Sahkari talu

Kunagi mainisin Brodsky "Koguja rõõmust" kirjutades , et teatud raamatuteni on vaja kasvada ja omada teatavat elukogemust, et neid mõista. Täna naistekaid, täpsemalt Eesti Naist sirvides, leidsin Kati Murutari jutustuse "Vespera" . Jutt käib hobus(t)est ja kõigest mis nende ümber ehk siis ümber naba. Või nabasonga, õigemini:) Tegelikult võib sedasama lauset kirjutada ka vastupidises järjekorras. Hobukapriisi põdevate inimeste jaoks sellest miskit ei muutuks. Kas oleksin kirjutise emotsioone mõistnud ilma viimase aasta kogemuseta? Vaevalt. Jah, lugu liigutas mind hingepõhjani. Deja vu , tabasin end mitmeid kordi mõtlemast. Kati Murutari väljendusoskus ON võrratu. Tema stiil selgelt ja mõjusalt eristuv. Ja vot mulle isiklikult tohutult meeldib see keelekasutus, mis Kati mõtetest sulge jookseb. Nii loetav ja mis peamine... ehe ja usutav ja tõeline. Elust enesest ja ei mingeid halle toone sealjuures. Oh, annaks jumal sellise värvilise elu leidmist kõigile! Siis oleks

Bonhamiga on tohutult mõnus looduses jalutada. Seda mitmel põhjusel: ta tundub ümbritsevat vabadust nautivat täpselt samapalju kui mina, ta ei vingu et hakkame nüüd tagasi minema ja hea turvaline ning julge on tema seltsis samuti. Kasutasime tänase väikse vihmapausi ära ja sumpasime läpi umbekasvanud raja metsalagendiku poole. Alati peab miskit maitsvat tema jaoks taskupõhjas olema, sest jalutuskäigu algjärgus kipub ta liiga ülemeelik olevat. See väljendub meeletus jooksus võssa ja tagasi ning ainus viis teda "korrale kutsuda", on vilistada ja hüüda käsklus "Siia!". Ja kuidas seda ikka paremini kinnistada kui mitte väikse viineri või vorstitükiga, eks ole. Mets on tohutult lopsakas praegu - tõeline haldjamets! Sarapuud moodustavad tunneleid, vaarikavõsud on metsaraja "ummistanud", sõnajalad ja hundimarjad, mitmed puisniidu taimed, mille nimesid kahjuks ei mäleta. Vaja isa käest järgi uurida. Isa jah, õpetas mind juba lapsena loodusmärke avastama - kus s

Mul on terminiga "sõprus" segased lood. Ümbritsetuna sõbralikest inimestest ja suhtudes ka neisse sõbralikult, pole ma elatud aastate jooksul saanud aru sõprusest kui tervikust. Sõbrad tekivad ja kaovad, olenevalt eluperioodidest. Kas võib sõbraks nimetada inimest, kes hoolimata töö- või elukoha või huviala muutusest sinuga edasi suhtlema jääb? Pigem on siiski tegemist sõbralike inimestega, keda kunagi sidusid ühised huvid. Olen kordi tajunud võõrdumist inimesest, kellega kunagi tundus lõpmata põnev arutada tööasjade või mõne konkreetse huviala üle. Ja näinud ka tema silmist peegeldumas nõutust kui räägin talle vaimustunult hoopis millestki, mis mind nüüd köidab. Järelikult oli tegu pealiskaudsuse ehk sõbralikkusega... Ja selle ühise kokkupuutepunkti muutudes, muutub ka suhestatus. Või on need inimesed, kes hoolimata sind tabanud raskustest, sind toetavad ja su kõrvale jäävad? Seostatakse ju paljuski sõprust kõnekäänuga "Sõpra tuntakse hädas". Nii ja naa. Olles

