Sahkari talu

Kohe näha, et vanad sõbrad:) Ja lihtsalt üks tore uudis veel: hoolimata suurest temperatuurimuutusest on Theo endiselt rõõsa ja roosa. Õigemini - elurõõmus raudjas ruunapoiss:) Specially for Thela:) Meil on kuidagi nii läinud, et kõik, kes peremehele-perenaisele meeltmööda, on ka Bonzo sõbrad. Ja toas on ta üldse väga viisakas ja viks poiss - saab aru, et pole tema territoorium. Õues natsa teised lood.

Võtsime täna esimest korda ette jalutuskäigu metsa koos hobude ja Bonhamiga. Bonzo käitus üliviisakalt. Hoidis end meie lähedusse, ei ehmatanud/ei haukunud hobude peale. Kõik kulges probleemideta kuni jõudsime lagendikule. Hobud jäid kõrvu kikitades seisma - siis nägime meiegi - inimene koeraga. Õnneks oli tegu hästi normaalse inimesega, ei hakanud riidlema, et meie koer lahti jne. Ja õnneks oli ka ta koer emane:) Seega jäid intsidendid toimumata, sest 2 hobuse jaoks oli 2 inimest ja Bonzo ohjamisega oleks raskusi tekkinud. Retk jätkus. Ilus ja mõnus oli! Hobud ja Bonzo püherdasid valgel lumel. Näksiti puukasve, lume alt kaabiti üksikuid rohelisi kõrsi välja. Kodukoplisse jõudes tehti väiksed jooksutuurid. Sanatooriumi värk - väike koormus kopsude puhastuseks. Muideks, ka Mozart on hakanud köhatama - Aiboliti oli kahel korral kohale kutsunud - kops on puhas, ent hingamisteedes siiski ärritus. Kahtlustan heina ja järgmisest nädalast alates püüame kuivsilo peale tasapisi üle minna. Eks n

Mu loomad elasid tuisu kenasti üle. Kui tuul tugevnes ja lumesadu aina tihenes, ajasin hobud talli ja lubasin ka Bonzo tuppa. Kuna tormihoiatus oli antud, lasin toas olevad nõud vett täis niipalju, kui vaba pinda jätkus. Kaasa pani hobudele topeltkoguse heina ette. Lõime ka lõpuks viimased talliaknad ette ja õigesti tegime:) Lumi oli pärast tuisku isegi imepeenikestest pragudest sisse pressinud. Theol oli 16.11-24.11 täiesti perfektne tervis. Eile aga täheldasin taas kõhuga hingamist ning tänaseks oli see süvenenud veelgi. Õhk seisab ja rõhud vahelduvad taas. Ühtegi ravimit ta hetkel ei saa. Vaid Tskonia astma I ja astma II leotist. Olen seda alates 20.10 manustanud ja mõju peaks üsna pea saabuma (2-3 kuu jooksul). Öösiti hoian tallis, ent uks on tema boksi juurest lahti. Ometi-ometi. Tuisujärgsel päeval korraldati koos Mossuga selline lumemöllu etendus! Mozart suisa võbises suurest tahtest boksist välja saada. Hädavaevu kannatati päitsete pähepanemine ära. Noja kui siis lõpuks koheva

Loomapidamine toob aegajalt kaasa kurbi ja suisa ahastamapanevaid hetki. Selleks ei saa kunagi liiga hästi ettevalmistatud olla, hoolimata sellest et tead... lemmikloom nagu sa isegi, on surelik. Mu kaukaaslane Bibi on pärast 13-aastast sünnipäeva iga päevaga tervise poolest viletsamaks jäänud. Kõndimine on vaevaline. Söögiisu kehv. On päevi, kus ta peamiselt magab. Eelmise nädala lõpus, kui nägin et kuts on väga apaatne, käisin kodukoha loomakliinikus. Rääkisin oma mure ära ja palusin nädalavahetuseks mõned valuvaigistavad süstid jätta. Igaks juhuks. Täna, kui Bibi eriti tugevalt lõõtsutas ning toidust keeldus, otsustasin teda süstida. See, mis pärast süsti (ketamiin) toimus oli täielik agoonia. Mõnda aega oli loom šokis ja jäsemetest halvatud. Süda peksles kui meeletu. Helistasin oma tuttavale loomaarstile, kes ütles et 15 min. on kriitilised - kui vastu peab, siis läheb üle. Pidas vastu. Läks üle. Õhtuhakul ta igatahes sõi, jõi ohtralt ja isegi tuli minuga talli kaasa. Helistasin ka

