Sahkari talu

Soomlased on loonud omamoodi pretsedendi ja teinud mängufilmi, kus üheks peaosaliseks kaukaasia lambakoer. Polegi enne kuulnud, et keegi seda koeratõugu sedavõrd austusväärseks peab. Loodetavasti ei vallanda see film kaukaasia lambakoera buumi nagu oli Lassie, Beethoveni, komissaar Rex jt samalaadsete puhul. See koer lihtsalt pole seda tüüpi. Ei tohi ära unustada, millised on tema instinktid. Ikkagi tahaksin igaks juhuks hoiatada, et selle koeraga peab ka ise eriliselt valvel olema:) Lihtsalt - pead oskama temast aru saada. Kiiresti see teadmine ei tule. Seda ei õpetata ka koerte käitumiskursustel a la "istu", "lama", "siia" jne. Olen oma blogis kirjutanud kaukadest siin ja siin samuti . Olen nüüdseks selle tõuga ühe katuse all elanud 14 aastat. Aga ikka veel õpin. Ekstreemsedi situatsioone on samuti jagunud. Ahjaa: üks oluline fakt veel - nimelt koolitas/õpetas peaosalise Torm (Myrsky) konkreetse filmi näitlejaks välja Tuire Kaimio . Hobuinimestele p

Juba peaaegu aastajagu on olnud mu Kutside silt kõhnuke - alates Bibi lahkumisest on Bonham olnud üksi... Mõned asjad aga lihtsalt juhtuvad - täna hommikul sattusin juhuslikult selle teate peale. Neti on nüüdseks broneeritud. Minu nimele:) Kaasa, kes hetkel võõrsil käimas, oli otsusega nõus. Vaatet isegi vaimustuses! Kaalusime küll Venemaalt kaukaasia lambkoera kutiska tellimist järgmisel kevadel, ent - niimoodi tulek on palju vahvam. Pisut läheb nüüd aega, sest Netil on arstivisiit veel tegemata. Varjupaik loovutab ta siis, kui muid haigusi/põletikke ei tuvastata ning saab läbi viia vaktsineerimise. Neti on ka väga sobiv nimi, kas pole?! Jään nüüd ootele. Olen üsna kindel, et Bonham võtab uue pereliikme omaks. Loodetavasti saab Neti endale sobiva ja väärilise kodu.

Jah, nii ongi. Reedel sõidan Theod vaatama üle hulga aja ja tahaksin selle vidina viia. Temasugusele oleksid treeningul hingamisteed vabamad. Suurus: full. Värvus: soovitavalt tumepruun. Kui on vaid kapsel eraldi - sobiks kah:) Eriti šeff oleks, kui kapslikoht oleks lambanahaga ;-) kontakt: meca.p11ga@gmail.com Ahjaa, ma tean küll, et vähe blogin... Ilusad ilmad, mis teha! Isegi õhtupimedas on raske tuppa tulla - see ritsikate saagimine on lihtsalt ülemõistusemaagiline! Aga niipalju, et - Juurimaa laagrist ja Theost on pildid tulemas (tänud Anule!). Kohe, kui suudan end augustilummusest lahti rebida:)

Nojah, ega hobud pole mu ainsad (lemmik)loomad. Ikka koerad ju ka. Bonhamil ilmnesid viimasel nädalal terviseporbleemid. Eks vanus (6.a) mängi siin oma rolli... Kui seda tabelit uskuda, siis on Bonzo juba 49-aastane inimeste skaala järgi. Käisime täna hommikul arstil. See pole üldse lihtne ettevõtmine, sest Bon ei armasta siseneda kitsastesse kohtadesse. Auto on kahtlemata tema jaoks kitsas. Võib-olla AN-tüüpi transportlennukisse suhtutaks väiksema paranoiaga... Naljakas, nii Bibi kui ka Batman jumldasid autosõitu. Piisas vaid luuk avada ja... hopsti! Enne arsti juurde sõitu tegin temaga väikse jalutuskäigu metsas. Kaasa auto on pisut avaram kui minu oma... ronisin luugist sisse ja - suht kiiresti kobis siiski ka koer autosse. Kliinikus pidas ta end samuti üllatavalt mõistlikult üleval. Isegi sedavõrd, et ultraheli tegemiseks ja kraadimiseks ei hakatud teda uimastama. Suukorv oli küll üll ja korraks tuli ka kolme inimese abil teda seljatada - kõhualust tuli rasseerida ja põrisev

Nunnumeetri tiksumise põhjusteks on kihvtid pildid. Üles võtnud Jaak, juuli 2009. Modellideks Kaja ja Bonham. Ja veel... 2 kihvti hobust Kurtnas. Käisime 26.juuli õhtul Rauli sünnipäeval ja tavapäraselt sai ka tallile ring peale tehtud. Full Moon ja Thoth, vau mis hobud! Full Moon on Juula hobune aga oh, kuidas ta oskas kaenlasse ja hinge pugeda. Sama lugu Thoth`iga. Tõeliselt suursugune hobune, ent väga hella südamega. Lakkus mu käsi ja otsis taskuid läbi. Pea pandi õlale ja puha... Tohutu suur pea:) Oleks 1 lisaboks ja vabad 6000 eurot - Thoth! Niuks.

