Sahkari talu

Systematic Chaos on progemetalit viljeleva Dream Theatre`i selleaastane väljalase. Siiani on mu lemmikülllitis neilt Octavarium (2005), mitmedimensionaalne ja müstilisi elemente (sh hulgaliselt nii sõnalisi kui ka muusikalisi viiteid maailma mõjutanud rockmuusikale) koondav epopöa. Praeguseks olen jõudnud armuda vaid ühesse loosse - In The Presence of Enemies . Ülesehituselt sarnane Octavariumi nimilooga: pikk intro, järgnev ballaadilik set ning seejärel järjest pinget kruviv tempo and vabastav grande finale :) Jah, Dream Theater õigustab igati oma nimevalikut, vägagi dramaatilised ollakse... Sel plaadil on Petrucci `le rohkesti "sõnaõigust" antud ja just In The Presence of Enemies`is mängib ta eriti kauni ja hingestatud soolo. Teistes lugudes kuuldavad vajavad ilmselt veel settimist, hetkel tunduvad liigse sportimisena rohkete nootide ülikiire mahamängimise näol... Kui Octavarium`i sõnad ( " ...From a state of catatonic sleep..." jne : ) oli jupp aega mulle ins

Vihmapühad on kui loodud filmivaatamiseks. Jah, isegi minusugusele paandunud "maainimesele", kel nädalavahetused mööduvad enamasti õues kohmerdades. Kohalikus filmilaenutuses jäi seekord näppu Peter Webber`i Hannibal-koletise sünd, mis on järg Voonakeste vaikimisele, Hannibalile ja Punasele Draakonile. Enamjaolt on taolised "järjed" regresseeruva süžeega... mitte seekord. Hannibal Lecteri roll on Anthony Hopkins`iga sedavõrd seotud, et ei lootnud ega oodanud neljandast osast suurt midagi. Positiivne üllatus - põnev, kaasahaarav, täis müstikat ja salapära, küsimusi tekitav, mõtlemapanev. Vaid üks segav asjaolu ... peategelane sarnanes hetketi tohutult mu pojaga kuni miimikani välja:) Minu jaoks seondub sageli teatud raamatute lugemine või filmide vaatamine vastuse otsimisega mind vaevatele küsimustele. Sest minu jaoks elu ongi looming või vastupidi. Panen enda jaoks kirja mõtted/emotsioonid, mis õhku rippuma jäid, ent mis mind mingil moel "edasi aitavad. * süütu

Täna sai suuremat sorti poodlemine ette võetud - enamjaolt rebitud teksaseid ja bändisärke kandvale pojale on esmaspäevaks abituriendi staatusele vastav välimus anda. Ligi 5-tunnist poodidest sisse/välja jõlkumist troonis igatahes edu - ülikond, särk, lips, kingad ja siis veel ka koolitarbed. Tolmumantlit ülikonna peale ei leidnudki. Paart tükki, mis silma hakkasid kutsusid selga vedades meis mõlemas esile taltsutamatu naeruhoo. Ülikonnavaliku tegid raskeks poja õbluke figuur ja pikad käed. Kui sobis laius, ei sobinud pikkus ja vastupidi. Ja kahe lõhikuga me samuti ei tahtnud. Noh, lõppeks leidsime läti ülikonna, mis sobis kui valatult ja et mitte päris yupina välja paista, valisime triiksärgi hoopistükis salatirohelise ja lipsu sinistes toonides. Kena sai. Ja nagu sõbralik müüja väitis, et mitte ülikond vaid poiss on kena.... Noh, kõrvad liikusid mõlemil. Seoses poja lõpuklassi minekuga peaksid mind justkui kummitama mõtted tema peatsest võimalikust kodust lahkumisest... et maja jääb