See, ja eelnevad nädalad on hopside ja kutside jaoks olnud toimekad. Olen tööasjade alla maetud, ent mu loomakesed aitavad mul vee peal püsida. Välja on kujunemas n.ö range režiimiga argipäevad, mis tähendab seda, et äratus on hommikul kell 07:00, pärast seda - tänavune kaer sooja veega veerand tunniks likku, hein külma veega, boksid korda, tallipõrand kriips-kraaps luuaga üle ja siis koplisse, hobude järele. Siis jätan hopsid poolsuletud laugudeja mõnust nohisevate ninadega kaera krõmpsutama ja suundun Bonzo `ga väiksele metsatuurile. Mõlemad kaifime hetke vaikust, sügislehtede sahinat ja miljonite ämblikuvõrkude sillerdamist kastemärjal aasal. Tagasi onni jõudes on hommikukohvi aeg ja seejärel teen umbes lõunani tööd. Vahepeal tuleb abikaasa töölt ja treenib Theo`d. Mõlemad on tublid - Theol on järjepideva ligutamise tulemusena hingamine lõpuks ometi korda saanud. Treener on viimastes treeningutes kasutanud ka libisevaid ja teinud peamiselt traavitrenni, vastupidiselt abikaasa samm

Bibi ja Bonhami rõõmuks on meil hoovile tekkinud mäeahelik, mis peaks neile meenutama nende juuri... Soliidse künkakese tekkepõhjuseks on talvepuud, õigemini klotsid, mis Imavere saeveskist otse hoovile vurasid. Koerad lamasklevad nüüd üks ühel pool "mäge", teine teiselpool. Läheb ikka jupp aega kui musta kilealuse kraami kuuri alla jõuame toimetada. Talgud kuluvad ära. Aga klotsid on kuivad, põlevad kõrge kütteväärtusega ja.. lõhnavad hästi.

Bibil täitub septembrikuus 13 eluaastat. See on ühe kaukaasia lambakoera kohta tõeliselt kõrge iga. Fotoalbumist leidsin temaga kohtumise päeva pildid. Mäletan, et jaanuarikuu alguseks oli karvakerasid 9-st pesakonnast kogunisti 4. Eks me olime aastavahetuse eufooriast veel kinni ja ei mõelnud väga selgelt, mida koera adopteerimise otsus endaga kaasa toob. Kutsika esimeseks koduks sai ju üürikorter... mida Bibi vastavalt oma maitsele ümberkujundama asus. Peeglilaua jalad, välisukse vatist ja kunstnahast vooder, maitsvamad kingapaarid - need on üks väike osa nimekirjast, mille kallal kuts oma hambaid teritas. Samas... tänu temale hakkasin ma nägema aastaaegu. Armusin sisemaa- ja metsainimesena ka meresse. Sain aru, et ta vajab minu suurt tähelepanu ja hoolitsust. Elasime üle suuremat sorti (õnneks õnnelikult lõppenud) liiklusavarii, tulekahju, õige mitmed kolimised kuni lõpuks sai Bibi oma tõotatud maale - piiramatu õuesoleku ajaga maakohta. Tegelikult on kogu me edasist elukeskkonna

... tuppa sooja saanud.Olen alatoitumuses ja väga kurb. Palun kutsuge loomakaitsjad!---- Kõlbaks Bonhami poolt manatud ilme pildi allkirjaks:)

Ükski jalutuskäik pole mul jäänud pimeduse või muu põhjuse pärast olemata. Juba Tallinnas elades võisin olenemata kellaajast võtta Bibi paela otsa ja näiteks Kadrioru parki patseerima minna. Kõikvõimalikud inimkooslused hoidusid minust ja kaukaaslasest ohutusse kaugusse. Kaukaasia lambakoerte halvast kuulsusest tingitud privileeg? Küllap vist. Üldiselt ma pole selle poolt, et koer võiks inimesele ohtlik või hoiatav olla, ent... kõik sõltub. Kas ma tahaksin, et valvekoeraks aretatu soovimatut tülitajat või kutsumata külalist korrale aitaks kutsuda? Juhul, kui inimkõne ja veenmine mõju ei avalda? Arvatavasti. Kaukaasia lambkoera kasvatamine pole raketiteadus, ent mõnigaid olulisi tõdesid peab järgima. - kindlasti on see koer n.ö "ühe karja" koer. Vahepeal levis ka müüt, et suisa "ühe peremehe" koer - nii see ei tohiks olla. Kauka peaks kõiki leibkonna liikmeid võrdselt kohtlema. Loomulikult on ka temal omad lemmikud, keda ta oma silmis karjajuhi staatusesse tõstab ni

