Sahkari talu

Ikka mitmeid-setmeid aastaid olen püüdnud enda ümber leida inimesi-mõttekaaslasi, hingesugulasi. Mingil ajajärgul isegi suisa paaniliselt, tunnistan. Jah, püüdsin neid leida töökaaslaste, juhuslikest seltskondadest, põgusatest kokkupuudetest. Otsinguisse oli tahtmatult kaasatud mu abikaasa, kes märgates mu piinlemist, püüdis mind tutvustada "vot just sinu tüüpi inimestega". Ei ütleks, et taoline "paaritamine" just viljakas oli. Miks mul selline "inimeste põud" oli, tean vägagi hästi... - sõprussuhe, mis ületas perekondliku taluvuspiiri. Kui ikka sõbrale pühendada oluliselt rohkem aega, kui perekonnale, siis varem või hiljem kusagilt käriseb. Mina ilmselt teistmoodi sõbrustada tollal ei osanud. Olin siis pealt kahekümne. Kiindusin, sõltusin, usaldasin, armastasin oma sõpra kogu hingest. Kui põnevaid ja uskumatuid seiku me koos läbi elasime!! Siiani kisub suu muigvele. Ületamatud mälestused... Ja kuidas me ka pole püüdnud "pealiskaudsemalt" suheld

Olen alati teadnud, et kodutunnet ei tee uhke majapidamine, vaid inimesed, kes ühe katuse alla kogunenud. See äratundmine tuli üpris vara, eelkõige seetõttu, et meil väga kaua oma isiklikku ulualust materiaalsel kujul ei omanud - mu väikse perekonna nimel vast omalaadne rekord - oleme Tallinna linnas ja ümbruses kokku kolinud ~15 korda...:) Meenub üks jõuluõhtu, poeg oli meil pisut üle aasta vana ja elasime tollal kingsepa töökojast koduks kohandatud korteris Pelgulinna piiril - selline kööktuba, kus kemps koridoris. Toanurk kippus talvel ikka vägisi jäässe minema. Korterinaabriteks olid kinnipidamiskohast äsja vabanenud naisterahvas (hästi abivalmis ja tore!) ja paarike, kel kombeks nädalavahetuseti nina umbe tõmmata. Jooming tipnes tavaliselt sellega, et mees tuli mingil ajal kemmergusse ja naine teda enam korterisse tagasi ei lasknud:D Mees karjus siis koleda häälega "Ubjuuuuu,..." ja hakkas kirvega ust maha lööma kuni ülaltkorruse vanapaar (neil oli telefon!), miilitsa ku

Kahjuks ei näinud kogu Tähelaeva saadet, ent see vast polegi oluline. Peamine, mis minu jaoks kõlama jäi, oli Aili Vindi poolt sõnastatud mõte, et inimesed suruvad oma emotsioone raamidesse, kus värvid must-valgel kujul. Rohkem värvilisi emotsioone! - kõlas ta soovitus. Niisiis, see "paksu naha kasvatamise" teema taas. Vot pole ikkagi minu tee, see allasurutud emotsioonide elu. Tuleb ikkagi julgeda tunda, kui miskit vapustavalt head või vapustavalt halba...ja suuta tundmusi kogeda erinevas värvigammas. Ahjaa, väga hea väljendi vedas Aili veel päevavalgele: "...aastaid istume auto süles...". Jah, see näiline turva- ja heaolutunne ning sisemine rahulolematus, paistab paljudes kaugele-kaugele. Kes oskab vaadata. Ja paraku pean tunnistama, et ka minagi aeg-ajalt end "näilisuse" virvarri ära kaotan... Meenub Aili Vindi kohta ammu-ammu kusagilt naistekast loetu. Nimelt, rajas ta vanaema staatusesse jõudnuna, oma koduaeda päikseringi , mis tähendas taluhoovi rin