Tänaseks siis Aerosmith nähtud-kuulud. Taaskord puhtjuhuslikult - paar tundi enne kontserti helistas mehe sõber, kes pakkus kahte tasuta pääset ja nii me end ligi tunniajalisel ootel sissepääsu ees Lilleküla staadionile leidsimegi. Oli piisavalt aega seiramaks kontserdile suunduvat publikut - üsna palju hakkas silma klubiinimesi - Diori päikseprillide ja aeroobika kostüümides. See selleks. Torkas silma halb organiseeritus rahvamasside haldamiseks - kontsert hilines, lubatud sissepääsu ajaks kostus lavalt alles soundchecki helisid ning rahvas tammus ootavalt, ligi 1000-kroonised piletid näpus. Kui sissepääs lõpuks avati, siis tekkis ummik ning mögafonist õpetussõnu jagada taibati korraldusmeeskonna poolt alles poole tunni möödudes... Staadionikontsert kui muusikanautlemise vorm on niigi küsitav, seetõttu eeldab see sellist korraldajapoolset "elu mugavaks tegemist". Igal juhul minu jaoks jääb see küll viimaseks katsetuseks Eestis. Soojendas "The Sun". Uuendusena back

Oh mis armas mänguke, mille Punase Hanrahani juurest leidsin:) Minu maagiline seitse siis: 1. Kui olin 11-aastane, kartsin heliredelite arvestust sedavõrd, et palusin klassivennal näpud ukse vahele tõmmata. Luid päris ei murdnud, aga paistes olid sõrmed küll. Muusikaarmastus on sellest hoolimata üks suurimaid ja jäävamaid kirgi mu elus. 2. Minu haridustee algas filoloogia ja lõppes infotehnoloogiaga. Rohkem struktueeritult õppida ei kavatse. 3. Olin kunagi väga spordilembene - põhialad kaugushüpe ja tõkkejooks. Nüüd millegipärast ei talu enam isegi sporidsaadete vaatamist, veel vähem spordiuudiste lugemist. Palju huvitavamad tunduvad võõrad ja minu jaoks ekstreemsed liikumishaarastused. Näiteks mägironimine. Ise põen vertigot. Lennukis see välja ei löö, pigem 5-korruselise maja rõdult allapoole vaatamisel. 4. Mul on kummalist laadi numbrimälu. Võin vabalt meelde jätta kümneid telefoninumbreid, seostan neid kombinatsioone üsna absurdselt, umbes nii et minu vanus, tema vanus ja hinne

Juba mõnda aega märkasin, et mööda kivist teed kõndides hoiab Mozart kapju. Kevadel sai tal rauad alt üldse äravõetud, ent kuumus ja kehvake kabjakasv pole talle suurt midagi juurde kasvatanud - kabjad üsna õhukeseks kulunud. Õnneks oli Reimol sel nädalal võistluste vahel aega ja eile sai Mossule terve ring uusi raudu pandud. Sepp vaatas ja nentis, et esimesed kabjad on üsna kriitilise piirini kulunud - nende kapjade rautamine oli Mozartile ka üsna ebamugav. Niikaua kui ta haamriga naelu sisse togis, peitis Mozart korduvalt oma näo minu kaenla alla. Paremaks toestuseks ja tundlikkuse vähendamiseks lõikas Reimo kabja ja raua vahele kabjakujulise kummi. Paar päeva võivat hobu jalgu veel "hoida" - harjumatusest, aga seejärel peaks tundlikkus vähenema. Igal juhul soovitas ta hobude jalgu koplist koju tuues külma veega uhada - see mõjuvat kapjadele hästi. Et siis üks mäng jälle juures. Theol seevastu tundusid kabjad korras olevat, ent veendumiseks oli vaja ta korraks boksist

Eestimaal ringi sõites hakkab silma uus ehituskultuur - klanitud-sätitud-justkui ajakirjas. Omalt poolt aitavad taolisele "subkultuurile" kaasa kõikvõimalikud ajakirjad, telesaated ja disainerihakatiste soovitused. Tulemuseks on mu meelest elutud ja iseloomutud kodud ning koduaiad. Kuidagi kummaline on filigraanset jaapani stiilis aeda kohata õdusas aedlinnas või moodsaid paaris- ning korruselamuid Saaremaa niitudel ning randades. Pealtnäha on nagu kõik korrektne, ent jah - kudagi sobimatud ning kodutunnet mitteloovad. Võib-olla olen liiga vanamoodne, ent minu jaoks seostuvad kodused aiad ikka pisut muhkliku muru, varjuliste ja põnevate soppide, marja- ja õunapuude ning õitsvate lillepuhmastega (pojengid!). Nüüd on koduaedades näha enamasti küpressi ja Siberi kadaka ridu, äravahetamiseni sarnased. Isegi Saaremaa ja Hiiumaa kadakate vahel:( Muidugi on ilumeel suhteline mõiste, ent arvan et rohkem tegu ikka sellise "kastikujulise" mõtlemise ja mõjutustega, et vot

