Sahkari talu

Elus on ikka nii, et head asja saab harva... Contus Firmus`t saab kuulda üliharva, ometi on tegemist Eesti omanäolisema ja virtuooslikuima bändiga. Eelmisel nädalal õnnestus käia sellisel üritusel Von Krahlis . Viimasest live elamusest seoses selle bändiga oligi ~3 aastat möödas. Selle bändi vaimseks isaks selles koosseisus on kahtlemata(analoog)klahvpillide mängijana tegev Andres Kontus, kes oma perenimega ka bändi nime iseloomustab. Algkuju peaks siis olema cantus firmus ... Mul on raske erapooletult nende muusikat hinnata ja kirjeldada. Olenemata Von Krahli teatri kehvadest soundivõimalustest nautisin igat päralejõudvat nüanssi. Selliseid helindeid nagu Andres Profeti abil kuuldavale manas - neid ei kuule ju iga päev. Väga imponeerib ka Raul Aani poolt mängitav. Mulle kohutavalt meeldivad dramaatilisus ja liialdused muusikas. Jah, minu jaoks on efektne kui suudetakse peadmurdvate tempode või rütmidega koos püsida. Dramaatiliselt pikad pausid, rõhutatult aeglane või siis ülikiire tem

Seekord ei üritatudki enam putku pista! Ei teagi, kas asi oli vihmases (unises) ilmas, äsja söödud kaeraportsust või lihtsalt lõpetati treeneri proovilepanek? Eks seda ole edaspidi näha. Aga jah, täna oli Theo oluliselt kuulekam. Treeneri sisenemisel boksi üritati seekord vaid 2 (!) korda tagumik ette lükata. Siis tekkis juba huvi ja tuldi "asja uurima". Väike sabistamine oli ka valjaste pähepanekul -Theo ikka üritab harjumatusest suulisi maigutada/nätsutada. Treener sai aga üsna kähku ta pea kummargil asendisse ning liikumatuks. Tema kindlameelsus ja järjepidevus mõjuvad poisile hästi... inimkeeles sobib treeneri käitumist iseloomustama "vastuvaidlemist mittesalliv toon":) Mis siis täna? Piirdusime 20 min treeninguga: sääre eest ära asted - päris kenasti tuli välja. Eriti paremale poole liikumisel. Siis taandamine ja seis, kah nelja peale:) Pisut käekõrval traavilt sammule üleminekuid jne. Theo oli igatahes väga taltsas ja kuulas treenerit üsna süvenenult. Järjest

Laupäeval toimus siis esimene kohtumine Theo ja treeneri vahel. Algus käekõrval oli paljutõotav - Theo tegi kuulekalt sammud-seisud-traavid kaasa. Mingil ajal aga tüdines ja tegi sama triki nagu viimasel ajal minuga - tõmbas end kordest lahti ja kihutas minu ja Mozarti juurde. Treener aga oli järjepidev. Viisime mõlemad hobud talli, Mozarti sulgesime üldse boksi ja Theole panime päitsete peale valjad. Hobusid lahutades hakkas pihta tuttav transvaal - Mozart hirnus alguses lakkamatult, kui Theoga platsil taandamisi ja sammu tehti. Theo lingutas kutse suunas kõrvu ja niipea, kui ratsastaja püüdis ta kordel traavile saada, tõusti tagajalgadele ja tõmmati end taas lahti ning maanduti kõrvalboksis Mozarti kõrval - olin jätnud talliukse lahti ja poiss teab juba, kuidas sinna kõige kiiremini peitu pugeda. Edasi leppisime treeneriga kokku, et seisan avause ette ja niipea, kui trikki korratakse, peatan ta seal ning viime ta tagasi treeningplatsile. Nii juhtuski, ootamatult tõusti taas tagajalga

