Sahkari talu

Eile käis Mozarti kapju korrastamas Soome sepp Tapsa. Tapio ehk Tapsa on hariduselt insener ja hobikorras on omandanud sellise raske ameti nagu on seda sepatöö. Hobuse rautamine on paras vaatemäng. Sepakohvris on vähemalt paarkümmend sorti erinevaid tange, haamreid, konkse, peitleid, värkimisnuge jne. Raske kohver, igatahes. Sepal on ees massiivne nahkpõll - see ainuke kaitse, mis peab vastu riiete kulumisele ja sinikate tekkele. Sest hobusel ju kapju "terve ring" ehk 4. Ja sageli tehakse rohkem kui üks hobu korraga. Mozarti paha seismisasendi üheks põhjuseks olid ka kabjad. Hommikuti, teda boksist väljatalutades, märkasime et ta teeb eriti tippivaid samme. Osalt muidugi see lihaste probleem, ent Rita arvas et vaja ka rautust kontrollida - nii me superspetsialistiga siis kohtusimegi. Tapsa põhitöö on ravirautus - ta keevitab, kleebib ja ehitab üles haigetsaanud ja probleemseid kapju. Meie Mossu sai 2 numbrit suuremad rauad alla, kiilude alt eemaldati kummitükid, kapjade peali...

Vaatan harva TV-d, ent kusagilt uudiste blokist jäi kõrva meie peaministri avaldus, et nädalavahetuse olulisim sündmus oli tema jaoks kahtlemata rulluisutamise maraton Tartus. Füüsiline liigutamine on tõusnud ausse. Kui meenutan oma "sportlaskarjääri", siis meenuvad tollased sportimistrendid: metsajoooks terviseradadel, ujumine, pallimängud, tennis, jalgrattasport, talvel suusatamine... Nüüdseks liigub valdav enamus ratastel ja lintidel - jalgratturid, rulluisutajad jne ei pane linnalähistel juba ammu päid pöörama, et vaat kus fanatt. Jõusaalid on on tohutult populaarsed, kõikvõimalikud aeroobikaliigid- bodypumpid samuti. Lindil sammumised ja jooksmised. Aga jah, kui mu abikaasa teataks, et ta läheb puude saagimise asemel kepikõnnile - ei suudaks ma teda enam tõsiselt võtta:) Samas mõistan, eks korteriinimeste liikumisvõimalused ole piiratud... Mnjah, küllap olen vanamoodne, ent minu jaoks on ääretult naljakas enda vormishoidmiseks kusagil karelda ja lindil astuda. Huumoriv...

Nirti viskas mulle blogipall i, et oma nõrkustest pajataksin. Noh, minu kohta peab 100% paika Shakespeare`i tüdinud? hüüatus " Naine, nõrkus on su nimi!" Omette ooper neid vaid viie sisse mahutada...aga teen proovi: Äkkviha - olen suuteline kuratteabmillepärast vihastuma nii, et maa must... Nagu orkaan Katrina vms. Sageli purustava toimega. Või siis manava podinaga. Midagi romantilist või temperamentset siin pole, lihtsalt kole. Aga õnneks möödub ruttu. Läbematus - ootan kiireid arenguid ja tulemusi nii endalt kui teistelt, sestap "oskus" pinda käia ja tüütuks muutuda. Teagi, mis mind tagant piitsustab - aeg? Lõppematu analüüs - osalt vist kutsehaigus. Aga jah, kipun pidevalt kõike ja kõiki "läbivaagima", millega kaasneb hinnangute andmine. Vahest haigettegevalt ennatlik. Kadedus - jah, olen nii armu kui ka muidu kade. Mitte küll pidevalt ja kõige suhtes, aga ilusa suhtes küll. Tahaks kaaaaaaaa endale! Täiuse taotlus - pooltoonide suhtes ükskõikne, ikka ...

