Sahkari talu

Eks kipu nii olema, et midagi ei tohi ära sõnuda... Eelmises postituses kirjutasin hobuse poolsetest kompromissidest, ent nüüd... Theo kompromissitus on arenenud sünkroonselt sellega, kuidas tervis paremaks on läinud. Nimelt, on tal hetkel selline "mäng", et ta enesega peale päitsete pähepaneku suurt midagi teha ei lase. Püüdsime abikaasaga täna enne treeningut teda kahekesi ohjata, ent suht ebaõnnestunult. Pärast analüüsisime ja ilmselt alustasime tema jaoks natike valest otsast - üritasime esmalt kapju puhastada, ent see protseduur möödus väga vaevaliselt. Kui jalakaitsmeteni asi jõudis, hakkas kutt esijalga kaapima ja näitas igal võimalikul moel, et tal on villand. Jube rahutu oli. Viisin ta käekõrval kordeaeda ja lasin vabalt, ilma valjaste ja kordenöörita joosta. See tundus jonnipunnile sobivat. Köhatamata joosti häälkäskluse peale väga ühtlaselt traavis, galopis jne. Ainus, mis on taolise vabalt jooksmise miinuseks - suunamuutus. Vastupidises suunas ta väga järjepidev

Nädalavahetuse Horse Show tekitas minus vastakaid mõtteid. Jean Francois Pignon`i hobushow oli tõesti imeline, koos abikaasaga nautisime seda väga. Ja olekski jäänud n.ö roosa maitse suhu, kui kohe vahetult pärast etendust alanud 150 cm rohkete parkuuridega takistusvõistlus poleks nii võikalt alanud. Võistlust alustanud slovaki KWBN kukkus sedavõrd raskelt, et terve areenitäis rahvast vakatas. Tõepoolest, vaid pisut jäi puudu, et hobu oleks kaela murdnud sealsamasm, pealtvaatajate silme all. Hetkeks tundsin vastupandamatut soovi ära minna. Nii kohutav pilt oli. Ent õnneks ajas hobu end jalgele ja esimese asjana (!) läks nuusutama maaslamavat ratsanikku. Murdosa vältel toimus areenil inimestest-spordist väljaspool olevat. Väike peataolek inimeste poolt. Mu seljataga istuv vanem naisterahvas hüüdis: "Sadulavöö lahti, sadulavöö lahti!" Veel paar mikrohetke ja väljakule jõudis arstiabi, kes seda koheselt ka tegi. Kõik toimus kohutavas ja pahaendelises vaikuses... mida äkitsel

... kappadi-kappadi Horse Show`le! Mis siis, et kommertsüritus. Mis siis, et kallivõitu. Üks pompöössemaid hobuse- ja ratsaspordi armastajaid siduvaid üritusi ikkagi. Programm on siin . Mina ilmselt homne mineja, sest täna kutsuti vanas töökohas ühe pikaaegse projekti lõppu tähistama. Mari aeee! Ootan Sind juba!

... ei lase meil hetkel väga tugevat trenni teha. Ta keskendmumisvõime on häiritud, sest treeningu kestel liikumahakkav röga hakkab väljapääsu otsima. Kordetasin teda täna ilma igasuguste abivahenditeta. Vaid päitsed olid tal peas ja minul käes kordepiits suunanäitamiseks. Isegi nööri otsa ei pannud. Ta oli olukorraga väga rahul, mu meelest. Sai rahulikult köhatada, siis kui häälkäsklusega sammule võtsin, samas aga vabalt traavida ja ka galopeerida. Allüürid on oluliselt ühtlasemad ja ka tasakaal paranenud - ma pole paari nädala jagu saanud teda väga jälgida töö tõttu. Aga täna, lõuna ajal ei pidanud enam vastu. Jalgu andis kenasti ja ei spilenud väga. Mu käsi jäi seega paika:) Ka seisma jäi Theo kenasti, siis kui häälkäskluse andsin ja kordepiitsa ülespidi tõstsin. Ikka tegi oma "leivaka" viies tagumise jala kenasti kohakuti teisega. Niiet - tubli ja mõnus hops, üle oma saatusest! Karin ja Theo

... et vastupidiselt mu soovitustele, käia Theol esialgu seljas vaid treeneri valvsa pilgu alla, sai abikaasa ratsutamisisu sellest võitu. Paar korda oli ta ka varem Theol seljas käinud, sammus loomulikult. Selline plaan oli selgi korral. Läksin just talli kordevarustust ära viima, kui kuulsin väljastpoolt müdinat. Kiikasin talliaknast välja ja, mis ma näen - Theo koos ratsanikuga kordeaias traavimas. Aga mitte mingis tasases sörgis, vaid pikendatud traavis - sellises, mille puhul mul Theo`d vaadates alati klomp kurku kerkib.... see on lihtsalt niivõrd ilus. Saba aetakse püsti ja vetrutakse nagu pilvedel. Täisverelise värk. Paraku polnud aega Theod imetleda, sest kaasa oli ilmselgelt hädas. Kiirus järjest kasvas ja hoolimata ta katsetest hobust peatada, võttis Theo ainult vauhti juurde, lõpuks mindi galoppi ja ikka üsna mitu korda oli ratsanikul tegu, et sadulasse jääda. Üritasin küll hüüda, et lasku ratset järgi ja hoidku end tahapoole, aga ei aidanud miski. Lõpuks peatus Theo vist

