Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2007 postitused

B.B ja vanadus

Hoolimata lörtsisegustest sademetest tabas mind pühapäeva õhtupoolikul vastupandamatu soov metsa minna. Bonzo on veel kolmel jalal ja seega võtsin vaid Bibiku kaasa. Kummaline, muidu on ta oma 12-le eluea tõttu üsna rahulik ja isegi uimane, ent pruugib vaid lausuda võlusõna "Jalutama!", kui ta krapsti püsti ja särtsu täis on. Sadas laia lörtsi, olin erinevatel põhjustel natuke kurb, ent nähes taas valgesse vaipa mattunud puid ja põõsastikku - imeliselt kerge ja mõnus hakkas. Muideks, ma ei pea paljuks vahest metsaradadel omaette laulu ümiseda või teatud otsuseid poolihääli enesele kinnituseks lausumast. Niiet - nagu ullike või nii... Mees vahest ütleb, et "ta tõsiselt kardab, et ühel päeval talle Viru tn kõva häälega lauldes vastu sammun". Noh, kui nii siis nii. Aga vaevalt et Viru tn-l, pigem ikka siinsamas, mu kodumetsas... B.B. on mõnus kaaslane metsas, ent tal omad kaukaaslase tembud. Tal on kogu elu meeldinud oma teed käia, olgugi et vahepeal mind muretsema p

Amazon

Reedel saabus (10 päevaga) mu viimane plaaditellimus. Sain siis järgmiste plaatide õnnelikuks omanikuks: 1. Haydn, Hummel, L. Mozart: Trumpet Concertos - Wynton Marsalis `e esituses. Mõnusalt kevadine , hea ärataja ja optimistliku päeva alguse:) plaat, eriti Haydn`i kuulus trompetikontsert. Pisut liiga korralik "sound" minu jaoks (Marsalise jazzu esitused on rohkem "usutavad"), aga ikkagi hea plaat. Liiklusummikutes seismisel eriti. 2. J.S.Bach "Hästitempereeritud klaviir" - Glenn Gould `i esituses Noh, seda plaati tahtsin endale juba ammu, siiani oli mul olemas II vihik ja G.G variatsioonid (Goldbergi variatsioonidele viide), kus ta fragmente I-stvihikust esitab. Olen vaid oma lemmikprelüüdid ära kuulanud hetkel. Ei hakka pikemalt lahkama siin, see on lihtsalt nii intiimne ja sõnukirjeldamatu maailm. Seda tuleb tajuda. 3. No ja siis Zep`i Houses of the Holy , mida mu plaatide hulgas üllatuslikult polnudki. Ometi see üks parimaid plaate Led Zeppelinil

Bonzo paraneb

Viimased antibiootikumid ja Rimadyli andsin talle reedel, 16.03. Laupäeval alustasin Fortiflexi kuuri, mis vältab 1 kuu ja mis peaks kunstlihastele sobiva keskkonna "kasvatama". Kõhre siis. Esmaspäeval peab minema kohaliku vet.arsti juurde ja paluma tal niidid väljavõtta. Bonham toetub aeg-ajalt juba kõigile neljale jalale. Eriti siis, kui vaja Bibiku ees tähtsat mängida. Bibil just jooksuaeg ja see periood asetanud ta hierharhias taas kõrgemale positsioonile. Naljakas oli vaadata, kuidas kuningas Bonham on troonilt ajutiselt tõugatud, lemmikpesakoht maja välisukse kõrval, köögiakna all on taas B.B valduses ja Bonzo külitab sootuks kõnniteel. Aga hommikuti, pressib Bonham kööki - tahab hellust ja silitamist ja kuulda, kui tubli ja tark koer ta on. Suskan seda rääkides ka tableti vorstitükiga suhu. Muidu ajavad nad hetkel meeletult karva. Kogu hoov on kaetud valgete tutikestega. Pean ette võtma ühe talvekasukast vabanemise/kammimise päeva. Aga praegu veel öökülmad, las va

Bonham

Bonham ehk Bonzo on B.B poeg. Kolides praegusesse elukohta, oli Bibik juba 7.a ja viimane aeg oli mõelda järeltulijate saamise peale. Selleks sai otsitud tikutulega Eestist talle sobivat puhtatõulist kaukat. Selgus, et see polegi nii lihtne - palju kaukasid paberiteta ja suvaaretuse tulemused. Meie sellist peikat B.B-le ei tahtnud, lõpuks siiski õnnestus leida "poiss" Võrumaalt. Mäletan siiani, kuidas seda õiget aega oodates lõpuks Võrumaale, täpsemalt Paganamaale sõidetud sai. Kena ja suur kaukapoiss oli igatahes väga särtsu täis, omanik muudkui hüüdis et "Renzu hops" ja Renzu muudkui hüppas. Ent Bibikule ta vist väga ei meeldinud. Igatahes ligi kahetunnise üritamise tagajärjel oli meil kui algajatel paaritajatel lõplikult villand ja tahtsime koju tagasi pöörduda. Lasime koerad õuepeale lahti, mees läks maja nurga taha suitsu tegema...ja siis lõpuks B.B otsustas ikka teo ette võtta. Tulemusena sündis 16.märtsil 2003.a 10 kauka kutsikat, 4 isast ja 6 emast. Bonhami