Päevakorda on taas kerkinud live`i külastamine . Arena Jäähallis polegi veel õnnestunud kedagi kuulamas käia.... Dream Theatre mitmed lood ja bändi enda aura aga kutsuvad, tahaks hirmsasti teada saada, kuidas nad "otse" kostuvavad. Mõtisklesin, et mis see on, mis paneb inimesi elavat esitust kuulama minema. Sound kahtlemata mitte, sest reeglina on stuudios salvestatu parema helikvaliteediga. Pigem on see aus ja vahetu kontakt, mida otsima minnakse. Kas iidolid on suutelised oma loomingut samahästi ka otse lavalaudadelt end kuulajate kõrva ja südameni esitama? Jäähalli ja staadionilaadsete kontsertide suhtes olen pisut skeptiline. Miks? Sest nende seas on sageli palju "juhuslikku" publikut. Eriti Eestis. Nii oli Eestis näiteks Yes`i kontserdiga Saku Suurhallist, kus paljud polnud tulnud mitte ansamblit, vaid Saku Suurhalli kaema... Aga publiku teadlikkus on taoliste kolossaalsete ürituste puhul hädavajalik komponent, vaid teadliku publikuga koostöös saab tekkida ase...

Inspireerituna Punase Hanrahani postitusest Pink Floyd`i teemadel, tahaksin kirja panna Musical Box i loo Genesis`e 1971.a. albumi " Nursery Cryme ". Viimasetel nädalatel on see album mul plaadimängijates keerelnud ning äratundmishetki pakkunud... Henry ja Cynthia õnnetu alguse ja lõpuga lugu, mängutoosist väljapääsenud vanadusest, mis säilitab lapsemeelsuse. Või vastupidi. Lugu ise on kirjas nii plaadiümbrisel kui ka wikis . Kogu Nursery Cryme "kubiseb vanadest progeelementidest" - alates sõnumist kuni erinevate soundi tekitajateni (minu lemmik Hammond orel!). Selle plaadi tegemise ajaks oli Genesis jaksanud endale hankida ka progeinstrumendi - mellotroni. Viimases loos selle metalset kõla imetleda võibki. Aga jah, Musical Boxi võlu... salapärasest algusest kuni võimsa lõpuni. Vahepeal hirmutav vilesoolo Steve Hackett`ilt, mis hoolimata paljukordsest kuulamisest mind vaat et igakord võpatama paneb. Ja finaal, kus Henry Peter Gabriel`i läbi anub: I've been wait...

Varahommikusi tallitoimetusi tehes saan haruldase vaatemängu osaliseks. Nimelt on sookured ülesleidnud meie vastkoristatud viljapõllu. Esimene kohtumishetk oli tardumapanev - olin just lõpetanud bokside puhastamise, kui õhku läbistas kurblik kruugatus. Siis ma neid nägingi. Nagu hallid flamingod aia taga - umbes 20 sookurge tunnistas mind... Üritasin sammukese lähemale astuda - vuhh! ainult tiivasahin. Nüüd olen nendega pea igal hommikul kohtunud, küll pisut kaugemale on nad terade otsimise tuhinas liikunud, ent nende read on oluliselt täienenud. Abikaasaga loendasime paar päeva tagasi ja saime kokku 75 sookurge. Graatsilised ja salapärased olendid. Tavalist inimest nad enda lähedale ei luba. Ja see heli, mille nad kuuldavale lasevad, kui lahkuvad - oijah...unustumatu, kordumatu, võrratu...