See, ja eelnevad nädalad on hopside ja kutside jaoks olnud toimekad. Olen tööasjade alla maetud, ent mu loomakesed aitavad mul vee peal püsida. Välja on kujunemas n.ö range režiimiga argipäevad, mis tähendab seda, et äratus on hommikul kell 07:00, pärast seda - tänavune kaer sooja veega veerand tunniks likku, hein külma veega, boksid korda, tallipõrand kriips-kraaps luuaga üle ja siis koplisse, hobude järele. Siis jätan hopsid poolsuletud laugudeja mõnust nohisevate ninadega kaera krõmpsutama ja suundun Bonzo `ga väiksele metsatuurile. Mõlemad kaifime hetke vaikust, sügislehtede sahinat ja miljonite ämblikuvõrkude sillerdamist kastemärjal aasal. Tagasi onni jõudes on hommikukohvi aeg ja seejärel teen umbes lõunani tööd. Vahepeal tuleb abikaasa töölt ja treenib Theo`d. Mõlemad on tublid - Theol on järjepideva ligutamise tulemusena hingamine lõpuks ometi korda saanud. Treener on viimastes treeningutes kasutanud ka libisevaid ja teinud peamiselt traavitrenni, vastupidiselt abikaasa samm

Olen selle video ka kunagi varem blogisse riputanud. Tookord pigem Blue Horse Matine ülistamiseks, ent nüüd pean möönma, et allolev video on üks võimsamaid koolisõidus vabakava etteasteid, mida eales näinud. Räägitagu ja kommenteeritagu Anky kohta mistahes, sellisele tulemusele ja ühtesulamisse jõutakse siiski läbi VÄGA HEA koostöö hobusega. Loomulikult pole võistlusratsu elu kerge. Nii nagu ka inimese-tippsportlase. See aga , et Salinero on püsinud sedavõrd kaua tipus, näitab ka head kohtlemist, arvan ma... Ja kui hobusel on tippspordiks kõik eeldused, siis... Muidugi võib alati vaielda selle üle, et kas taoline kompromiss inimese algatusel ja hobuse kohanemisvõime üle on ikka loomulik ja mõttekas. Pole ju koolisõidu enamikel elementidel midagi ühist hobuse loomuliku liikumisega. Koolisõit on pigem demonstreerimaks inimese ja hobuse ühist tunnetust ja teineteise tundmaõppimise võimet. Üks tuleb vastu teise soovile ja omapärale. Vaid nii saab toimuda midagi sellist nagu sel videol. Püh

Hirmus hea tunne on... Mozarti lonkamine on järgi andnud. Konsulteerisin dr Aibolitiga ja andsin mõnevõrra tihedamini Finadyni (iga päev ja suure lonke päeval isegi 2 x päevas). Tavaline taks on meil 100 ühikut üle päeva. Kahtlustasin siiski mitte niivõrd defomeerunud luuprobleemi kui seda, et ta on oma niigi haiged õlad ärakülmetanud. Olen teda nüüd öösiti koplisse saates vesti kandma pannud (selline kergest ja õhkuläbilaskvast materjalist ülakeha kaitse). Ta laseb sel protseduuril heameelega toimuda - märk sellest, et ta võiski lihtsalt tuult ja külma saada. Igatahes on ta hetkel taas sama reibas kui ennne. Püherdab maas ja puha... Abikaasa võttis tõsiselt käsile Theo liigutamise ja tegeleb temaga hetkel iga päev - kordetab koos külgratsmetega (kasutame neid nagu libisevaid). Taoline tegevus on aidanud lisaks tasakaalu tekitamisele oluliselt kaasa röga eraldumisele ning raskema hingamise nähud on praktiliselt möödunud. Sadula ostule lisaks sain pealekauba tasuta turvast. Ostsin veel

Mõlemate hobude tervis pole hetkel kiita: Mozart on saanud ilmselt tuult ja rõskust ning lonkab päris tugevasti. Jälgin teda mõned päevad ja kui kehvemaks läheb, kutsun dr Aiboliti. Võob-olla tuleb taas blokaadsüste teha... Theo on tatine. Trenni on suht keerukas teha, sest röga läheb liikvele ja hobul on raskusi selle väljaköhimisega. Niisutan küll heinu ja allapanu sai vahetatud turba vastu välja. Hobud on tallis maksimaalselt 4-5 h, ülejäänud aja õues. Lisaks on mul nagu kiuste töö juures hullumeelne periood...:( Hea uudisena saabus sadul. Hea näeb välja. Aga hetkel ei suuda sellest rõõmu tunda... Mures olen.

Kirjeldan ka pisut Mossu olukorda. Minu arvates on tal hetkel päris hea olla. Seda lubab arvata tema nautlev ja krapsakas (!) olek. Tema ja Theo sammul on loomulikult suur vahe. Eriti astumisel. Ent kui koplis üheskoos traavile või isegi galopile tõustakse, siis pole nähagi, et hobu "esisild" läbi. Mozartile meeldivad jahedamad ilmad, ta tuju on siis silmnähtavalt parem praegu. Boksis suisa kaabitakse jalga, kui teda peale hommikuund taas koplisse talutama lähen. Ta hoiab mind väga. See on tulnud samm-sammult, mitte üleöö. On näha, et ta usaldab mind ja püüab mulle meele järgi olla. Võtab õrnalt mu käe enda mokkade vahele, nuhutab ninaga mu õla vastas, annab kenasti jalgu jne. Aeg-ajalt ta justkui häbeneks neid õrnushetki - kui püüan teda pikemalt silitama hakata, pööratakse pea ära, umbes et - aitab küll, ega ma niiiiiii bolonka kah pole!:) Kui ma Theo boksis asjatan, katkestab ta söömise ja jälgib üksisilmi mu tegevusi. Mossu parem tervis on lasknud mul mentaliteedist &q