Sahkari talu

Tänu pojale leidsin selle bändi. Viimastel nädalatel on hommikuti plaadimasinas Fear of a Blank Planet ja NIL Recurring mänginud. Tegelikult olen ka loomulikult varem PT-d kuulanud. Progemuusika (eriti psühhedeelikute!) austajatele jäävad nad kahtlemata silma/kõrva. Muidugi on äratuntavaid pinkfloydilikke elemente, ent siiski on nad piisavalt oma käekirjaga ja avastamis- ning kuulamisrõõmu jätkub küllaga. NIL Recurring`ut austab oma soundscapinguga ka vanameister Robert Fripp , väga põnev helide värvispekter tekib helimaastikelt metalile üleminekul ja vastupidi. Igal juhul jah, pole mõnda aega nii raputavat ja üllatavat kuulanud. Margus, mu meelest on nimetatud plaadimaterjalil (NIL Recurring) ka vastus Su väitele, et kitarr on vähese väljendusrikkusega instrument ning praktiliselt iga süntesaator võib selle soundi "üle mängida";-) Ja muidugi pole vähetähtis sõnum, mida 21.saj progemuusikud PT-s kannavad... reaalsusest irreaalsusesse kaduv matrixi põlvkond. Lisaks PT vaimse

Jõuluimed toimivad ka talli poolel... Nimelt, juba mitmel hommikul talli sisenedes avastame, et Theo on end järjekindlalt lahtiriietanud:) Jätan öösiti siseukse lahti, et õhk liiguks ja poistel "kopsud lahti" oleks. Öökülmade tõttu olen neid tallimantlitesse pakkinud. Mozartil püsib kaadervärk kenasti seljas, ent Theo jah - mitmel hommikul tuli ta tervitama niimoodi, et mantel oli kaelas nagu põll:) Kuidas tal see õnnestub - pole suutnud väljanuputada. Algselt kahtlustasin, et asi on tekis - Eskadroni fliis, millel kinnitused vaid saba all ja rinnaku ees. Kõhu all kinnitused puudusid. Aga ikkagi - mismoodi saab ta teki iseseisvalt sabaalusest kinnitusest eemaldada? Kusjuures kinniti on endiselt suletud... kuidagimoodi ülepea, ilmselt. Neljapäeval seadsin sammud Peterburi mnt kauplusesse ja rääkisin probleemist. Mailis sõnas, et tegelikult pole fliisid üldse üleöö seljas hoidmiseks head: võtavad saepuru külge, juhul kui hobu pikali kavatseb visata ja ei hinga korralikult niisk

Reedel, tööasjadesse süvenenuna, sain ootamatu telefonikõne mehelt, kutsega lõunasöögile. Rõõmustasin meeletult, sest esiteks olin materjalidest läbipuurimisest suht väsinud ning teiseks, pole just sage nähtus sellist kutset saada... Mis teha, meie töögraafikud ei lase just sagedasti teineteise seltsi nautida... Läksime sinna , võluv koht juba interjöörilt. Sobib just lõunatamiseks mu meelest, kuna on päevaselt asine ja hoiab meeles, et pead veel päevatoimetuste juurde tagasi pöörduma. Algul häiris meid pisut administraatori soovitatud einestamise asukoht, mis oli lärmakate muulaste vahetus naabruses, kes häälekalt arutlesid, kuskohas ja millal "jolku" teha ning lõhestasid aeg-ajalt sumedat jazz-muusikat hüüatustega "pojehhali"...:) Aga noh, püüdsime asjast üle olla ja süüvisime menüüsse ja oma juttudesse. Valik oli järgmine: eelroaks kuningkrabi mousse punases pestos marineeritud artishokiõite, musta aioli ja peterselli - küüslaugu jusiga põhiroaks g rillitud veise

Ikka mitmeid-setmeid aastaid olen püüdnud enda ümber leida inimesi-mõttekaaslasi, hingesugulasi. Mingil ajajärgul isegi suisa paaniliselt, tunnistan. Jah, püüdsin neid leida töökaaslaste, juhuslikest seltskondadest, põgusatest kokkupuudetest. Otsinguisse oli tahtmatult kaasatud mu abikaasa, kes märgates mu piinlemist, püüdis mind tutvustada "vot just sinu tüüpi inimestega". Ei ütleks, et taoline "paaritamine" just viljakas oli. Miks mul selline "inimeste põud" oli, tean vägagi hästi... - sõprussuhe, mis ületas perekondliku taluvuspiiri. Kui ikka sõbrale pühendada oluliselt rohkem aega, kui perekonnale, siis varem või hiljem kusagilt käriseb. Mina ilmselt teistmoodi sõbrustada tollal ei osanud. Olin siis pealt kahekümne. Kiindusin, sõltusin, usaldasin, armastasin oma sõpra kogu hingest. Kui põnevaid ja uskumatuid seiku me koos läbi elasime!! Siiani kisub suu muigvele. Ületamatud mälestused... Ja kuidas me ka pole püüdnud "pealiskaudsemalt" suheld