Ootamatult tekkis looduslik vaheldus kordeväljakule - nimelt koristati kopli lähedalt põllult viljasaak ning maha jäi pehme ja sobiv pinnas ratsatreeninguks. Mozartile tundusid viljatüükad ja pehme pinnas eriti hästi sobivat - igatahes samm ja minek on oluliselt vabamad kui koplis. Pühapäeval käisime mõlema hobuga kogu põlluala läbi, abikaasa ratsa ja mina Theoga käekõrval. Vahepeal tegime isegi käekõrval traavi, poiss jooksis kaasa küll kuni mul hing paelaga kaelas:) Kuna Mozart eriti säärt kuulata ei taha, siis treenime vahepeal suisa ilma jalusteta, et temaga parem kontakt ja rütm kätte saada. Umbes 5-minutilise sammu järel ajame ta korraks traavi ja siis jälle pisut sammu - olen täheldanud et selliste intervallidega lähevad tal õlad soojaks ja oluliselt paremini lahti. Treeningu lõpupoole suudab ta täiesti vabalt liikuda ja ega praegu pikemalt kui pool tundi teda töös ei hoiagi... Mari õhutusel kutsusin eelmisel nädalal dr Aiboliti Mozarti olukorda hindama. Tema esimesed jalad ja ...

Kuna üsna pakilised töö ja -hobutoimetused vajavad suurendatud tähelepanu, siis mõnda aega jääb blogipidamine unarusse. Tahan hobudele teha mänguraja valmis - värvitud autokummidest ja taladest. Kui valmis ja sisseõnnistatud, riputan ka pilte. Samuti ootavad kuumuse eest peitupugenud kutsid, et neid õhtupimeduses ja värskuses jalutama viiksin. Ja on augustikuu, täis ritsikate siristamist ja tähtede langemist ja suvelõpu muusikafestivale;-) Kohtumiseni!

Nädala jagu on Mozart taas ratsahobuse staatusesse tõusnud. Läbi see lust ja lillepidu, vaja pisut ka tööd teha:) Oleme alustanud hästi tasa ja targu...aega ju on. Paar nädalat lasime tal lihtsalt kordel uue sadula ja suulistega harjuda ja nüüd siis seljas. Mari, kui kogenud sõitja, kommentaare oli hea kuulda. Esimese asjana tõdes ta, et tunne nagu pilvelõhkuja katusel - nojah, Mossu kõrgem kui ta oma hobud ja seeläbi ka liikumise rütm hoopis teine. Teiseks mainis ta, et kohe näha et tegu tunnihobusega, kes ilmselt algajatega pidanud tegelema. Mozart ei taha nimelt eriti säärt kuulata, vaid otsustab ise, millal traavile, millal galopile siirduda. Pealegi püüab ta igal võimalusel "viilida", et ärme nüüd väga kaugele lähme ja hakkame ikka tagasi minema:) Kordekoplis sõites püüab ta mingil hetkel ringi sisse hakata jooksma, just galopis... Teame, et ta on pidanud tänu oma heale hüppevõimele palju takistusi võtma - ju siis sellest taoline koondamine ja järsk pööramine. Aga loot...

Eile sai kurgitegu ettevõetud. Olin seda mõnda aega edasi lükanud, sest hobudega toimetamine on võtnud enamiku vabast ajast... ja abikaasal töökiired ajad. Marinaadiks on mul selline lolli- ja krõmpsukindel retsept 1 liitri vee kohta: 2 spl suhkrut 2 spl soola 2 spl 30% äädikat (tuleb lisada siis, kui pott tulelt tõstetud, muidu võib neutronpommi laadse lööklaine potist saada) Seejärel topin purgipõhja mustsõstralehti, tilli, mädarõika ja küüslaugu seibe (eestimaist, hiinakad võivad käärima ajada!) ja kõige lõpus siis puhtakspestud kurgid. Sel aastal loobusin kuumutamisest ja püüdsin kergema vaevaga hakkama saada - valasin kuuma marinaadi kurkidele peale, lasin umbes 15 minutit kaane all seista ja siis valasin marinaadi taas tagasi potti, kus lasin taas keema tõusta. Siis jällegi kuum marinaad kurkidele peale ja kaanetasin koheselt. Edasi mässisin kogu värgi paksu froteeräti sisse ja jahutasin niimoodi aeglaselt maha. Kas ka selline marineerimisviis kurkidele sobib, on näha umbes näd...