Esmaspäeval sai fotograaf Tiiduga fotosessioon ajakirja Lemmik jaoks kokkulepitud. Pakkusin küll kolmapäeva, ent Tiit uuris ilmateadet ja mainis, et neljapäev tundub ainus sademetevaba päev olevat. Nii täpselt oligi! Kokkulepitud ajaks oli Tiit kohal ja alustasime tallist, Bonham sai eriloa päevavalges talli sisenemiseks. Tegime mõned klõpsud Mozarti ja Bonhami nuusutamise rituaalist. Siis sai hobud paela otsa võetud ja suurde koplisse sammutud. Niipea, kui koplivärav seljataga sulgus, läks lahti tõeline möll. Ei teagi, mis oli nii suure elevuse põhjuseks, kas eilne boksis konutamine lausvihma tõttu, superilus ilm või Tiit oma suure kaameraga! Igal juhul hobud olid sõna otseses mõttes pöördes! Küll püherdati kordamööda, tehti võimsaid hüppeid, kõnniti tagajalgadel... Tiit muudkui pugises naerda ja klõpsis. Sugugi ei tahetud "ilutulestikku" lõpetada:) Viimaks, kui häid kaadreid piisavalt arvasime olevat ja koplist ära liikuma hakkasime, korraldas Mozart enneolematu galopishow

Tuiskab ja mõnusalt... Omamoodi eksootika on istuda küdeva pliidi läheduses, kuulatada korstnas vallatlevat tuult ja kribada tööasju. Bonham tundub heldet lumesadu samuti nautivat. Korraks lipsas ta küll kööki sooja, ent kasukas sulav lumi ja õuest kostuvad põnevad hääled kihutasid ta üsna pea taas tagasi lumehange. Eesti Energia kiituseks peab mainima, et elektriühendus on viimaste tormidega jätkuvalt up püsinud:) Piisas vaid ühest suvisest tormijärgsest telefonikõnest, kui paari nädala jooksul saadetigi tehnik liine kontrollima. Tuligi välja, et postide tipud puhta mädad ning vajavad tõsist remonti. Remont teostati oktoobris ning selle käigus vahetati välja ka elektrikaablid (mitme asemel üks voolik). No ja nüüd saan iga ilmaga ja kohtumiste puudumisel kodus töötada. Mõnus ja inspireeriv, arvestades tänast päeva ja hullumeelsete ummikute tõenäosust. Vanast harjumusest varusin mitu ämbritäit puhast joogivett. Isikliku puurkaevu olemasolu kaotab kahjuks oma praktilise väärtuse siis, k

Kuni päikseloojanguni jälgis mu ponnistusi akna tagant üks tähelepanelik testuser. Imekspandav, ent ta teadis silmapilkselt, millal mul plaanis väike paus teha ning metsa jalutuskäigule siirduda:) Bibi seevastu ei huvitunud loodavast infosüsteemist mitte üks teps, vaid viibimis peamiselt hibernate olekus...

Pärast seda kui hobud taas öisel tallirežiimil, olen hakanud umbes ööhakul veel nende juurest läbi astuma. Osalt seetõttu, et Bonzo teab - luban ta korraks aiast välja ja osalt sellepärast, et panna mõni hangutäis heinu veel ööseks sõpradele ette. Lugesin targast raamatust, et hobude magu on "ehitatud" nii, et söömise vaheaeg tohib olla maksimaalselt 9 tundi... Peaelgi on talveperiood tulemas ning nahaalust rasvkude vaja arendada:) Igal juhul - poistel on juba mõnusalt tihe karvastik seljas ning kõhud hakkavad kah järjest ümaramaks minema. Ja muidugi on taoline õhtune väljaskäimine ülimalt toniseeriv vaheldus raamatutele, ja arvutile. Seni on hobude ja kaukaaslase vaheline omavaheline suhtlemine olnud üsna "nugadel". Näha oli, et nad Bonhamile tohutut huvi pakuvad, ent samas püüdis ta neid pidevalt ehmatada - hiilis vaikselt aia taha ja hakkas täiest kõrist pahandama. Hobud perutasid ja nii oli tal hetkeks lõbu laialt. Olin teda selle eest noominud, ent üsna tulem