Täna tundsin end vanana. Vaat esimest korda elus!:) Istusin Viru keskuses, Mari kingitus põlvede peal, vahtisin möödasõeluvat rahvast ja tundsin, et olen olen mingist üldisest tempost ja kiirustamisest eemalejääja. Õõnes ja painav hakkas. Kõike oleks justkui olnud ja üllatusi on ilmselt väga vähe varuks jäänud. Selline tunne siis. Et kui midagi peaks juhtuma, äkkhaigestumise või avarii või mõne muu õnnetusjuhtumi läbi... eks ole ikka igasugu hetki nähtud, kogetud oldud ning karta on, et "elu parimad aastad" vast juba seljataga. Kas see ongi nüüd siis see lõplik teadmine ja pöördumatu protsess, kus kaotatakse kontakt ümbritsevaga ning pöördutakse enesesse. Sisemine apaatsus. Ma olen näinud sellist "äraolemist" just eakatel inimestel - ilme nagu kuulaks sind, ent tegelikult tunnetad et ta mõtted rändavad omasoodu. Ja silmad! Tõesti-tõesti, suutsin enne nende sära abil "ümbritseva ära petta". Täna vaatasin oma peegelpilti - kurnatud, väsinud ja tühi pilk... K

Tõttöelda ei kujutagi maaelu ette ilma korraliku pliitata. Nimme ütlen "pliita", sest vaid nii saan selle sõna soojust täiega nautida. Sõnade friik nagu ma olen:) Pliita oli olemas ka mu vanaemal - selline erinevate potisuuruste rõngastega, mida siis anuma tulega otsese kokkupuute saamiseks eemaldati spetsiaalse hargiga. See pliidirõngaste kolin on kahtlemata nostalgiline...eriti suvehommikud ja kolinaga kaasneva pannkoogilõhn. Niisiis, olgugi et remondi käigus sai vana pliita ja soemüür väljalõhutud ning vaagisime igasugu "põnevaid" küttesüsteeme, sai otsustavaks ikkagi keskkütte sisseseadmise hind ja aja- ja närvikulu x-ehitusmmeeste talumisel. Väike arvutus näitas ka, et meie eluajal taoline investeering ära ei tasu.... ja pärast meid tulgu või veeuputus, eks ole:) Tuligi pottsepp Andrus ja tegi meile pliita koos uue soemüüriga. Õige valik! Eks paar nädalat tegelesime vaikselt sissekütmisega , et pliidi vuugid mitte kuumusest lõhki ei praguneks ja 10 ämbritäit

Niih, juhendite skoop tähtaegselt täidetud! Reedel andsin vanas töökohas (nüüd juba!) maiboksi sisu ja failid tööasjadega üle, samuti tühjendasin tööarvuti. Ainus, mis tööalaselt veel seob, on rahalaevukese üle purjetamine juhendite eest ning siis... finito . Oma tiimiga tahaksin kindlasti veel kohtuda, plaanin enda juures väikse sauna- veini-kringli õhtu teha, et ilus punkt panna. Reedel lihtsalt ei jõudnud, sest käisin ka uues töökohas, viisin tööle vormistamiseks vajalikud dokumendid ning sain vastu parklakaardi ja töötõendi ruumides liikumiseks. Ja raamatu sain kui uuele tööletulijale! Mis ma ütlen - kuidagi eriliselt elevil tunnen end hetkel... Esiteks, väga tähelepanelik ja asjalik oli suhtumine personaliosakonna poolt - kõik dokumendid ja avaldused said vormistatud kiiresti. Samuti leppisime uute kolleegidega väikse koosolemise kokku esmaspäeva hommikuks, kus siis aastalõpu tegevused paika paneme. Sõnaga, olen väga põnevil. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt, avasta

Kuni päikseloojanguni jälgis mu ponnistusi akna tagant üks tähelepanelik testuser. Imekspandav, ent ta teadis silmapilkselt, millal mul plaanis väike paus teha ning metsa jalutuskäigule siirduda:) Bibi seevastu ei huvitunud loodavast infosüsteemist mitte üks teps, vaid viibimis peamiselt hibernate olekus...