Sellisel teemal mõtisklema ärgitas mind Ramloffi poolt arutletud teema ja sellele järgnenud lugejate kommentaarid. Pole mingi saladus, et inimesed vajavad järjest enam ja enam oma ruumi ning aega. Üksiolemist. Oma kogemuste ja õpitu najal loodud (sise)maailmaga silmitsi olemist. Pealiskaudne suhtlus (kõigil ju kolehirmuskiire kapitalistlikus ühiskonnas ellujäämiseks) ei vasta küsimutle/ei ava paljusid teemasid, milleks vajadus tekib. Selleks on vaja iseendale teatavat privaatsust. Mõni leiab selle inimrohketes paikades, mõni füüsilist koormust taludes, mõni lugedes, mõni kõike väljakirjutades... Seda tähendabki see " teatavat". Üksi, oma mõtetega olemine nõuab julgust, sest (räägin oma kogemuse põhjal) alati on olemas oht oma mõtete sohu uppumiseks, kinnisideede rägastikus eksimiseks ... :) Lemmikloomapidamist võib tänapäeval samasuguseks kaitsereaktsiooniks lugeda nagu aeroobikat, jõusaalis mässamist, ekstreemsporti, lugemist... Mõnda aitab ümbritseva reaalsusega sidem...

Eile toimus rahulikus ja hubases miljöös, Soku pubis emotsioonidest tulvil kohtumine. Jah, tuleb tunnistada et minu jaoks ei olnud tüdrukud karvavõrdki muutunud - ikka sama kelmikas Liivi ja tasakaalukas Anu, unistav Ester ja temperamente Siret... Kuidas me kõik kokku saime? 1986.a. tollase Pedagoogilise Instituudi aktusel, eesti keele ja kirjanduse eriala kursuse toolireas. Üle Eesti kokkusõitnud ja sisseastumiskatsetest läbisumanud täielikult juhuslik inmgrupp. Seirasime üksteist vargsi ning eile, 21 aastat hiljem julgesime tunnistada, et kõik pelgasime pisut. Olime ju enamuses kõik keskkoolijärgselt "suurde linna" ja võõrasse keskkonda sattunud. Ees terendas suur tundmatus. Tollal saadeti kõik esmakursuslased "üksteisega tutvuma" maarajoonidesse - kartuleid võtma. Meie peatuspaigaks sai Kadila kultuurimaja. Oh, neid Rakvere kõrtsuõhtuid ja õhtuti ümber kultuurimaja jõlkuvaid kohalike noormeeste horde:) Olime ju valdavalt naistekursus. Ja väga ilusate naiste kurs...

Olen nädalavahetuseti hiline magamamineja. Lugesin ja siis asusin Ben-Huri vaatama. Magamistoaken oli lahti ning äkitselt hakkas kostuma kummalisi helisid nagu rakette lastaks või nii. Kas tõesti nii hilja? Hobused müdistasid samuti üsna rahutult... Läksin õue asja uurima ja mõistsin heli tuttavlikkust - põlev eterniit, alevikust paistis tulekuma ja tõusis suitsusammas. Tulekahju. Vaatasin, et ka poeg ei maga ning kutsusin ta kaasa, et ehk on abi vaja. Sündmuskohal oli selge, et leekidesolevat enam päästa ei õnnestu. Samas oli naabermaja üsna ohtlikus läheduses ning eraldav aed juba samuti leekides. Masinlikult hakkasin tegutsema, esimese asjana ajasime kõik autod hoovist tänavale. Kas ja kus lapsed? Hoones? Kohe kõik välja... Elekter pealülitist välja... Tuletõrjet ei paistnud ikka. Vaatasime abitult kuidas põlevast hoonest sädemed katusele langesid - ja neil oli just katusevahetus käsil... Lõpuks saabus tuletõrjekomando ning siis märkasin, et unerüpest kistud lapsed võbisesid...vanem...