Hähh, tänane päev polnud just meeldivate killast. Seda just töises mõttes. Projekt ei arene päris selle kiirusega nagu vaja. Nagu ikka, kui nõuded muutuvad, ent tähtajad lähenevad. Ja sina ole see fleksibiil/debiil, kes hundid söönud ja lambad terved hoiab. Oehh, läksin õhtuhämaruses Bonzoga metsa närve kosutama. Mõjus küll... Oi, mulle meeldib hämarduv mets, täis salapära ja tuuleiilides värisevate lehtede sahinat. Saabunud on mu lemmik sügisene hetk, täis värve ja maas kahisevaid lehti, milles nii mõnus sumbata. Istusin tormiräsis murdunud kase tüvel ja kuulatasin vaikust... Bon ragistas kusagil eemal võpsikus, ent ta oska nii kuradi hästi mu meeleolusid tabada. See ilmneb kasvõi selles, et kui ma kuidagi omadega longus olen, ilmub ta koheselt esimese vile peale. Maa-alt nagu mõni dzinn:) Nõnda tänagi, viuh! ja kohal, lohutavalt korraks üle põse limpsates. Ja hobud testisid tänase vihmase päeva puhul oma uusi Eskadroni tekke. Mõlematel helesinised. Peterburi 3A, muideks, on soodukas

Tänane vihmane õhtupoolik äratas taas kokkamise soovi. Tavaliselt valmistab õhtusöögi abikaasa, mina askeldan loomadega. Aga jah, koorisin ja keetsin kartuleid, küpsetasin kotlette ja tagatipuks korjasin veel puude alt õunu ning tegin mannavahtu. Tuli selline tuhin. Igal juhul poeg sõi ja kiitis. Lobisesime päevasündmustest ja muust tühjast-tähjast. Taldrikud tühjenesid üsna kiirelt. Kuna koertel on käes karvavahetus, püüan neile vähe rammusamat ninaesist anda. Erandkorras said mõlemad kutsid loa kööki tulla, söötsin neile terve suure saia odava pasteediga sisse. Ikka nii et pool Bibile ja pool Bonzole, üks istus ühelpool mind ja teine teiselpool:) Üldiselt eelistab Bonzo süüa oma portsjonit uhkes üksinduses, vargsi ümbrust silmas pidades. Ja hoidku Bibi end parem heaga ohutusse kaugusesse! Huvitavalt jah, koerad ei soovi oma söömaklubisse seltsi: ) Hobused seevastu on tunduvalt sotsiaalsemad. Kuna karjamaahein pole enam teabmis rammus ning toitev, püüan alati koplist sissetoomise ajak

Bibi ja Juss Olen korduvalt kuulnud kaukaasia lambakoera kohta kasutatavat väljendit "aa, need mõrtsukkoerad!". Mina jällegi väidan, et kõik sõltub inimesepoolsest kasvatusest ja ohtlike situatsioonide ennetamisest ehk siis - vastutustundlikkusest. Kõiki koeri on võimalik vale kasvatusega ära rikkuda ja inimesele ohtlikuks teha. Jah, isegi bolonkat. Chihuahua `d vast päris mitte, aga jah... koer on siiski aretatud hundist ja teatud hetkedel ta ka hundina võib käituda. Kui ta tunneb, et tal puudub karjajuht, näiteks. Või kui temaga ei tegelda. Söötmine/jootmine pole tegelemine. Selle saaks koer ka vabalt looduses elades ise kätte. Tegelemine on jalutuskäigud, treenimine ja suhtlemine. Ajutise ajapuuduse tõttu täidab seda kõike ka teine koer või mõni muu loomake. Koer on sotsiaalne olend. Vaatan, et hommikuse ringkäigu ajal "eksib" Bonham alati kõigepealt jänese aediku juurde - seal nad siis kahekesi tõtt vahivad. Jänes on samuti väga huvitatud - ometi keegi, kes pi