Käisime Mariga läinud nädalavahetusel Theod külastamas. Mari sõitis teda. K. juhendas kõrvalt. Kuna K. on nüüdseks paranenud, otsustas ta Theoga tegelema hakata 2 korda päevas. Hommikupoole kordetrenn, õhtuti seljas. Mulle meeldib, et ratsastajal on eesmärk. Eesmärgiks on tasakaal ja kuulekus, mis tegelikult võrdub kindlustundega uute harjutuste vastuvõtul. Theo ärritub/erutub kohe, kui nõuda midagi, siis kui (i) ta tahaks parema meelega vaadata, kes sealt teisest kopli servast läheneb, (ii) suunamuutusele, siis kui tema tahaks hoopis oma mõtet realiseerida, (iii) siis kui ta kergelt väsinud/tüdinenud on... Samas on 2 nädalat puhkus Theole minu arvates hästi mõjunud. Rahulik ja koostööaldis oli. Muret teeb siiski see, et hobune pole eriti kosunud. Kuna ta oli üksi koplis (teised silma ulatuses), siis pelgasin et ehk ei liigugi ta parematele karjamaadele, kuna kardab teistega silmsidet kaotada. Sel alal, kus ta "valvas" eriti enam karjamaarohtu polnud... Päevas saab ta ka pa

Pole ammu kirjutanud Mozartist . Tal on enam-vähem. Suviti on ikka pisut kehvem, ent - ta saab hakkama. Balmer sunnib teda sammuma ja see on isegi hästi mõjunud. Satikad ja mutukad kiusavad teda, ent loodan Urmase soovitatud mutukatõrjujat saada tuleva nädalavahetuse hobuürituselt Ruilas. Urmas käis just täna ja saime Mossu kabjad korda. Kabjad on tal paremaks läinud, ent päikese tõttu kimbutab teda taas prei. Ravi (salvitamine ja korpade eemaldamine)annab üsna lühiajalist efekti. Mingil päeval avastan taas, et kogu sõrgatsiala on korpas. Aga muidu on ta nunnu. Otsib ikka aeg-ajalt võimalust mulle kaenla alla pugeda või siis end minu vastu sügada:) Balmer on samuti eluga rahul. Aga ma ei tohi temast pikemalt kirjutada - ei või kiinduda:( Kuigi tahaks... Käisin ka Theod vaatamas koos Mariga. Dušitasime, kammisime ja hellitasime teda. Koti täie porksi sai. Uues päitsed pähe. Mõnules ja nautis. Ent niipea kui karja juurde tagasi jõudis, püherdas end korralikult tolmuseks taas:) Sel l

... ära olla, kui juhtub mingi jama:) Parafraseerin üht" kossa-mossa" poliitikut, kes kunagi end kõigi ühiskonnas toimuvate juhtumistega meelevaldselt seostas... Sain täna äreva teate ratsastajalt. Nimelt oli Theo topeltkordel rapsima hakanud ning ootamatu bloki ja hobu vastuhaku tõttu kukkus K. nii õnnetult, et peab mõnda aega jalga kipsis hoidma. Südamest kahju, et nii juhtus. Vastuhakud olid alanud juba varem, väliplatsil treenides. Märade ilmumisel kõrvalkoplisse ei suutnud poiss enam muust mõelda, kui ratsanikust vabanemisele. Mõnda aega kõnniti küünlas nagu tikk - ratsastaja vapralt seljas. Lõpuks saadi ta kuidagi väliplatsi nurka lõksu ajada ja taltsamaks. Aga jah, kahjuks on hetkel palju probleeme just inimese aktsepteerimise osas. Karjaelu on Theo iseotsustaja teinud:( Ja eks tal ole ka väga palju uusi olukordi/asju, mida õppida ja tähele panna. Ta vastupidavus ses osas pole kindlasti piisav. Arutasime talliomanikuga ja leidsime, et mõneks ajaks tuleb ta eraldada k

Theo on endiselt Juurimaa avarustes kappamas. Ma ei kirjutanud vahepeal, sest polnud kindel. Nüüd olen. Jah, teda sõidetakse libisevaga. Jah, tean et seda paljud taunivad. Jah, tean et ma sellest kogu värgist s... ei tea. Aga. Hobune on kõvasti arenenud. Ta on kosunud, musklis ja näeb välja väga häppi. Järelikult on kõik korras. Käisime teda Mariga koos vaatamas. Mari sõitis ja kommentaar oli vaid üks - suur töö on tehtud. Rääkisime ka libiseva hirmud treeneriga lahti. Tema sõnul tuleb neid ikkagi teatud hobuste peal mõistuse piires kasutada. Theo füüsis on looduse poolt antud selline, et ilma libisevata läheks lihtsalt hiiglama kaua aega - kael on pikk ja hobune ise suurt kasvu. Ja me ju keegi ei tea, millal tal tervis taas üles ütleb. Niisiis ikkagi on kiire.... ja libiseva ÕIGE kasutamine annab tulemusi. Ta õpib pisut allapoole viidud kaela abil oma selga lõdvestama. Sammus ülikenasti, traavis vahepeal unustab. Kõrvad kuulavad, hoiab kenasti kontakti. Kordet tegi Krissu juba il

Suur tänu Anule video eest! Theo sai 16.juunil 5-aastaseks. Minu hobu olnud juba 2,5 aastat! Täpsemalt saan kirjutada pärast tööreisilt tagasi tulemist.