Eile käis Mozarti kapju korrastamas Soome sepp Tapsa. Tapio ehk Tapsa on hariduselt insener ja hobikorras on omandanud sellise raske ameti nagu on seda sepatöö. Hobuse rautamine on paras vaatemäng. Sepakohvris on vähemalt paarkümmend sorti erinevaid tange, haamreid, konkse, peitleid, värkimisnuge jne. Raske kohver, igatahes. Sepal on ees massiivne nahkpõll - see ainuke kaitse, mis peab vastu riiete kulumisele ja sinikate tekkele. Sest hobusel ju kapju "terve ring" ehk 4. Ja sageli tehakse rohkem kui üks hobu korraga. Mozarti paha seismisasendi üheks põhjuseks olid ka kabjad. Hommikuti, teda boksist väljatalutades, märkasime et ta teeb eriti tippivaid samme. Osalt muidugi see lihaste probleem, ent Rita arvas et vaja ka rautust kontrollida - nii me superspetsialistiga siis kohtusimegi. Tapsa põhitöö on ravirautus - ta keevitab, kleebib ja ehitab üles haigetsaanud ja probleemseid kapju. Meie Mossu sai 2 numbrit suuremad rauad alla, kiilude alt eemaldati kummitükid, kapjade peali

Vaatan harva TV-d, ent kusagilt uudiste blokist jäi kõrva meie peaministri avaldus, et nädalavahetuse olulisim sündmus oli tema jaoks kahtlemata rulluisutamise maraton Tartus. Füüsiline liigutamine on tõusnud ausse. Kui meenutan oma "sportlaskarjääri", siis meenuvad tollased sportimistrendid: metsajoooks terviseradadel, ujumine, pallimängud, tennis, jalgrattasport, talvel suusatamine... Nüüdseks liigub valdav enamus ratastel ja lintidel - jalgratturid, rulluisutajad jne ei pane linnalähistel juba ammu päid pöörama, et vaat kus fanatt. Jõusaalid on on tohutult populaarsed, kõikvõimalikud aeroobikaliigid- bodypumpid samuti. Lindil sammumised ja jooksmised. Aga jah, kui mu abikaasa teataks, et ta läheb puude saagimise asemel kepikõnnile - ei suudaks ma teda enam tõsiselt võtta:) Samas mõistan, eks korteriinimeste liikumisvõimalused ole piiratud... Mnjah, küllap olen vanamoodne, ent minu jaoks on ääretult naljakas enda vormishoidmiseks kusagil karelda ja lindil astuda. Huumoriv

Nirti viskas mulle blogipall i, et oma nõrkustest pajataksin. Noh, minu kohta peab 100% paika Shakespeare`i tüdinud? hüüatus " Naine, nõrkus on su nimi!" Omette ooper neid vaid viie sisse mahutada...aga teen proovi: Äkkviha - olen suuteline kuratteabmillepärast vihastuma nii, et maa must... Nagu orkaan Katrina vms. Sageli purustava toimega. Või siis manava podinaga. Midagi romantilist või temperamentset siin pole, lihtsalt kole. Aga õnneks möödub ruttu. Läbematus - ootan kiireid arenguid ja tulemusi nii endalt kui teistelt, sestap "oskus" pinda käia ja tüütuks muutuda. Teagi, mis mind tagant piitsustab - aeg? Lõppematu analüüs - osalt vist kutsehaigus. Aga jah, kipun pidevalt kõike ja kõiki "läbivaagima", millega kaasneb hinnangute andmine. Vahest haigettegevalt ennatlik. Kadedus - jah, olen nii armu kui ka muidu kade. Mitte küll pidevalt ja kõige suhtes, aga ilusa suhtes küll. Tahaks kaaaaaaaa endale! Täiuse taotlus - pooltoonide suhtes ükskõikne, ikka

Päevakorda on taas kerkinud live`i külastamine . Arena Jäähallis polegi veel õnnestunud kedagi kuulamas käia.... Dream Theatre mitmed lood ja bändi enda aura aga kutsuvad, tahaks hirmsasti teada saada, kuidas nad "otse" kostuvavad. Mõtisklesin, et mis see on, mis paneb inimesi elavat esitust kuulama minema. Sound kahtlemata mitte, sest reeglina on stuudios salvestatu parema helikvaliteediga. Pigem on see aus ja vahetu kontakt, mida otsima minnakse. Kas iidolid on suutelised oma loomingut samahästi ka otse lavalaudadelt end kuulajate kõrva ja südameni esitama? Jäähalli ja staadionilaadsete kontsertide suhtes olen pisut skeptiline. Miks? Sest nende seas on sageli palju "juhuslikku" publikut. Eriti Eestis. Nii oli Eestis näiteks Yes`i kontserdiga Saku Suurhallist, kus paljud polnud tulnud mitte ansamblit, vaid Saku Suurhalli kaema... Aga publiku teadlikkus on taoliste kolossaalsete ürituste puhul hädavajalik komponent, vaid teadliku publikuga koostöös saab tekkida ase

