Sahkari talu

Viimasel ajal on olnud imetabaseid hetki... Viivud täis siiraid, südamesttulevaid sõnu ja pilke. Sain aru, et väga vajasin seda. Mõistmist ja tröösti. Inimesed on ikkagi imelised küll:) Kuidas on nii seatud, et alati on igaühe jaoks keegi. Iga mure jaoks ka. Pead vaid julgema olla haavatud, siis leiad abi. Muideks, mulle tuttavad neljajalgsed käituvad samamoodi... Respekt ja tänumeel. P.S Süstid mõjusid hästi. Mozart kappas, püherdas, solberdas vihma käes nagu vanasti:)... ja hobuseinimesest kolleeg ütles, et kui veab võib ta ka selle diagnoosiga vananeda. Täna igatahes magan rahulikult;-)

Täna siis saabus selgus... Mozarti kabajaluu osas, kuhu kõõlused kinnituvad on pöördumatud muutused. Mõlemas esijalas. Kabajaluu pinnas peaks olema sile, temal on mügarlik. Kõõlustega kokkupuutudes tekib valuaisiting. Inimsportlastel pidavat see sage vigastus olema ja kui õigel ajal ei sprodiga lõpparvet ei tehta, lõpetatakse ratastoolis. Niiet, kahjuks on hullemaid haigusi kui laminiit. Mozart saab oma kaeraportsud nüüd tagasi... Dr Aibolit tegi mõlemasse esijalga 2 hormoonsüsti, mis ehk aitavad leevendada põletikku. See on ka kõik, mida teha saab ja ka see ei pruugi aidata. Veel...vangutas ta pead ja ütles, et NII hobust läbi sõita, peab ikka väga vaeva nägema. Jah, ilu ja võime võivad saada saatuslikuks. Uurisin eutanaasia kohta. Selleks pean nüüd valmis olema, mis parata. Aiboliti sõnul on märgiks hobuse enda allaandmine. Et kui tal on nii valus, et ta ei taha enam tõusta, et siis ta tuleb. Elame edaspidi päev korraga. See võib tähendada õige mitmeid õnnelikke päevi:) Püüan kompens

Minu lapsepõlvesuve lõhn oli kruusateetolmune. "Avastasin" seda nädalavahetusel metsast tulles, pihk piibelehti täis. Koduni oli veel jupp maad. Sammusime Bonhamiga lõõskava päikese käes mööda peaaegu valgeks tolmanud teed, teeäärsed lepad varje heitmas. See jahune lõhn, ... kõrre otsas tilpnevad maasikad, plätude vahelt tolmuhallid varbad paistmas... puude vahelt paistev veesilm, kuhu ajutiseks jahutuseks sulpsata. Asfalt sellist aroomi ei tooda ja seetõttu erilisi mälestusi ka esile ei kutsu. Kui... siis valusaid. Rattaga kukkumisi näiteks:) Meenus, kui tore oli vihma korral vaadata suurte piiskade tolmulangemist, kuidas heledast sai tume ja õnarustest loigud. Seegi lõhn on unustamatu. Huhh, jube hea tunne oli seda kõike mäletada ! Aga... vastupidiselt põuale on mul endal õige vesine periood:) Homme tehakse Mozarti haigele jalale blokaad, mis tähendab seda, et süstitakse haige piirkond täiesti tuimaks. See peaks andma ka selgust, et kas valu teevad need väiksed muutused kab

Sellesse nädalasse on palju mahtunud. Aeg seevastu ei kulunud nii kiirelt, kui tavaliselt (kolks - ja nädal, kolks - ja nädal. Õues võimutseb suvi - askeldamist, külaskäike, kerget drinki - kõike jaguks... Aga ei taha:) Kobin hoopis võrkkiike, lehitsen pisut Eco´t, tukun kuni hobuste koplisse viimise aeg tuleb ning siis libistan oma klaasikese jahedat prosecco`t ja vaatan kaunist muinasjuttu. Olen juba eelseisva naudingu ootel:) Tõeline Noor Pensionär või mis?

Abiks katedraali tekitamisel iseendas... ja nagu plaadi illustratsioonilt näha - sisenetakse sinna valgetel hobustel.

Midagi on väga teistmoodi nende paari päeva jooksul, arstil käigust kuni tänaseni. Üks asi on see, et Mozart tõesti kõnnib paremini. Olgugi, et ta paremat esijalga veel hoiab ning sellele kaua toetuda ei taha, on ta samm oluliselt vabam ja pikem. Eile manustasin ka esimest korda Aili soovitatud toidulisandeid - NAF Five Stars Laminaze ja põletiku alandajat Devil`s Reliefi . Hommikuti 1 annus FB-d. Laminiit pole endiselt täielikku kinnitust saanud, ootan veel teisi arvamusi. Aili aga arvas üsna veendunult, et tegu laminiitikuga ja seetõttu pole mõtet Laminaze andmisega oodata. Kuna kabjaluus on siiski muutused (õnneks on varbaluu täiesti õiges asendis), ei tee koostisosad talle ka mingit kahju, ikka vastupidi. Oluline muudatus on aga minusse suhtumises. Me olime ennegi lähedased, aga... täna olin enne Theo treeningtundi ~4 tundi varem nad boksi ööst väljapuhkama lasknud. Viivitasin nimme talliminekuga kuni treeneri saabumiseni, sest Mozarti peanuppu tavapäraselt talliaknast vilksa