Käisin teda vaatamas kahel päeval jutti. Pühapäeval oli rõõm suur, sest poiss tundis mind kohe ära ja nuhutas, puges kaissu:) Ta on silmnähtavalt alla võtnud. Kohe niipalju, et mures olen natuke. Üheks allavõtmise põhjuseks on kõrvalkoplis indlev mära - Theo on pähe võtnud, et tegelikult on ta veel täkk ja käitus sellele vastavalt - ajas kõik oma koplikaaslased mära lähedusest eemalt ja galopeeris päevad läbi pikki kopli äärt. Treeningutel pidavat ta ka üsna muretseja/pabistaja olema. Eriti maneežis. Nojah, maneež on talle suhteliselt uus kogemus - viimati oli ta seal 3 aastat tagasi. Õuetreening oli aga närveerimisvabalt läinud. Noh, sellega ta harjunud. Traavis pidi ta juba end kenasti lõdvestama. Galopiga on veel tegu. Aga üldiselt oldi temaga rahul - et tubli hobune, võtab õppust ja ei lollita. Esmaspäeval viisin Theole träni (nagu koolipoisile ranitsasse:): - puhastusvahendeid (harju) - teise vihmateki - tagajala bootsid XXL suuruses - isegi müüja ütles, et teil ikka peab väg

Olgugi, et Balmer ja Mozart on suured sõbrad ning kenasti hakkama saavad, igatsen ma Theo järgi. Ikka väike mure ka ta pärast. Treeneri sõnul saab ta kenasti hakkama, on närvilisusest üle saanud ja isegi ühe sõbra endale leidnud. Tervis korras (ptui-ptui-ptui üle vasaku õla). Samas pidavat ta olema alla võtnud. Isegi nii palju, et sadulavöö on vaja väiksema vastu vahetada ja sadularaam kitsamaks teha. Õnneks Wintecil on see võimalus - täna saingi Kesko Agrost musta värvi raami (medium). Pühapäeval lähme teda vaatama. Loodetavasti tunneb ikka ära:) Krista ütles, et hetkel tegelevad nad just hobuse "sirgeks sõitmisega". Theole tehakse topeltkordet ja püütakse teda tasakaalustada. Tagumised jalad pidid kõvasti klobisema - sõidetakse vaid kalossidega, et ta enda jalgu ära ei lõhuks. Lihast ja massi turgutatakse üles paisutatud odra ja kaera seguga. Isu on tal õnneks hea:) Krista veel naeris, et kõik hobud, kel on lohud tagajalgadel - neil on lõputu isu ja sööt peaks koguaeg ees o

Noore hobuse treilerisse panek pole just meelakkumine. Ma ei oskagi öelda, kas meil kulunud aeg, ~30 min. oli normaalne või mitte. Theo`le oli see kahtlemata traumeeriv kogemus... seda näitas ta sorgus olek ja hirmuhigi üle keha:(, kui Juurimaal teda maha laadisime. Treilerist välja tuli ta küll väga kenasti, tagumised jalad kergelt tudisesid. Panime teda peale nii: Mozart (kes sama treileriga Kurtnast tagasi saabus) läks Theo boksi ja Balmer teise boksi. Üritasime ka Theo panna koos Mossuga ühte boksi, ent sellepeale lajatas Theo jalaga vastu seina ja kiljatas tigedalt. Siis talutasime Theo vahekäiku seisma ja Raul manööverdas treileri talliaediku ja -seina vahele - tekitades n.ö tunneli otse treilerisse. Esimesed katsed ebõnnestusid - treilerisse viiv kalle oli liiga hirmutav ja nii tagurdati hooga välja. Ka teine katse ebõnnestus, sest hobul õnnestus tunneli üks külg maha lammutada ja treilerist mööda silgata. Kolmas katse... jalutasime väikseid ringe. Raul käis aegajalt talliharjag

Igapäevane “rutiin” – hobuste kopeldamine pärast väikest uinakut. … et igav poleks:) Päitsed ära ja karjus peale! Balmer ja Theo Räägime juttu

Eile oli hobudele suurte muudatuste päev. Ootamatult ja üsna väikse etteteatamisajaga lõikasime Mossut ja Theod ühendava nabanööri katki - s.t seda, et Mossu sõitis Kurtnasse tervisevetele ja Theo jäi koos uue kaaslase, Balmeriga, boksis tõtt vahtima. Uskumatu, kuuvõrd teistsugust käitumist kõik 3 välja lasid paista. Vau mis hääled, liigutused, miimika! Kui nägin, et Balmer ja Theo boksides enamvähem maha rahunesid, kimasin Kurtnasse Mossut külastama. Ei mingit paanikat! Aktiivne tutvumine boksinaabritega käis hoopis:) Eks täna ole näha, kuidas esimene päev võõrsil möödunud - lähen aitan teda raviplaaditada. Seevastu Balmerit ja Theod hommikul talliümbruse väiksele karjamaale lastes, tundsin tõsiselt hirmu. Liiklus muutus äkitselt väga tihedaks:) Kümmekond minutit tuisati galopis ühest aia servast teise. Korraks paistis suisa, et Balmer kavatseb üle aediku hüpata - Theol õnnestus ta lõpuks maha rahustada ja praegu nosivad nad rahumeelselt karjamaarohtu. Katsun õhtupoolikul ka mõned fot