Nägin Sind täna unes, Hannes. Tegelikult mõtlesin Su peale õhtul põgusalt... põletasin lõkkes käbisid, ööliblikad pekslesid valguse ümber. Ilmselgelt pöörased ootamatust soojalainest ja alanud kevadest. Mõtlesin, kuivõrd kõik on kinni ühes saatuslikuks momendis. Meie kohtumisest alates kuni Sinu surmateateni ja viisini, kuidas Sa läksid. Õppisin keskkooli eelviimases klassis, kui väikses alevikus levis kulutulena pommuudis - pealinna spordikooli poisid on laagrisse tulnud:) Küla kaunitarid puhvisid sabasuled kohevile, patseerides kohalikus rannas, kus poisid päevaplaani kohaselt ujumas käisid või siis toitlustuskohas, kus laagrilised einestasid. Mina jäin kahjuks sellest kõigest eemale, sest mul oli sel suvel eesmärk - kõvasti raha teenida:) Täpselt ei mäletagi, mille jaoks - küllap hilbud, mis muud. Nii me siis naabritüdrukuga otsustasimegi EÕM`ist "üleajateenijateks" jääda. Käisime koos täiskasvanutega (tollal kutsuti turuvarblasteks) igal hommikul kolhoosikeskuses töökäsku

Lisaks pikkade sammudega üle lumehangede tõttava kevade teeb mu "rinna rõõmsaks" üks teadmine:) Juba mõni aeg tagasi andis poeg teada edasistest edasiõppimisplaanidest. Muusika!! Kui eksamid ja sisseastumiskatsed õnnestuvad, saab tal olema ääretult põnev... Ehh, ka mina olen saanud ju seda elu pisut nuusutada. Mäletan, millise ahnusega kuulasin omal ajal selgitusi " ätiplaat... see solnik.. see crash... see räkk.. :) Poiss oli neljandat kuud mu kõhus, kui Tartu Levi päevadel ta isa bändi soundchecki aeg hommikul kell 4 kätte jõudis. Püüdsin täislaksuga võimenduse saatel pehmes Vanemuise toolis tukkuda omaette mõeldes, et no see beebi saab oma rockiristsed ikka väga varakult kätte:) Asised inimesed ikka püüavad manitseda, et õppigu ta ikka mingi "leibaandev eriala" samuti kõrvalt. Noh, muusiku eriala ei takista hiljem pidamast mõnd "asist eriala", vastupidi aga on küll vist võimatu. Seetõttu ajab mind ääretult vihale jõrmilik suhtumine "kle, moos

Jah, kui oleks võimalus nautida kohustustevaba elu, kes teab kas see siis niivõrd ahvatlev olekski? Praegu valdab mind küll kihk mittemidagi teha: ei taha tööle minna, sest hetkel terendavad seal vaid probleemid, ei ühtegi töövõitu- või tulemust, mis heameelt valmistaks... Ei taha ka talli minna, sest hetkel näen seal vaid suurpuhastust ootavaid nurkasid ja nurgataguseid. Ei taha ka metsa jalutama minna, sest kohe läheb pimedaks ja vot täna pole ma peale kohustusliku hobustesöötmise suurt midagi teinud... ainult vedelenud ja netis aega surnuks löönud. Ei meeldi mulle ka toas avalduv vaatepilt: käisin eile haiget sugulast Tartu haiglas vaatamas (vaeseke toibub seljaoperatsioonist) ja seetõttu jäid ruumid tolmust imemata ja lilled kastmata. Triikimisnurgast vaatab vastu üüratu triikimata pesuhunnik... Mnjah, täna tunnen, et tahaksin kohustustevaba elu elada. Vähemalt ühe nädala. Kõiges on süüdi... pühapäev ja edasi pööratud kellamäng. Ei taha, et keegi minu aega pöörab/väänab. Vot kui ha