Loodetavasti jääb lisaks Laulupeole kestma ka Juu Jääbi laadne minifestival. Just sellisel miniatuursel ja hubasel kujul nagu Muhumaa Nautse küla seda võimaldab. Aastaid tagasi käisin paaril järjestikusel suvel naabersaarel veelgi tillemal festivalil - Kuri Proge, nimelt. Sealt on pärit ka mu seni suurim vabaõhukontserdi ja õhustiku elamus - Genesise tippteose Supper`s Ready suurepärane ettekanne ja maa sees küpsetatud lammas, täidetud kaalikate ja muu heaparemaga. See selleks. Olime Juu Jääbi reedesel kontserdil , kus esinesid Kristjan Randalu ansambel, Sergio Bastos ja Simone. Pean tunnistama, et pole just suur ladina ameerika jazzu austaja ja tundja, ent lives oli kõik eriliselt kaasakiskuv ja nauditav. Kristjan Randalu Fender Rhodesi sound jäi samuti mõnusalt sisse resoneerima. Taaskord tõdesin kuivõrd palju on Eestis mitmekülgseid ja andekaid muusikuid - Raivo Tafenau, Ain Agan, Taavo Remmel - tohutult hea feeling ja samas briljantne tehnika! Taolistele üritustele annab muidugi su

Jah, järgmine hommik pärast esimest treeningut oli Theosse suure annuse energiat ja elulusti süstinud. Sääski ja muid mutukaid polnud tuule tõttu - ka see võis olla hea tuju allikaks. Igatahes hommikul, pärast koplisse viimist, pakkus ta mulle enneolematu etenduse. Alustuseks tehti paar soojendavat küünalt ja siis see algas.... selline 5-minutiline ennastunustav galopp. Hüüdsin mehe vaatama ja mõlemad olime siis tunnistajaks ehtsale vesternile teemal "põgene, vaba laps"!. Pulbitsev energia, rõõm vabast liikumisest ja, iseenda jõust - kõik see peegeldus Theo kappamises. Võrratu vaatepilt. Kui ilus liikumine ikka hobustel on!!! Kahjuks polnud fotikat käepärast, aga tühja sest...õnneks talletuvad mõned pildid ikka ka isiklikku mällu. Pildid on hoopis ühel õhtupoolikul võetud, hobud oma igapäevasel põhitegevusel. Päevakangelane porgandiga.

Potsataja kirjutas eile gruumingust kui ühest sotsiaalse skoorimise võimalusest nii ahvide kui blogijate seas. Huvitav teooria. Pani mõtisklema, et miks mina konkreetselt blogin. Kunagi, üsna alguses, arvasin et peamine põhjus on säiluvate märkemete järele hobude ja koerte kasvatamisel. Märkmed, millest loodan ka teistele loomapidajatele abi olevat. Internet on sageli ainus allikas, kust küsida, otsida infot. Hobuse äkkhaigestumise või kummalise käitumise puhul, näiteks - lihtsalt, asjatundlikke veterinaare ei jätku või pole nad hetkel levialas. See selleks. Tegelikult olen märganud, et blogimine (vähemalt minu puhul) aitab mõtteid korrastada ja kirjutada hoopis teises stiilis ning vormis, kui igapäevane ametikeel seda nõuab. Parasjagu pingutust nõudev, ent peamine "kasutegur" minu jaoks vast asjaolu, et töömõtted mis enne kuni uinumiseni kummitasid, on hakanud taanduma - tänu blogimisele/teiste blogide lugemisele ja sellest tulenevale ümberlülitusele. Teine, vaat et oluli