Bonhamiga on tohutult mõnus looduses jalutada. Seda mitmel põhjusel: ta tundub ümbritsevat vabadust nautivat täpselt samapalju kui mina, ta ei vingu et hakkame nüüd tagasi minema ja hea turvaline ning julge on tema seltsis samuti. Kasutasime tänase väikse vihmapausi ära ja sumpasime läpi umbekasvanud raja metsalagendiku poole. Alati peab miskit maitsvat tema jaoks taskupõhjas olema, sest jalutuskäigu algjärgus kipub ta liiga ülemeelik olevat. See väljendub meeletus jooksus võssa ja tagasi ning ainus viis teda "korrale kutsuda", on vilistada ja hüüda käsklus "Siia!". Ja kuidas seda ikka paremini kinnistada kui mitte väikse viineri või vorstitükiga, eks ole. Mets on tohutult lopsakas praegu - tõeline haldjamets! Sarapuud moodustavad tunneleid, vaarikavõsud on metsaraja "ummistanud", sõnajalad ja hundimarjad, mitmed puisniidu taimed, mille nimesid kahjuks ei mäleta. Vaja isa käest järgi uurida. Isa jah, õpetas mind juba lapsena loodusmärke avastama - kus s

Kes kaukasid pidanud või peab, on kindlasti kokkupuutunud nende omapäraste "kiiksudega". Võimalik et sama kummalist käitumist esineb ka teistel koertel. Samas - lapsepõlvekodus olid jahikoerad ja midagi taolist ei meenu. 1. Kaukad kardavad äikest. Nad tunnevad äikese lähenemist eksimatult ja muutuvad rahutuks, tahavad vehkat teha või kusagile peitu pugeda. Kunagi Aruküla lähistel elades põgenes äikese saabudes B.B alati värava taha, kus tema ema-isa elasid. Kössitas seal aia taga niikaua kui teda märgati ja meile töö juurde helistati, et saaksime vaese pelguri vihmavarju viia.Bonham tahab samuti ilmtingimata äikese ajal siseruumidesse, peremehe lähedusse. 2. Bibi on urisenud ja oma sallimatust näidanud siiani vaid kahe inimkülalise vastu - üks oli hästi pikka kasvu meelelahutustegelane ja teine kunstnik, kes üldiselt pelgas kõiki koeri.Järeldasime, et ju siis talle ei meeldi glamuursed mehed ja õlivärvilõhn:) 3. Bonhamil on vahest igav . See muideks, on kõige ohtlikum kiik

Mõtlesin, et kuidas ma Batmani loo lõpu küll kirja panen ja... ei saagi seda teha, sest koguaeg meenub anuv silmapaar "ära mine ära". Igal juhul, kaukaaslane pole see tõug, kelle närvisüsteem elaks üle peremehe vahetuse. Kaukadega ei katsetata, tagajärjed võivad olla ülimalt traagilised... Õppisin seda läbi väga valusa kogemuse. Ja kaukade kasvatajad peaksid väga hoolikalt uurima oma kutsikate uute omanike tausta... Kes tahab võtta kutsikat vaid tema armsalt karupoegliku välimuse pärast , omamata eelnevalt mingit kokkupuudet selle uhke, ent põikpäise tõu esindajatega - otsige parem uus tahtja kui kutsika saatus korda läheb... Selle koeraga tuleb tegeleda palju ja maast-madalast. Mul on väga heameel tõdeda, et nii mõnigi kaukakutsika omanik on võtnud minuga hiljem kontakti, kas siis käitumisprobleemide pärast või lihtsalt, andmaks ülevaadet nende käekäigust. See annab kinnitust, et vähemalt enamik neist said kindlatesse ja hoolivatesse kätesse. Rohkem infot ja pilte sellest su

Batmanist on raske kirjutada, sest paraku pole teda enam elavate kirjas. Tema lugu on mulle suureks õppetunniks. Eelkõige ses suhtes, mis puudutab kaukat ja tema truudust. Batman oli BB 10-liikmelise pesakonna kutsikas. Kuna nad sündisid märtsikuus kui õues oli veel kaunis külm, elasid nad esialgu kööki tehtud suures aedikus. Kõik 10 karvakera. Batmani oli lihtne pesakonnast eristada, sest ta oli valge põhivärvi ja hallide laikudega. Kutsusime teda algul "Lehmakeseks". Aktiivne oli ta samuti, niipea kui BB tissi juurde rabelemises tahapoole jäi, andis ta valju hädakisaga märku, puseldes end kuidagi ikka eesmärgini. Mäletan, et kutsikatel olid just silmad pähe tulnud (~3-4 nädalased), kui hommikul kööki minnes olin riietunud erkpunasesse hommikumantlisse:) Kutsikat poole minnes, tõmbusid kõik kuidagi ehmunult tagasi. Vaid Batman astus pesakonnast välja ja püüdis haukuda mu peale:) Kutsikad olid uute omanike leidmiseni BB ja mu perekonna kasvatada. Võtsin selleks ajaks spetsia