Nii Theo kui Mozart elavad juba õuekoplis ~ 3 nädalat. Ka öösel. Köhimine lakkas kui lõigatult pärast seda ja heina söötmise lõpetamist ning täielikult kuivsilole üleminemist. Theo näitab igal õhtul võimsais galopisööste, tagajalgadel kõndi jne - kusagilt ja kuidagi peab ju noorusenergia väljapääsu leidma! Mozartile seevastu on ööpäevaringne õues viibimine pisut liiast. Longe on süvenenud. Seoses sellega teen mõningad ümberkorraldused. Mozart läheb mõneks ajaks Kurtnasse raviplaadile - see parandab kindlasti vereringet jalgades ja lõdvestab ta lihaskondi. Dr Aibolit oli sama meelt, et selline riistapuu tuleb vaid kasuks Mossu taolisele. Mossu sanatooriumis viibimise ajaks tuleb Theole seltsi Balmer -. Kurtna penskarike. Alates 24.maist lähevad mõlemad hobud Märjamaa lähistele Juurimaale. Theo saab seal Krista käest ratsastust ja Mossu saab talle seltskonda pakkuda ja loodetavasti naudivad nad ka teisi sealse karja liikmeid vahelduseks. Theoga oleme taas treeninguid alustanud. Peamisel

Tänavune raspeldamine leidis aset 18.aprillil - just vahetult enne mu Hollandisse sõitu:) Ikka päris füüsilist jõudu nõudev töö, mu meelest. Theo aimas koheselt halba, kui Aiboliti koos kohvritega talli sisenemas nägi. Sättis ikka pisut aega taguotsa boksis ette, ent pärast paari tantsusammu soostus ikka vahekäiku tulema. Mõlemad said "tarkuse süstid" nagu Aibolit nimetas ja siis läks lihvimiseks/tasandamiseks lahti. Kui spetsiaalne suu lahtihoidmise "king" suhu torgatud, sain samuti võimaluse hobuse purihammastele pilgu heita. Päris suur masinavärk on see hobuse "sahtel". Suurte rohusööjate rõõmud... Tervis on elukatel hetkel hea. Kogu päev vaid kuivsilol - ja kõik köhimised on kadunud. Tõsi, aga kallis. Eks pean otsima ka alternatiivvariante. Dida soovitas kiigata suuremate rullide poole. Aga kas 2 hobust ikka jaksavad selle ära süüa, või jõuab enne riknema hakata? Ja kust saaks kvaliteetset kuivsilo lisaks Toominga tallile (neil on väiksed rullid)? Kel

Tänase lumise hommikupooliku veetsin tubaselt ja uurisin Ingridi blogis viidatud Firfordi talli suurepärast kodulehekülge. Väga vahvaid videosid oli seal. Meelolukaimad olid üks varsake, kel hobusehaldja ja looduse poolt kaasa antud imepäraseda allüürid. Ja muidugi hobune nimega Zardin - väga kõrgetasemelised esitused - isegi minu diletantlik silm sai sellest aru... Ja üks teine video siin , 1993.a video noorhobuste demonstratsioonilt. Kahjuks või õnneks on minu Theo üsna sarnase käiguga. Ka Theo hakkab teatud kiirusel maapinnalt tagasi põrkuma, esijalad sirgelt ees - justkui kappaks pilvedel:) Ikka mõtlen, et mingi kindla eesmärgiga Theo ju oma kõige raskemast perioodist (2-aastasena) läbi tuli. Kasvõi sellepärast, et mind rõõmustada:)

Juba mitmendat päeva näen, et mõlemad elukad kaabivad aktiivselt maad. Väga entusiastlikult - niiet mulda lendab. Mida nad küll otsivad? Kas on juurikad hetkel sedavõrd nämm kraam? Vitamiine täis ja puha? Kusjuures - Mossu viib kaevamistööd just haige jalaga läbi. Jalaga kraapimine - teadsin seda enne kui peatset põgenemismärki. Näiteks paar päva tagasi, kui tahtsin Theod vietnami salvi auru kotist hingama panna - siis päädis me tants sellega, et väga hoiatavalt kõpsutati esimest jalga vastu põrandat. Noh, eks see vietnami salvi lõhn on üsna tugev ja ebameeldiv. Mul ei õnnestunud selgeks teha, et see aitab:) Aga jah, nüüd on uus märk, et jalg on ilmselt ka midagi kahvli/lusika vahepealset :)

Hobused on haiged-haiged. Köhivad nagu vanad hobused:) Omast arust leidsin põhjuse - elementaarne, nad kumbki ei talu tänavust heina ega kaera. Aga mul ei õnnestu seda kaasale kuidagi selgeks teha... et on hobuseid, kes ei talu heina - õigemini, selles sisalduvat hallitust. See on silmale nähtamatu ja ei pruugi üldse hallituslõhnagi levitada. Sama lugu kaeraga. Kaasa tellis uue laari kaera - et väga odavalt sai. Tulemus - Theo on 2 päeva täiesti audis olnud:( Eile õhtul oli tal nii paha, et pidasin targemaks teda süstida Dexa-fortega, olgugi et vaid 11 päeva eelmisest süstist mööda oli. Suure kraaklemise peale võitlesin välja ka võimaluse hopsidele vaid silo anda ja ei mingit kaera. Eks näis. Muidugi olen masendunud. Aga ükski blue ei kesta igavesti. Õnneks:) Täna rääkisin tuttava hobusekasvatajaga Ruilast ja nii küpses plaan saata mõlemad hopsid poolest maikuust alates kuuajalisse suvekodusse. Märjamaa lähistele. Theo saaks 1 kuu rastastust ja Mozart oleks seltsihobuseks. Ja inimesed,