Kevade "kuulutaja" - kõõm

Avastasin, et sügisene probleem on Theole tagasi tulnud - kõõm. Kogu lakk ketendab ja mõned kõõmavad laigud ka tagumisel jalal. Õnneks oli mul veel üks pudelike Imaveroli (saab vet.apteegist retspetiga), mis dr Tuvi visiidist veel alles. Tegin lahuse 50 ml (10 ml Imaveroli +1 l vett)kaanega ämbrisse valmis (see säilub oma 6 nädalat) ja püüdsin suure kollase svammiga Theod selle abil kokku mätsida. Nii jube kollane asi käes ju! Siis püüdsin teda ülekavaldada, tegin lahusega kokku hoopis harja, millega teda igapäevaselt puhastasin ja - õnnestus! Sain korralikult laka Imaveroliga kokku tupsutatud. Samas pole nüüd harja vaja eraldi "desinfitseerida":) Mozartil tegin profülaktika mõttes kõhualuse ja jalad samuti kokku. Nüüd "kuivavad" fliismantlite all nunnude nägudega. Paari-kolme päeva pärast tuleb kuuri korrata ja niimoodi 3-4 korda, siis peaks pisiliased hävitatud olema. Ahjaa, ja lahus peab olema toasoe.

Led Zeppelin

Zepi hakkasin süvitsi kuulama kui olin 26.aastane. Sisendi selleks andis üks väga eriline inimene, kellega nüüdseks eluteed lahku viinud. Paratamatult meenutab teatud lugude kuulamine totaalset maailmavalu, mida sel ajal läbi elasin. Hiline puberteet? Küllap vist. Kuna elavat Led Zeppelini koosseisu ei õnnestu eales kuulata, siis olen "kollektsioneeriunud" Robert Plant`i kontserte - niipalju kui ta kusagil Skandinaavias on käinud ja mul õnnestunud sinna minna. Ühtekokku olen teda näinud/kuulnud viiel korral, neist kahel korral Eestis. Mäletan tema esimest live Soomes, Järvenpää Puistobluusil...olin üsna esireas ja tema lavaletulek jättis unustamatu mälestuse. Kes on tema kontserte näinud, teavad et see mees OSKAB lavale tulla... Loomulikult ei kuula ma Zep`i pidevalt, erinevat ja kordaminevat muusikat on loodud lihtsalt sedavõrd palju. Aga olen täheldanud, et mingil ajal "pöördun ikka ja jälle" nende muusika juurde tagasi. Ja alati saan emotsiooni osaliseks. Zep o

B.B-Bibi tulek

B.B ehk Bibi ehk maailma kõige targem koer käib juba 12-ndat suve sel aastal. Puhtatõuline kaukaaslane, kelle isaks oli võimas ja majesteetlik Aron ja emaks Gloria. Mõlemad nüüdseks kutsude taevas. Bibi oli 9-liikmelise pesakonna väikseim koer. Mäletan tänaseni väga selgelt tema võtmise lugu. Elasime tollal perega Tallinna kesklinna üürikorteris. Abikaasa oli aastavahetuse pikkade pidustustega jõudnud otsaga sõbra juurde, kus selleks hetkeks veel järgi 4 kutsikat. Sealt ta mulle, koerahaigele, helistas - "pead kohe siia sõitma, sa ei kujuta ette mis siin toimub". Läksingi. Kaukaasia lambakoera kutsikad ON ääretult armsad olevused. "Kommikarbikoerad". Seda ei saa eitada vast mitte keegi ja paljud hangivad selle kutsika endale hetkeemotsiooni ajel. Ärge palun tehke seda! Uurige selle koera kohta nii palju kui võimalik. Ja alles siis otsustage. Igatahes, meie otsustamise tegi lihtsamaks tutvus Kersti (kasvataja) ja võrratute Gloria ja Aroniga - tõelised osseedid. Nii m

Kevad, kevad!