Äkklumi ummistas otseloomulikult ka meie kodu- ja metsarajad. Õnneks "vedeles" talu ees esimesel lumehommikul me peresõbra džiip ja nii saime koos pojaga ikka õnnelikult suure tee peale ja linna tööle/kooli. Töölt kojutulles tegime sama harjutuse läbi - mees ootas neljaveolisega teeotsas ja vedas mind väravani. Õhtul ja öösel hoolitses juba vald, et tee lahti oleks:) Niiet, pole me väga metsaelanikud midagi! Hobud ja kaukad nautisid kohevat lumerohkust silmnähtavalt - püherdati ja sumati nii palju kui jaksati. Isegi sumasin põlvini lumes nii,kaua kui külm näpistama hakkas. Nii võrratut vaatepilti tänavune talv kahjuks ei pakkunud. Metsas oli imeilus - kõike kattis suhkruvatina puhvis lumi. Ei ühtegi metslooma ega inimjälge - peale tööpäeva lõppu seisin lummatult puude vahel. Hingasin karget õhku ja nautisin näol sulavaid helbeid. Kaunis, ent kõik oli pisut...vale, pettepilt, fatmorgaana. Märtsi lõpp ju... Endiselt on majaümbrus valge, ent kui ilmateate plusse usaldada, siis j

Avastasin, et pole hulgal ajal hobuste käekäigust pajatanud... Tundub, et neil on kõik hästi - omavaheline kiindumus on nii suur, et eks tule väikestviisi neid hakata ajutise lahusolekuga harjutama. Hetkel on tegu isegi talliümbruses tiirutamisega, kuniks üks neist boksis kinni. Theo hakkab kohe laamendama või kui Mozart tallis, siis kutsutakse sõpra südantlõhestavate hirnatustega. Niiet - ärahellitatud! Paar päeva tagasi püüdsin Theoga käekõrval trenni teha,isoleerimata Mozartit teise koplisse või boksi. Algus läks vägagi sujuvalt, hobu liikus sujuvalt traavist sammule ja vastupidi. Kuulas mind kenasti. Mozart dubleeris tegevusi kõrvalt kuniks... lõi talle pähe, et nüüd võiks galoppi teha. Noja oligi Theo läinud, koos jalutusrihmaga. Taolisteks juhtudeks olekski vaja paanikaklõpsuga jalutusrihma. Siis ei jää vähemalt pael tolknema. Positiivne oli vast see, et õpilane Theo sai koheselt oma ülemeelikusest aru ja pöördus mu juurde tagasi:) Aga üldiselt jah - vajan abilist, sest ise talit

... tuppa sooja saanud.Olen alatoitumuses ja väga kurb. Palun kutsuge loomakaitsjad!---- Kõlbaks Bonhami poolt manatud ilme pildi allkirjaks:)

Seda ühte lisapäeva nädalavahetuse pikendamiseks oli sedakorda hädasti vaja. Muude tegevuste kõrvale mahtus ka filmielamus "Tüdruk pärlkõrvarõngaga" näol. Kes seda näinud, pole - julgeksin soovitada. Ilus lugu argiaskelduste kõrvale. Täis puhtust, hillitsetud tundeid ja maalilisi kaadreid. Mul igatahes jagus emotsioone ja filmi mõju all olemist terve laupäeva jagu... Ja neljapäeval tabanud tööalane tülpimus ja lootusetuse tunne vajusid samuti tahaplaanile. div> Seetõttu ehk võtsidki möödunud pühade ajal mu käte all vormi erinevad pirukad ja koogid... kaifisin küpsetamist, hakkimist, voolimist erilise innuga... Käeline tegevus aitab peaaegu alati. Vähemalt mõtteisse selguse toomise ja emotsioonidelt "tippude mahavõtmisega". Lõppude lõpuks ei pea ma seda ju taluma ning kui koostöö ning oma kogemuste rakendamine võimatuks osutub, siis tuleb lihtsalt uks enda järel sulgeda. Bonzo sai pikad jalutuskäigud ja hobud puhtaksküüritud künad. Mune ei värvinud, ent pühade hom