Olen alati teadnud, et kodutunnet ei tee uhke majapidamine, vaid inimesed, kes ühe katuse alla kogunenud. See äratundmine tuli üpris vara, eelkõige seetõttu, et meil väga kaua oma isiklikku ulualust materiaalsel kujul ei omanud - mu väikse perekonna nimel vast omalaadne rekord - oleme Tallinna linnas ja ümbruses kokku kolinud ~15 korda...:) Meenub üks jõuluõhtu, poeg oli meil pisut üle aasta vana ja elasime tollal kingsepa töökojast koduks kohandatud korteris Pelgulinna piiril - selline kööktuba, kus kemps koridoris. Toanurk kippus talvel ikka vägisi jäässe minema. Korterinaabriteks olid kinnipidamiskohast äsja vabanenud naisterahvas (hästi abivalmis ja tore!) ja paarike, kel kombeks nädalavahetuseti nina umbe tõmmata. Jooming tipnes tavaliselt sellega, et mees tuli mingil ajal kemmergusse ja naine teda enam korterisse tagasi ei lasknud:D Mees karjus siis koleda häälega "Ubjuuuuu,..." ja hakkas kirvega ust maha lööma kuni ülaltkorruse vanapaar (neil oli telefon!), miilitsa ku

Kahjuks ei näinud kogu Tähelaeva saadet, ent see vast polegi oluline. Peamine, mis minu jaoks kõlama jäi, oli Aili Vindi poolt sõnastatud mõte, et inimesed suruvad oma emotsioone raamidesse, kus värvid must-valgel kujul. Rohkem värvilisi emotsioone! - kõlas ta soovitus. Niisiis, see "paksu naha kasvatamise" teema taas. Vot pole ikkagi minu tee, see allasurutud emotsioonide elu. Tuleb ikkagi julgeda tunda, kui miskit vapustavalt head või vapustavalt halba...ja suuta tundmusi kogeda erinevas värvigammas. Ahjaa, väga hea väljendi vedas Aili veel päevavalgele: "...aastaid istume auto süles...". Jah, see näiline turva- ja heaolutunne ning sisemine rahulolematus, paistab paljudes kaugele-kaugele. Kes oskab vaadata. Ja paraku pean tunnistama, et ka minagi aeg-ajalt end "näilisuse" virvarri ära kaotan... Meenub Aili Vindi kohta ammu-ammu kusagilt naistekast loetu. Nimelt, rajas ta vanaema staatusesse jõudnuna, oma koduaeda päikseringi , mis tähendas taluhoovi rin

Täna tundsin end vanana. Vaat esimest korda elus!:) Istusin Viru keskuses, Mari kingitus põlvede peal, vahtisin möödasõeluvat rahvast ja tundsin, et olen olen mingist üldisest tempost ja kiirustamisest eemalejääja. Õõnes ja painav hakkas. Kõike oleks justkui olnud ja üllatusi on ilmselt väga vähe varuks jäänud. Selline tunne siis. Et kui midagi peaks juhtuma, äkkhaigestumise või avarii või mõne muu õnnetusjuhtumi läbi... eks ole ikka igasugu hetki nähtud, kogetud oldud ning karta on, et "elu parimad aastad" vast juba seljataga. Kas see ongi nüüd siis see lõplik teadmine ja pöördumatu protsess, kus kaotatakse kontakt ümbritsevaga ning pöördutakse enesesse. Sisemine apaatsus. Ma olen näinud sellist "äraolemist" just eakatel inimestel - ilme nagu kuulaks sind, ent tegelikult tunnetad et ta mõtted rändavad omasoodu. Ja silmad! Tõesti-tõesti, suutsin enne nende sära abil "ümbritseva ära petta". Täna vaatasin oma peegelpilti - kurnatud, väsinud ja tühi pilk... K