Kujutis
Tänane päev jääb õppetunnina taas meelde. Kiirelt soojenevad ilmaolud on pannud veed vulisema, teinud talliümbrusest vaid kõrgete kummikutega läbitava mudamülka ja jõudnud ka hopside ihurakkudesse. Nimelt, läksime täna neljakesi (mees Mozartiga ja mina Theoga) uue kopli ümbrusega tutvuma. Poistele tundus kõik uus ja huvitav ning nad nosisid rõõmuga vahelduseks teistsugust kõrrestikku kui oma koplis, kus kõik läbiuuritud, tuhnitud, mälutud... Abikaasal tuli idee, et laseme nad korraks lahti - saavad oma käepeal jalutada. Don`t ever do this again!... Mozart võttis esimesena tuule alla, Theo tegi samuti paar uljast hüpet ja siis - vasakule ja ära... Galopeerides, muidugi. Üsna pea nägime neist vaid kahte täppi, suutsin veel märgata, et edukalt ületati sõidutee... üks auto pidas kinni, mõeldes ilmselt et Jumanji-taoline džungel järgneb. Abikaasaga saime aru jooksmise teel tagaajamise mõttetusest. Hüppasime autosse ja kimasime neid püüdma. Õnneks on me elukoha ümbruses piisavalt avarust

Mozart

Kujutis
Mozart on valges frakis härra, 9-aastane ruun, mis tema väärtust küll absoluutselt ei vähenda. Temast õhkub väärikust. Ta on kenasti väljaõpetatud, hea hüppevõimega ja minu jaoks väga kaunite allüüridega. Lisaks on tal peaagu kandadeni ulatuv valge saba, mida ta imekombel ka ise väga puhta hoiab. Mozart saabus meile ootamatult. Kuna hobune teatavasti karjaloom, siis Rita soovitas võtta n.ö allüürile ja seltsiliseks Rauli endise võistlushobu Fenomeni (Fenja), kel elu puuslaki tõttu suures tallis elamine vastunäidustatud. Kahjuks venis meie talliehitus ja Fenomen lahkus selle aja jooksul parematele jahimaadele. R.I.P. Ja nii juhstuski, et kui Theo kolimisaeg kätte jõudis, lõime Ritaga käed veel ühe hobuse ostuks. Poolakas Mozart. Tänu Mozartile läks "poistel" aklimatiseerumine üsna kiirelt. Juba samal, transportimisele järgnenud õhtupoolikul söandasime nad boksist välja koplisse lasta. Muljetavaldav oli ka talle päitsmete pähepaneku hetk... nimelt painutas ta pea nii alla kui v

Theo - Esimene

Kujutis
Theo tuli mu ellu esimese hobuna. Üldse. Mul pole kunagi olnud "oma hobuse unistust". Ratsutamas /loe: hobuse seljas loksumas/ olen küll käinud, aga.... Lihtsalt tegi Kurtna tallide Rita mu abikaasale suve keskel teatavaks, et tal meie jaoks "üks projekti". Ja "projekt" seisis viga saanud jalaga kurvalt boksis. Jalg oli tal hetkel kohutavalt paistes, kahtlustati ussihammustust. Tegelikult osutus see siiski lümfipõletikuks ja siis läks kõik väga kiiresti. Kiiresti ses mõttes, et polnud aega hobusehirmu tunda, vaid alustuseks kimasin lähedalasuvasse bensukasse viina järgi. Mässisime ta kompressi abil sisse ja helistasime arsti välja. Süstikuuri järel tuli teda ikka pikalt veel tõrvalaadse salviga (ihtüool vist oli nimi) mätsida. Theo jälgis kõike nukral ilmel. Ravi kestis ikka julgelt 3 nädalat. Aga lõpuks paistetus kadus ja ka longe kadus. Ja minus hakkas märku andma pisuke hirm.... Ta tundus ikka NII SUUR ja kohati suisa hirmuäratav. Näiteks kui ta end bo

Algus

Kujutis
Tundub, et blogipidamise moehaigus ka mind puutumata ei jäta.... Olen paljudesse blogidesse kiiganud ja nautinud taoliste "pesade" teemasid tunnetetest, lastekasvatamisest, tehnikast, seksist, poliitikast... millest iganes. Ent ei leidnud siiani õiget "kontsptsiooni ja tahet", et millest siis. Nüüd siis leitud. Peamine vajadus tuleneb ikka mu uuest elukorraldusest tingituna. Nimelt, juba õige mitu kuud olen kahe hobusehakatise õnnelik, ent tuleb tunnistada, et ka rumal omanik. Nendega seonduvalt on mul pidev vajadus säiluvate märkmete järele ja mine tea... ehk on neist mõnele teisele hulljulgele ka kasu. Endast: olen tervelt kuu juba 39-aastane olnud, abielus, 18.a. poja ema, leibkonda kuuluvad veel abikaasa, 2 kaukaasia lambakoera, 2 hobust ja 1 "sugutäkk" jänes Juss, kes muideks otsib Jutat... Kogu see kupatus mahub ära eestiaegsesse tallu Harjumaal. Kõlab nagu minu pere ja muud loomad. Nii see ongi ja püüan "oma mälu värskendamiseks" (!) pis