Just selline aktsioon seoses lume kiire sulamisega talvekoplis toimub. Kevadõhtud on nii sulnid, ent samas piisavalt külmad, et niisama õue passida. Seega - avastasime kaasaga parima retsepti külmetuse vastu ja hea füüsilise vormi tekitamiseks - talvekopli sõnnikust puhastamine. Õnneks on hobudel väljakujunenud lemmik-käimlakohad ja 3 õhtupoolikuga oleme jõudnud suurema sõnniku kokku koristada. Aga seda va kraami on ikka tohutult. Sama imestunud olin esimesel pidamiseaastal . Vürst Volkonski edastas meile kord Frank Zappa sõnumi: "Miljonid kärbsed ei saa eksida - sitt peab olema hea! " Horse shit puhul peab see paika - mu aiatamine on olnud tulemuslikum küll:) Pilt on pärti siit.

Küllap on iga hobustega tegeleja märganud õhinat, millega hobud kevadet aistivad. Mis siis, et vahepeal veel külmakraadid, mis sellest et vahepeal lund tuleb. Hobud tunnevad ilmeksimatult ära, et midagi on õhus. See "miski" paneb neid pööraselt ja lustlikult ringi traavima, erutunult maad kaapima, lumes püherdama ja erutusest võdisevate lihastega kõike ümbritsevat nuuskima. Eile oli just selline õhtupoolik. Viisin poiskad suurde koplisse ja lihtsalt vaatasin nende trallimist. Kükitasin suure kuuse najal, ninaots päikese poole. Kõik muu unus ja vajus tahaplaanile. Sellised hetked on imelised.

Ühel päeval kopeldasime kõik: nii hobud kui ka mina:) Seekord oli mul fotokas ühes. Ajab naeru peale:) Oskan keelt näidata nii... ... ja naa Ma olen vist ikka päris kena hobune? ... ja ma vist hetkel liiga paks? OK, teeme talle ühe ilusa pildi ka - kõrvad joondu ja...!

Täna käis Urmas ja Mozart sai kaduma läinud raua tagasi alla. Kevadises jooksutuhinas tuli üks ära - esijalalt, millel sügisene lõhe välja kasvas. Kuna oli parasjagu õige aeg ka värkimiseks, saidki mõlema hobu kabjad korda. Seoses rautamise/värkimisega oli mul põhjust Theo üle uhkust tunda - kenasti ja ilma pabistamata anti kõiki jalgu, tehti eest ära aste, kui Urmas teise külje poole liikus ja puha. Muidugi elementaarne, ent meil läks selleni aega... Veel augustis/septembris oli tõeline tegu, et ainuüksi kapju puhastada. Nüüd enam mitte:) Mulle väga meeldib Urmase töö. No tõesti - Mozartile on vaja rohkem aega kulutada, sest valge (õigemini beež:)kabjamaterjal on nagu on. Aga pärast tema käike on Mozart oluliselt kõbusama astumisega ja ka raudade valik on sobiv. Järgmine kord siis 2 kuu pärast. Suverauad! Uus ajaarvamine tänu hobudele... Ahjaa, uurisin ka talviste abtsesside võimalikke tekkepõhjuseid - Urmas arvas, et enamasti tekivad vastu jäämügarikke ja külmunud maad ära lüües. Sel

Viisin Theo ja Mozarti eile suurde suvekoplisse. Talvekoplis on nad suhteliselt uimased - peamiselt tukuvad päiksepaistel või on ninapidi heinas/silos. Aeg-ajalt mängime lemmikmängu - kus minu rolliks on kordepiitsaga neil järel kõmpimine ja nende osaks ümber talli kappamine. Vahepeal saan "ringiga pähe" ja siis teen suunamuutuse. Talliümbrus on parim kordering - painded pole liiga järsud ja on ka üks "põnev kitsas tunnel", kust läbikäigul peab ettevaatlik olema - ühel pool on talli nurk ja teisel poolel võrkaed, mille taga utsitab takka Bonham:) Aga jah, suvekoplis sõna otseses mõttes ärgati ellu. Kraabiti ja tuhniti maad, näriti võsas pungi ja võsusid. Theo jooksis läbi võsa, avastas äkki, et on üksi keset lagendikku - hirnatas kõvasti ja tuiskas galopis tagasi. Hüpped, tagant üleslöömised, lumes püherdamised, tohutud galopiringid -kevad tuleb!!! Nagu tavaliselt, pole mul sellistel hetkedel fotokat kaasas, ent - polegi vaja, sest sellist looduse rõõmu on võimatu

Hea kui on, kellega vabu hetki jagada. Kes naudivad seda ühtmoodi palju kui sinagi... Võõrsil oli huvitav, ent kodus on etem... ja mind oodati ja rõõmustati:) Elu on lill.