Inspireerituna Punase Hanrahani postitusest Pink Floyd`i teemadel, tahaksin kirja panna Musical Box i loo Genesis`e 1971.a. albumi " Nursery Cryme ". Viimasetel nädalatel on see album mul plaadimängijates keerelnud ning äratundmishetki pakkunud... Henry ja Cynthia õnnetu alguse ja lõpuga lugu, mängutoosist väljapääsenud vanadusest, mis säilitab lapsemeelsuse. Või vastupidi. Lugu ise on kirjas nii plaadiümbrisel kui ka wikis . Kogu Nursery Cryme "kubiseb vanadest progeelementidest" - alates sõnumist kuni erinevate soundi tekitajateni (minu lemmik Hammond orel!). Selle plaadi tegemise ajaks oli Genesis jaksanud endale hankida ka progeinstrumendi - mellotroni. Viimases loos selle metalset kõla imetleda võibki. Aga jah, Musical Boxi võlu... salapärasest algusest kuni võimsa lõpuni. Vahepeal hirmutav vilesoolo Steve Hackett`ilt, mis hoolimata paljukordsest kuulamisest mind vaat et igakord võpatama paneb. Ja finaal, kus Henry Peter Gabriel`i läbi anub: I've been wait

Varahommikusi tallitoimetusi tehes saan haruldase vaatemängu osaliseks. Nimelt on sookured ülesleidnud meie vastkoristatud viljapõllu. Esimene kohtumishetk oli tardumapanev - olin just lõpetanud bokside puhastamise, kui õhku läbistas kurblik kruugatus. Siis ma neid nägingi. Nagu hallid flamingod aia taga - umbes 20 sookurge tunnistas mind... Üritasin sammukese lähemale astuda - vuhh! ainult tiivasahin. Nüüd olen nendega pea igal hommikul kohtunud, küll pisut kaugemale on nad terade otsimise tuhinas liikunud, ent nende read on oluliselt täienenud. Abikaasaga loendasime paar päeva tagasi ja saime kokku 75 sookurge. Graatsilised ja salapärased olendid. Tavalist inimest nad enda lähedale ei luba. Ja see heli, mille nad kuuldavale lasevad, kui lahkuvad - oijah...unustumatu, kordumatu, võrratu...

Ootamatult tekkis looduslik vaheldus kordeväljakule - nimelt koristati kopli lähedalt põllult viljasaak ning maha jäi pehme ja sobiv pinnas ratsatreeninguks. Mozartile tundusid viljatüükad ja pehme pinnas eriti hästi sobivat - igatahes samm ja minek on oluliselt vabamad kui koplis. Pühapäeval käisime mõlema hobuga kogu põlluala läbi, abikaasa ratsa ja mina Theoga käekõrval. Vahepeal tegime isegi käekõrval traavi, poiss jooksis kaasa küll kuni mul hing paelaga kaelas:) Kuna Mozart eriti säärt kuulata ei taha, siis treenime vahepeal suisa ilma jalusteta, et temaga parem kontakt ja rütm kätte saada. Umbes 5-minutilise sammu järel ajame ta korraks traavi ja siis jälle pisut sammu - olen täheldanud et selliste intervallidega lähevad tal õlad soojaks ja oluliselt paremini lahti. Treeningu lõpupoole suudab ta täiesti vabalt liikuda ja ega praegu pikemalt kui pool tundi teda töös ei hoiagi... Mari õhutusel kutsusin eelmisel nädalal dr Aiboliti Mozarti olukorda hindama. Tema esimesed jalad ja