla küll paar-kolm tundi, ent märkamatult sai sellest ligi kuuetunnine maraton. Mariga koos oli võistlusel ääretult huvitav viibida - ta jagas asjatundlikke kommentaare ja sestap tabasin end peagi detailidesse süvenemast - hobuse ja ratsaniku koostöö, hobu peahoiak, takistusele ajamine jne jne. Loomulikult on taolisel võistlusel esinevate hobude välimus viimsepeale timmitud. Varustus ja hobude n.ö väline disain pole samuti vähetähtsad. Kogu üritus Veskimetsas jättis korralduslikust küljest ülihea mulje. Publikut oli vast pisut hõredalt, aga siiski piisavalt. Mariga jah, saime segamatult hobuste teemal arutleda, vahepeal liitus ka tema kunagine treeningkaaslane ning teemaks taas...hobused. Kapjadest aretuseni. Mari rääkis ka huvitavaid lugusid ahhal-tekiinist, mis on ligi 3000.a vanune hobutõug. Pärineb Turkmenistanist, Karakumi kõrbe

Hobude uus rütm

Kujutis
Uskumatu, kuidas mõjutab hobuste "liigutamine" nende suhtumist sinusse. Alates sellest päevast kui Theod ja Mozartit külastab Mari, on loomadega toimunud märgatav pööre. Theo kuuletub kenasti ja võtab kergelt õppust. Kõrvad on tähelepanelikult kikkis ja silmanurgast jälgitakse iga su liigutust. Tema tõttu sai rajatud ka spetsiaalne kordeaed, kuna Mari märkas koheselt, et tal raskusi korderingi väljamõtlemisega. Tegime umbes 10x10 nelinurkse tarastuse ja - kohe teine asi. Loobusime isegi kordepaelast. Paarinädalase harjutamise tulemusena tehakse kenasti häälkäskluse abil nii sammust traavile kui ka traavist galopile üleminekuid, samuti ka suunamuutusi nii sammu kui ka traavi pealt. Trenni kestvus maksimaalselt 20 min. Plaanis on hakata treeningu ajaks tasapisi ka valtrapi ja hiljem sadulat selga sokutama. Siis on järg suuliste käes. Praegu polegi veel Theole suulisi muretsenud, ent järgmisel nädalal püüan selle sobitusringi ette võtta. Mari soovitas kolmelülilisi proovida. Moz

Kati Murutar "Vespera"

Kunagi mainisin Brodsky "Koguja rõõmust" kirjutades , et teatud raamatuteni on vaja kasvada ja omada teatavat elukogemust, et neid mõista. Täna naistekaid, täpsemalt Eesti Naist sirvides, leidsin Kati Murutari jutustuse "Vespera" . Jutt käib hobus(t)est ja kõigest mis nende ümber ehk siis ümber naba. Või nabasonga, õigemini:) Tegelikult võib sedasama lauset kirjutada ka vastupidises järjekorras. Hobukapriisi põdevate inimeste jaoks sellest miskit ei muutuks. Kas oleksin kirjutise emotsioone mõistnud ilma viimase aasta kogemuseta? Vaevalt. Jah, lugu liigutas mind hingepõhjani. Deja vu , tabasin end mitmeid kordi mõtlemast. Kati Murutari väljendusoskus ON võrratu. Tema stiil selgelt ja mõjusalt eristuv. Ja vot mulle isiklikult tohutult meeldib see keelekasutus, mis Kati mõtetest sulge jookseb. Nii loetav ja mis peamine... ehe ja usutav ja tõeline. Elust enesest ja ei mingeid halle toone sealjuures. Oh, annaks jumal sellise värvilise elu leidmist kõigile! Siis olek