Eile õhtul olin sunnitud Theo `d süstima Dexafortega. Kerge hingeldus, mis üleeile alguse sai, oli süvenenud ja otsustasin enam mitte loota, et see niisama üle läheb. Samas - on kuivsilo siiski positiivset mõju avaldanud, sest viimasest süstist on möödas peaaegu 1 kuu. Nii suurt vahet pole sügisest saadik olnud... Pühapäeval käisime hopsidega metsas - Theo jooksis mõnuga metsalagendikul. Korde otsas, muidugi:) Mõlemad püherdasid pehmel lumel, naudingust ägisedes ja puristades. Kuuseoksi kärbiti isuga. Vitamiinipuudus? Kuna ma jätkuvalt annan päevase õuesoleku kestel nii Mozart ile kui ka Theole heina, siis on mul proovimata veel üks nipp - anda koguaeg kuivsilo. Üsna kulukaks läheb mõlemale hopsile silo sööta, ent - pean selle ära proovima. Ka Mozart on taas köhima hakanud. Oh, tuleks juba suvi! Bonham `iga on samuti ooper käimas. Kas olete näinud vigastatud metslooma? Mina mitte, ent arvan Bonzot sarnaselt käituvat. Esijalg on tal pärast klaasile astumist korralikult puru. Pikk ja s

Thanks to Mill:) and Happy Valentine`s Day!

Kohe näha, et vanad sõbrad:) Ja lihtsalt üks tore uudis veel: hoolimata suurest temperatuurimuutusest on Theo endiselt rõõsa ja roosa. Õigemini - elurõõmus raudjas ruunapoiss:) Specially for Thela:) Meil on kuidagi nii läinud, et kõik, kes peremehele-perenaisele meeltmööda, on ka Bonzo sõbrad. Ja toas on ta üldse väga viisakas ja viks poiss - saab aru, et pole tema territoorium. Õues natsa teised lood.

Theol on hea olla. Isegi nii hea, et Mari on tal kolmel järjestikusel päeval kerged trennid läbiviinud, s.h seljas käinud. Super! - oli ta kommentaar. Jah, olenemata 5-kuulisest pausist mäletas Theo absoluutselt kõike. Veelgi enam - ta oli oli oluliselt keskendumisvõimelisem ja lõdvestunum. Mari nõutud asjad tegi enam-vähem kõik ära. Esimesel korral vaid tõrkus suunamuutusele traavis. Viskas eest ja takka üles ning Mari sai mälestuseks põsele väikse sinika. Järgmisel päeval aga täitis ülesande ära. Traavi sõita pidada temaga olla imehea ja kerge. Ühtlane vetruv samm. Ilus ja hea oli neid kahte vaadata. Theol oleks tõeliselt hea koolisõidu perspektiiv. Aga jah. Eks näis. Kuivsilo segamini heinaga (õues söödan kuivsilole lisaks ka heina) olen andnud alates 23.01. Ma ei taha ära sõnuda, ent mõju on märgatav. Trennide lõpus voolas sõõrmetest kõvasti sodi välja - pärast oli tal igatahes hea ja kerge olla, selle märgiks oli pikka hullamine Mossuga.

Oh kurram, kui kurjaks ma saan kui miskit sellist loen . Miks peab ajakirjandust sellisel kujul tegema. Mis on küll taoliste mökituste ajendiks? Kas piim on pähe löönud? Muu hulgas algatasid kultuuriinimesed Kalevi kommide ja Tere piima boikoti. Vot ei tea küll, milliseid "kultuuriinimesi" edaspidi mitteaustet Tiina Jõgeda mõtleb - mina ei tea oma tutvusringkonnast ühtegi, kes nii tagurlikult käitunud oleks. Küll aga kutsun hobuinimesi üles edaspidi ikka piima jooma ja kommi sööma. Eelista Eestimaist:) Tere Piima ja Kalevi šokolaadi toel nii mõnigi hobu ja sõitja pääsenud rahvusvahelisele areenile. Ja Ferrari sobib Kruudale väga hästi ! Kellele siis veel, aah? Pilt pärineb siit

Niih, pikaaegne vaikus on olnud tingitud sellest, et kirjutamise motivatsioon siiani nullis olnud. Kõigest ju tüdib vahepeal. Noja elukogemus on näidanud, et las siis mõnda aega aeg kulgeb - pole vaja rapsida ja vastutahtmist miskit teha. Ka hobudega sain teha paaripäevase pausi - Marike võimaldas mulle vabu päevi ja nii saime kaasaga nädalalõpu hoopis Haapsalu-mail, Puise kandis veeta. Täna on tegelikult mu kaasa sünnipäev. Ja kuna minugi oma kaugel pole, siis tögasime teineteist, et tegime üksteisele kingituse ära - 10 rulli kvaliteetset (loodetavasti!) kuivsilo Toominga tallist. Hästi mugavates väikestes rullides - ~70 kg. S.t seda, et isegi mina jaksan neid liigutada/veeretada ja hobudele ette sööta. Alustasime söötmist Teelelt saadud info põhjal - tasapisi. Kuna tegemist on proteiinirohke söödaga, vähendasime ka kaerakogust. Mõlemad saavad nüüd 1,5 liitrit kaera päevas. Veel annan ka lisaks heina, ent järgmisel nädalal tahaks täielikult silole üle minna, sest vaja jälgida, kas an