Eile õhtupoolikul külastasid meid head inimesed. Kuna isa oli mulle eelmisel nädalavahetusel hulgaliselt ulukiliha kaasa pakkinud, vaaritas abikaasa suurema poti täie metssealiha ja kukeseene hautist. Ise piirdusin lauakatmisega nii õue kui elutuppa, sest oli kinnisidee et seda hõrgutist tuleb ikka pidulikult valge laudlina ja serviisiga austada. Pärast õhtusööki siirdusime siis taas hoovi. Ise irdusin mõneks ajaks koos Mariga seltskonnast - kordetasime Mozartit uue sadula ja valjastega. Tegime talle umbes poole tunnise trenni - väga tubli oli, kuigi tundus, et galopp sobib talle paremini kui näiteks koondatud traav. Samm tundus palju sujuvam ja liikumine vabam galopi ajal. Võimalik, et ta seljalihased pole teabmis tugevad, seetõttu tegime üsna pikalt temaga ka sammu, et lihased korralikult pingest välja saada. Seltskond oli vahepeal kasvanud ja naised käisid ikka vahepeal piilumas, kuidas me Mariga hobuste vahel askeldasime. "Ja julgedki kohe niimoodi nende läheduses olla ja nei...

Oi, kui hea uudise sain eile - Mari teostas õnnestunult sisseastumiskatsed vot sinna erialale ja riigieelarvelisele kohale veel! Delfi valitud pealkiri on kuidagi vastik, tegelik hetkeseis vähemalt hobuseid ravida oskavate veterinaaride osas Eestis äärmiselt kehvake. Oskajaid-ravitsejaid spetsialiste võib vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Spordiks aretatud hobused on küll võimsad, ent väga õrnad loomad. Nii nagu tippsportlasi, kimbutavad ka hobusid kõikvõimalikud hädad, alates seedimisest ja lõpetades jalavigastustega. Diagnostikat ja pisut keerukamat ravi tehakse siiani minu teada vaid Tartus. Keerukamate operatsioonide teostamiseks (näiteks maokeerd), tuleb ette võtta Soome reis. Soomes, teadagi, ka Soome hinnad. Ja hobustele haigekassa kaart ei laiene... Niiet, suure osas on hobuse tervis omaniku ja kohaliku veterinaari riisikol. Mul on siiani vedanud (ptui, ptui, ptui üle vasaku õla!), hobusid on kimbutanud siiski kergemat sorti hädad: Theol kevadel kerged tiirud, mis käe kõrva...

Viimasel ajal on blogtrees hakanud silma postitused teemadel keda loen, miks loen jne. Samuti arutletakse, et miks see või teine oma postitused parooliga kaitsnud. Blogimise mõte vähemalt minu jaoks seisneb just selles avalikus omas (?) ruumis, kus autor kirjutab ja teda lugeda tahtvad loevad. Lihtne, eks ole. Panin küsimärgi sõna "oma" järele seetõttu, et "oma ruumi" vajadus või mittevajalikkus peaks olema blogijale endale selge. Ja kui see selgineb blogipidamise käigus - siis järgnevad sammud on samuti omad - kas keelatakse kommentaarid või kaitstakse post salasõnaga. Olgu blogi nii loetav ja publikurohke kui tahes... Ja lugejal pole õigust ega mõtet solvuda, sest... see oli ju teise ruum nii ehk naa. Olen täheldanud, et blogimaastik on nagu liiv - äravajunu peale tuleb kohe uus. Kirjutan sellest eelkõige mõeldes Tumeblondi peale. Mingil ajal ilmselt hakkavad kirjutised tahestahtmata kujundama pilti blogijast. See on inimlik, ma leian. Kummaline oleks lugeda en...