Minu inimesed
Ikka mitmeid-setmeid aastaid olen püüdnud enda ümber leida inimesi-mõttekaaslasi, hingesugulasi. Mingil ajajärgul isegi suisa paaniliselt, tunnistan. Jah, püüdsin neid leida töökaaslaste, juhuslikest seltskondadest, põgusatest kokkupuudetest. Otsinguisse oli tahtmatult kaasatud mu abikaasa, kes märgates mu piinlemist, püüdis mind tutvustada "vot just sinu tüüpi inimestega". Ei ütleks, et taoline "paaritamine" just viljakas oli. Miks mul selline "inimeste põud" oli, tean vägagi hästi... - sõprussuhe, mis ületas perekondliku taluvuspiiri. Kui ikka sõbrale pühendada oluliselt rohkem aega, kui perekonnale, siis varem või hiljem kusagilt käriseb. Mina ilmselt teistmoodi sõbrustada tollal ei osanud. Olin siis pealt kahekümne. Kiindusin, sõltusin, usaldasin, armastasin oma sõpra kogu hingest. Kui põnevaid ja uskumatuid seiku me koos läbi elasime!! Siiani kisub suu muigvele. Ületamatud mälestused... Ja kuidas me ka pole püüdnud "pealiskaudsemalt" suheld