Võtsime täna esimest korda ette jalutuskäigu metsa koos hobude ja Bonhamiga. Bonzo käitus üliviisakalt. Hoidis end meie lähedusse, ei ehmatanud/ei haukunud hobude peale. Kõik kulges probleemideta kuni jõudsime lagendikule. Hobud jäid kõrvu kikitades seisma - siis nägime meiegi - inimene koeraga. Õnneks oli tegu hästi normaalse inimesega, ei hakanud riidlema, et meie koer lahti jne. Ja õnneks oli ka ta koer emane:) Seega jäid intsidendid toimumata, sest 2 hobuse jaoks oli 2 inimest ja Bonzo ohjamisega oleks raskusi tekkinud. Retk jätkus. Ilus ja mõnus oli! Hobud ja Bonzo püherdasid valgel lumel. Näksiti puukasve, lume alt kaabiti üksikuid rohelisi kõrsi välja. Kodukoplisse jõudes tehti väiksed jooksutuurid. Sanatooriumi värk - väike koormus kopsude puhastuseks. Muideks, ka Mozart on hakanud köhatama - Aiboliti oli kahel korral kohale kutsunud - kops on puhas, ent hingamisteedes siiski ärritus. Kahtlustan heina ja järgmisest nädalast alates püüame kuivsilo peale tasapisi üle minna. Eks n

Mu hobudele ja koertele ei olnud see aasta vast parim, ent me tulime sellest kõigest ühiste jõududega siiski läbi. Ühe kaotusega . Aga see-eest oli meil ju 13 olulist ühist aastat. Samas oli ju niipalju suurepäraseid hetki! - Theo saduldamine - see üllatunud ja uudishimulik nägu, kui ta esimest korda inimest oma turjal kandis! Tahe koostööd teha... See on väärt kõiki tagasilööke:) - sõna otseses mõttes eluterve diagnoos Mozarti kohta. Teadmatus on palju hullem, mu meelest. Nüüd tean teda säästa ja hoida. - minu ja kaasa esimesed sammud ratsutamises. See tunne, mis valdab kui saad end tasakaalu ja hobusega ühte rütmi - see polegi mulle enam suur terra incognita... - kontakti saavutamine Bonhamiga. Tema tundmaõppimine ja usalduse võitmine! Mul on nüüd väga truu sõber jalutuskäikudel ja tallitoimetustel. Hobude ja Bonhami vaheline karjasõprus on samuti tervitatav, võõristusest on ülesaadud. Muidugi loodan uuelt aastalt paremaid aegu. Ent tean ka, et "homne päev tuleb parem siis, ku

Tänase lumise ilma lõunatund kulus pühadekaarti tegemisele. Kogu pere ja muud loomad olid hõivatud. Hobud said loa aeda sisenemiseks ning demonstreerimiseks, kuidas nad koos Bonzoga ühe pildi peale ära mahuvad. Igatahes oli initsiatiiv Bonzo käes - heameelega jättis ta oma vaatlusposti, keldrimäe, maha ja hüppas pildile. Ning oh imet, nad kõik talusid pildistamist sedavõrd väärikalt ja rahulikult, et vaata ja imesta:) Soovin kõigile hopside ja kutside blogi lugejatele lumiseid valguspühi!

Seekord olid Kurtnas 90 ja 110 parkuurid. Osalejaid oli vähem, eriti 110 parkuuris ning seetõttu pääsesin ka vahepeal võistlust jälgima. Tervis oli samuti oluliselt parem, võrreldes eemise korraga:) Mulle jäi silma/kõrva väga eriline (minu jaoks) vahejuhtum. Ühel võistlejapaaril ei läinud just kõige paremini. Ka viimane takistus tuli kolinal maha. Võistleja kappas hobuga kohtunikulaua juurde ja küsis viisakalt - kuna tegemist on treeningvõistlusega, kas võime viimase tõkke ümberhüpata? Kohtunik lubas. Sooritus tuli puhtalt ja võistleja sai võimaluse hobu tänamiseks, kes sõbraliku patsutuse peale silmnähtavalt rahunes. Ilus pilt, hoian seda tükk aega meeles. Vaatajale on üsna hästi näha ka hobu reaktsioon, kui karistuspunktid tulevad - ka tema on ärevil ja pelglik pärast seda. Minu silmis olid kõik osalejad võitjad - no tõesti, ei kujuta ettegi, mida tähendab nii hobusele kui osalejale võistlusmiljöö. See on täielik kosmoseodüsseia:) Vähehaaval hakkan ka ratsasporti leplikumalt suhtuma.

Kolmapäevane trenn oli parem. Ise tundsin end Spiilsoniga kindlamalt ja Spiilson kuulas mind ka kohe paremini. Tasakaalus püsimisega on mul ikkagi probleeme. Selle vastu aitab aga ainult järjepidevus, pean lihtsalt sagedamini kui 1 kord 6 kuu tagant asjaga tegelema:) Tegime selles tunnis palju peatusele võtmisi, suunamuutusi, volte - nii sammus kui ka traavis. Vahepeal võttis treener meid Spiilsoniga kordele, et tasakaalu paremini treenida. Oli üsna tuuline ilm ja maneezi kate liikus hirmuäratavalt. Mõned korrad hobu võpatas, ent jäin ikka selga. Aga muidu nagu ikka algajal- käed peavad all olema ja mitte krambis, kand all, põlved kinni, sügavalt ja lõdvestunult sadulas istuda - lihtne, eks ole!:) Spiilson on aga täiesti eriline "elukas". Need näod ja ilmed! Üle mõistuse nunnu loom.