Mul on nädalake puhkust enne uuele töökohale siirdumist ja arvake ära, mida ma teen?Tööd, otseloomulikult... :) Võtsin vastu "väikse" lisatöö, nimelt tarkvarajuhendite kirjutamise. Olen testkeskkonnaga ühenduses remote desktop abil, mõtlen sünonüüme verbidele " siirduge ", " pöörduge ", " järgnevalt liikuge" , edin screensote ja kirun endamisi oma otsust. Õues on helevalge, mõnus oleks hoopis hobudega lumes sahistada ju. Tegelikult on juhendite tippmisega saadav lisateenistus seotud järgmiste planeerimata väljaminekutega. Nimelt, on mul ikka kindel plaan hakata veel selle aastanumbri sees Theo ratsastamisega tegelema. Hobufoorumis teema välja hõigates, leidsin et kulutused tulevad üsna soliidsed. Eelkõige seetõttu, et ei tahaks teda saata "suurde talli". Esiteks, hingamisprobleemi pärast, mille ta hiljaaegu üle elas ja teiseks, kindlasti Mozarti pärast - no üsna suurt ümberkorraldust nõuab Theo asendamine mõne teise hobuga ja muidugi

Iga sajand on muusikasse andnud uusi vormilisi elemente. Suurimaks mõjutajaks uuenduste vallas vast religioon ja ümbritsev elustiil (näit. sakraalmuusika, õukonnamuusika, barokk jne). Muusika kui terviku "kuldlõiget" vaadeldes võib subjektiivselt väita, et peamine areng on toimunud kompositsioonis, arhitektuuris. Inimmõistuse abil on loodud suur rida korrastatud vorme, mis kestavad tõepoolest sajandeid... sest meie, inimesed, oleme harjunud neid kuulma... 20.saj lõpp ja 21. algus viitavad " klassikalise kompositsiooni ja arendatud muusika tähtsuse vähenemisest ja selle asendumisest millegi muuga, kus kompositsiooni asemel on heli (soundi) enda arendus" . Tsiteerisin siinkohal Margust, kellega meil paljuski sarnane maitse ja vaated muusikale:) Temaga väideldes oleme jõudnud ka tõdemuseni, et proge muusika oma olemasoleval kujul "aja äraelanud" ning samasuguses võtmes juurdetulijatel, tituleeritagu end siis proge metal `iks või neo-proge `ks, midagi eriti

Nädal on möödunud matuse meeleolus. Olen palju mõtisklenud elust, surmast, hetkedest nüüd ja praegu ning kaduvikku vajuvast... Marise lahkumisel tundsin eriti selgelt kuivõrd vähetähtis on keha, maine kest. Kuna ma lapsena surma ja kõike sellega seonduvat paaniliselt kartsin (surnuaiad, ristid, õõvastav puhkpillimuusika jne), soovitas mul vanaema hirmust ülesaamiseks lahkunut puudutada.... See võtvat ängi. Hoides peos kallist kätt ja tundes elusoojust lahkuvat, meenus mulle see. Kummaline, ent võimalus hüvasti jätta, täitis mind suure rahu ja kindlustundega. Tundsin lihtsalt, et kuhu iganes ta ei lennelnud, jõudis ta pärale. Sellest kõneles rahulik ja kergendunud ilme... Muidugi on mahajääjatel lein ja kohatine raskustunne, seda eelkõige mälestuste tõttu. Kahjutunde tõttu...et palju jäi ütlemata ja arutamata... Samas tundsin 2 nädalat tagasi teda hüvastijätul kallistades, et ta teab väga hästi kui tähtis ja kallis mulle on. Lihtsalt... õrn pigistus rääkis rohkem kui sõnad. Hüvastijä