Eile toimus aktsioon "Mossu arsti juurde". Küllap teab iga harrastaja, et üsna keeruline ettevõtmine on (i) lahutada kaheliikmelist karja (ii) saada treilerisse hobust, kes igapäev just ei reisi. Hommikust saadik sai oldud kõrgendatud valmisolekus: jooksutasime (väsitasime) treeneriga Theo`d ja tegime esimese hobude lahutamiskatse juba treeningu ajal - Theo oli treeneriga väikses koplis ja Mozart minuga tallis. Taoline lahusolek taluti kenasti ära - vaid mõned kutsumised. Theo oli isegi sedavõrd rahulik, et treener ratsutas temaga sammus uues kohas (jooksukoplis). Igaks juhuks muidugi korde otsas. Arsti ja ravirautaja vastuvõtt oli alates kell 16:00. "Laadimisega" tegime algust igaks juhuks juba kell 14 paiku. Esmalt manustsime Theo`le pisut rahustit (spets pasta leivaga) ja siis manööverdasime treileri tallile võimalikult lähedale ja võimalikult tasasele pinnasele. Mossu läks treilerisse esimesel katsel. Abiks olid 2 kordenööri ning abikaasa, kes teda treileris se

Mulle niiväga meeldib pühapäevast kui hingamispäevast mõelda. Pisitasa liigun ka selle poole, et pühapäeval end halbade emotsioonide eest kaitsta. Mis ei tähenda muidugi seda, et mõni teine nädala päev hingamispäevaks olla ei võiks. Lihtsalt, hea on nädalarütmis leida üks toetuspunkt, kus püüad sõna otseses mõttes hinge tõmmata. Ma vabandan oma lugejate ees, kes jõudsid eile lugeda Mozarti olukorrast. Küllap ei taha ei teie ega ka mina lugeda pühapäevase hommikukohvi kõrvale masendavat. Minu jaoks on see valus teema ja seetõttu ei kujutagi ette, et afišeerin seda. Eks see kipu ikka olema selline võõras ja kauge mure ning mina jälle ei tahaks, et seda loetaks kui konstateeringut... Liana, seetõttu võitlesin korraks ka sooviga, panna edaspidised postitused parooli alla. Sorry, olin paanikas. Niipalju ütlen, et hetkel on olukord normaliseerunud, ilmselt süst mõjub veel. Eks algav nädal too arutust. Püüan ta elu nii kauaks võimalikult mugavaks teha, vastavalt arsti silmaga pandud diagnoosi

Olin ööpäeva haldjametsas, Pärnumaal... Jajah, pole just jalaga segada taolisi kohti Eestimaal. Hommikul äratas käo kukkumine, igilaas vastu kaikumas. Hoopis teine kõla kui kodumetsa lepikust. Silmade avades nägin kardina ja avatud rõduukse vahelt jõe rahulikku ja aeglast voolu. Üks toonekurg liugles piki jõge, aukartustäratavalt suur oksaraag noka vahel, triivides nooriku juurde, kes posti otsas pesal haudumas. Õhtu veetsin Kersti karjaga tutvudes:) Ühtekokku siis 20 kabjalist - raskeveohobustest kuni eesliteni. Islandi poni, torikad, raskeveomära, kes Naksurist õnnelikult käima peal. Jah... oli keda vaadata ja imetleda. Paljud neist kindlast surmast tagasivõidetud ja paradiisi ehk vabapidamise elulaadi nautimas. Lõkke äärde kogunes kummaline seltskond - lisaks inimestele, 2 kaukaaslast (minu koerte lähisugulased:) ning eeslite paar Hans ja Grete, kes end söögilaua ümber viisakalt üleval pidada püüdsid. Gretel õnnestus see üsna hästi, Hansule seevastu püüdis perenaine lauakombeid õpet

Kes hobusid koolitanud, teab et peamiselt tegeldakse hobuse põgenemisrefleksi ennetamise ja tähelepanu suunamisega meeldivamale tegevusele. Põgenemisrefleks on niisama vana kui hobune liigina üldse... Looduses elas ta ju saakloomana, kus ainus päästee mõne tugevama isendi käest kiired jalad. Hobuse põgenemisrefleks vallandub, kui surve vabale tahtele läheb liiga tugevaks või siis, kui ta segaduses on... Sarnast põgenemisrefleksi tunnetan aeg-ajalt ka endas võimust võtvat. Põgenen ebameeldivate tegevuste eest, probleemide eest, iseenda mõtete eest ... sulegedes neid endasse või siis lükates kaugemasse tulevikku. Tänagi on meeletu soov võtta kätte ja minna... näiteks Vormsi saarele:) Otsida hubane peatuspaik, jalutada paljajalu liivas, kusagil kivi otsas istudes pikkamööda kohvi rüübata ja lihtsalt olla. Ja mitte üksi. Tegelikult see on ju nii väike soov... Aga miks ometi on neid "väikseid soove" kõige raskem täita? Inimene leiab alati terve listi edasilükkamatuid toimetusi