Bonzoga vihmamärjas metsas

Kujutis
Bonhamiga on tohutult mõnus looduses jalutada. Seda mitmel põhjusel: ta tundub ümbritsevat vabadust nautivat täpselt samapalju kui mina, ta ei vingu et hakkame nüüd tagasi minema ja hea turvaline ning julge on tema seltsis samuti. Kasutasime tänase väikse vihmapausi ära ja sumpasime läpi umbekasvanud raja metsalagendiku poole. Alati peab miskit maitsvat tema jaoks taskupõhjas olema, sest jalutuskäigu algjärgus kipub ta liiga ülemeelik olevat. See väljendub meeletus jooksus võssa ja tagasi ning ainus viis teda "korrale kutsuda", on vilistada ja hüüda käsklus "Siia!". Ja kuidas seda ikka paremini kinnistada kui mitte väikse viineri või vorstitükiga, eks ole. Mets on tohutult lopsakas praegu - tõeline haldjamets! Sarapuud moodustavad tunneleid, vaarikavõsud on metsaraja "ummistanud", sõnajalad ja hundimarjad, mitmed puisniidu taimed, mille nimesid kahjuks ei mäleta. Vaja isa käest järgi uurida. Isa jah, õpetas mind juba lapsena loodusmärke avastama - kus s

Sõprusest

Kujutis
Mul on terminiga "sõprus" segased lood. Ümbritsetuna sõbralikest inimestest ja suhtudes ka neisse sõbralikult, pole ma elatud aastate jooksul saanud aru sõprusest kui tervikust. Sõbrad tekivad ja kaovad, olenevalt eluperioodidest. Kas võib sõbraks nimetada inimest, kes hoolimata töö- või elukoha või huviala muutusest sinuga edasi suhtlema jääb? Pigem on siiski tegemist sõbralike inimestega, keda kunagi sidusid ühised huvid. Olen kordi tajunud võõrdumist inimesest, kellega kunagi tundus lõpmata põnev arutada tööasjade või mõne konkreetse huviala üle. Ja näinud ka tema silmist peegeldumas nõutust kui räägin talle vaimustunult hoopis millestki, mis mind nüüd köidab. Järelikult oli tegu pealiskaudsuse ehk sõbralikkusega... Ja selle ühise kokkupuutepunkti muutudes, muutub ka suhestatus. Või on need inimesed, kes hoolimata sind tabanud raskustest, sind toetavad ja su kõrvale jäävad? Seostatakse ju paljuski sõprust kõnekäänuga "Sõpra tuntakse hädas". Nii ja naa. Olles

Steven Tyler band

Kujutis
Tänaseks siis Aerosmith nähtud-kuulud. Taaskord puhtjuhuslikult - paar tundi enne kontserti helistas mehe sõber, kes pakkus kahte tasuta pääset ja nii me end ligi tunniajalisel ootel sissepääsu ees Lilleküla staadionile leidsimegi. Oli piisavalt aega seiramaks kontserdile suunduvat publikut - üsna palju hakkas silma klubiinimesi - Diori päikseprillide ja aeroobika kostüümides. See selleks. Torkas silma halb organiseeritus rahvamasside haldamiseks - kontsert hilines, lubatud sissepääsu ajaks kostus lavalt alles soundchecki helisid ning rahvas tammus ootavalt, ligi 1000-kroonised piletid näpus. Kui sissepääs lõpuks avati, siis tekkis ummik ning mögafonist õpetussõnu jagada taibati korraldusmeeskonna poolt alles poole tunni möödudes... Staadionikontsert kui muusikanautlemise vorm on niigi küsitav, seetõttu eeldab see sellist korraldajapoolset "elu mugavaks tegemist". Igal juhul minu jaoks jääb see küll viimaseks katsetuseks Eestis. Soojendas "The Sun". Uuendusena back

7+7

Oh mis armas mänguke, mille Punase Hanrahani juurest leidsin:) Minu maagiline seitse siis: 1. Kui olin 11-aastane, kartsin heliredelite arvestust sedavõrd, et palusin klassivennal näpud ukse vahele tõmmata. Luid päris ei murdnud, aga paistes olid sõrmed küll. Muusikaarmastus on sellest hoolimata üks suurimaid ja jäävamaid kirgi mu elus. 2. Minu haridustee algas filoloogia ja lõppes infotehnoloogiaga. Rohkem struktueeritult õppida ei kavatse. 3. Olin kunagi väga spordilembene - põhialad kaugushüpe ja tõkkejooks. Nüüd millegipärast ei talu enam isegi sporidsaadete vaatamist, veel vähem spordiuudiste lugemist. Palju huvitavamad tunduvad võõrad ja minu jaoks ekstreemsed liikumishaarastused. Näiteks mägironimine. Ise põen vertigot. Lennukis see välja ei löö, pigem 5-korruselise maja rõdult allapoole vaatamisel. 4. Mul on kummalist laadi numbrimälu. Võin vabalt meelde jätta kümneid telefoninumbreid, seostan neid kombinatsioone üsna absurdselt, umbes nii et minu vanus, tema vanus ja hin