Tänane õhtupoolik möödus peaasjalikult hobuusklike blogisid lugedes. Masenduses olin enne seda ja... täiesti negativistlike mõtete küüsis. Mõtlesin, et aitab küll. Mina pole ratsutamiseks loodud ja kõik. Et ma ei oska, ei taha ja üleüldse mulle ei meeldi see värk. Et kõik ausalt rääkida, pean alustama sellest, nädala sees poetas kaasa mulle moka otsast, et pühapäeval lähme ratsutama. Olin väga elevil ja nõus. Polnud Kukrumäe tallis kunagi käinud. Väga meeldis seal - hubane, kõik võimalused olemas, hobustele suured koplid jne. Kaasa sai sõiduks suure raskeveolase Diamondi ja mina imeilusa Spiilsoni. Tõeliselt kontktialdis ja peaks olema ka minsugusele algajale "kerge hobune". Ei tea miks, aga ju ma siis mõtlesin, et pärast kevadisi sõite olen juba mingil määral "tegija". Kaugel sellest. Hobune panin end maksma ja ei saanud mõnda aega teda isegi seisakule mõjutada. Rapsisin seal niisama:) Treener tegi puust ja punaseks ja siis hakkas ka välja tulema, ent olin enda pea

Usutavasti olen hakanud pihta saama hobude vajadustele haigusperioodil. Tegin nii mõndagi valesti nii Mozarti kui ka Theoga. Panen mõned tähelepanekud kirja: "Liigutamine" Muidugi on vaja hobune ka valu ja halva enesetunde korral pisut liikuma saama. Aga pisut. Sest energiavarud on haigusega võitlemisel piiratud. See, et ma alguses Theo kordetamist jätkasin, lootes röga lahti saada - see oli jäme viga. Sest ta pani end proovile, proovis galoppi ja puha... kuni jäi kõõksudes seisma. Parem selliseid vapustusi loomal vältida. Liigutamisena peaks pakkuma hästi kerget ja mängulist tegevust, mis (1) aitaks korvata liikumisvaegust (2) ennetada stressi. Maius on siin heaks abimeheks, ent loomulikult - väikestes kogustes. Režiim Rohtude, sööda ja muude tegevustega toimetamine iga päev kindlal ajal. Vältida ootamatuid muudatusi ja olukordi - kõik see aitab hobusel jõuressursse hoida. Immuunsuse tõstmine Vitamiinirikas ja tasakaalustatud sööt. Homoöpaatia (mina sain häid terakesi Ute ka

Eeei, mitte mu hobused, vaid mina!:) Ja mitte sõitmas, vaid abiks. Aga kahjuks libises mu reedeõhtu taas liigsele veinitarbimisele, uni jäi napiks ja hommikul oli raske uskuda, et Exceli tabelile üldse pihta saan. Korraks jäin stardimaksu ja boksiüüri kogumisel peast arvutamisega lausa jänni. Kuigi - arvud olid lihtsamast-lihtsamad. Kahjuks ma sõite ise ei näinudki, sest olin tallikontoris ja püüdsin operatiivselt maneežist tulnud infot sisestada. Käed värisesid... Mul ei olnud aimugi, kuidas karistuspunkte arvutada. Kohtunik juhendas kiiresti, õnneks sain pihta. Hea, et ma üksi ruumis olin - kartes eksida, pomisesin omaette andmeid sisestades:) Samuti sain mitme hobufoorumi virtuaalkasutajaga tuttavaks. Isegi moderaatoriga. Voh! Mõnusalt tasakaalukad ja asjalikud inimesed. Ka ühe hobustest blogijaga tutvusin - tema hobune põeb samalaadset haigust nagu Theo. Samas ta võistles ja väga edukalt! Sain temalt häid nippe - näiteks kuivsilo kasutamine söödaks heina asemel. Tema toob sil

. Lappasin täna pilte. Kõik läheb veel hästi! Need pildid kinnitavad seda. Möödunud laupäeval käisid üle hulga aja külas doubleR:) Nad vaatasid Theod ja olid lootusrikkad, Mossu konditsiooni aga suisa ahhetasid. Et nii priske ja rõõsa-roosa:) Oleng lõppes nelja paiku hommikul. Menüü: Boef ´a la tatar , soolaforell, tomatid bkitsejuustu balsamico ja basiilikuga, lumepallisupp. Joogid - valge viin, kinzmarauli, protvein, chardonnay. Oo õudust, kui haige ma olin järgmisel päeval. Öösel sai igatahes mitu korda lubatud, et üsna pea taas ratsutame. Ühel jõuluüritusel see tõenäoliselt juhtubki. Harjutada oleks enne vaja, ent kust küll aega võtta? Vaatasime doubleR -ga videod Theo trennist ja nendepoolne hinnang oli üks: "Jube hea käiguga!":) Olin uhke nagu ise oleks teinud. Praegu Theol taas kehvem - mitte nii halb kui enne lund, ent siiski. Haigus on muutlike ilmade tõttu visa taanduma. Õnneks lubab ilma jahenemist õige pea. M. - hoia ikka veel meeles, mida palusin Sinult! Külali