Mozarti uued kingad

Kujutis
Juba mõnda aega märkasin, et mööda kivist teed kõndides hoiab Mozart kapju. Kevadel sai tal rauad alt üldse äravõetud, ent kuumus ja kehvake kabjakasv pole talle suurt midagi juurde kasvatanud - kabjad üsna õhukeseks kulunud. Õnneks oli Reimol sel nädalal võistluste vahel aega ja eile sai Mossule terve ring uusi raudu pandud. Sepp vaatas ja nentis, et esimesed kabjad on üsna kriitilise piirini kulunud - nende kapjade rautamine oli Mozartile ka üsna ebamugav. Niikaua kui ta haamriga naelu sisse togis, peitis Mozart korduvalt oma näo minu kaenla alla. Paremaks toestuseks ja tundlikkuse vähendamiseks lõikas Reimo kabja ja raua vahele kabjakujulise kummi. Paar päeva võivat hobu jalgu veel "hoida" - harjumatusest, aga seejärel peaks tundlikkus vähenema. Igal juhul soovitas ta hobude jalgu koplist koju tuues külma veega uhada - see mõjuvat kapjadele hästi. Et siis üks mäng jälle juures. Theol seevastu tundusid kabjad korras olevat, ent veendumiseks oli vaja ta korraks boksist

Kuidas ehitada nii, et ei oleks liiga "euro"? Kuidas peatada kastikülad?

Kujutis
Eestimaal ringi sõites hakkab silma uus ehituskultuur - klanitud-sätitud-justkui ajakirjas. Omalt poolt aitavad taolisele "subkultuurile" kaasa kõikvõimalikud ajakirjad, telesaated ja disainerihakatiste soovitused. Tulemuseks on mu meelest elutud ja iseloomutud kodud ning koduaiad. Kuidagi kummaline on filigraanset jaapani stiilis aeda kohata õdusas aedlinnas või moodsaid paaris- ning korruselamuid Saaremaa niitudel ning randades. Pealtnäha on nagu kõik korrektne, ent jah - kudagi sobimatud ning kodutunnet mitteloovad. Võib-olla olen liiga vanamoodne, ent minu jaoks seostuvad kodused aiad ikka pisut muhkliku muru, varjuliste ja põnevate soppide, marja- ja õunapuude ning õitsvate lillepuhmastega (pojengid!). Nüüd on koduaedades näha enamasti küpressi ja Siberi kadaka ridu, äravahetamiseni sarnased. Isegi Saaremaa ja Hiiumaa kadakate vahel:( Muidugi on ilumeel suhteline mõiste, ent arvan et rohkem tegu ikka sellise "kastikujulise" mõtlemise ja mõjutustega, et vot

Juu Jääb!

Loodetavasti jääb lisaks Laulupeole kestma ka Juu Jääbi laadne minifestival. Just sellisel miniatuursel ja hubasel kujul nagu Muhumaa Nautse küla seda võimaldab. Aastaid tagasi käisin paaril järjestikusel suvel naabersaarel veelgi tillemal festivalil - Kuri Proge, nimelt. Sealt on pärit ka mu seni suurim vabaõhukontserdi ja õhustiku elamus - Genesise tippteose Supper`s Ready suurepärane ettekanne ja maa sees küpsetatud lammas, täidetud kaalikate ja muu heaparemaga. See selleks. Olime Juu Jääbi reedesel kontserdil , kus esinesid Kristjan Randalu ansambel, Sergio Bastos ja Simone. Pean tunnistama, et pole just suur ladina ameerika jazzu austaja ja tundja, ent lives oli kõik eriliselt kaasakiskuv ja nauditav. Kristjan Randalu Fender Rhodesi sound jäi samuti mõnusalt sisse resoneerima. Taaskord tõdesin kuivõrd palju on Eestis mitmekülgseid ja andekaid muusikuid - Raivo Tafenau, Ain Agan, Taavo Remmel - tohutult hea feeling ja samas briljantne tehnika! Taolistele üritustele annab muidugi su