Sahkari talu

Susserdasin õhtupoolikul arvutis tööasju, kui telefon helises. Esimene reaktsioon, ilmselt tulise koosoleku järelkajad, ei pidanud paika. Hoopis mees helistas tallist. - Tule appi! - Mis juhtus? - Hobused panid mind luku taha... - ???? - Jah, riiv on väljastpoolt ees ja ma ei saa välja! Läksin - ja nii tõesti oligi:) Kuna hobud olid täna väikses talliümbruse koplis, siis konutasid nad inimtegevuse järel oodates (kuniks bokse tehti ja sööta pandi) talliukse taga...ju siis hakkas igav ja oli vaja peadpidi ukse kallal askeldada... kuni mingil ajal õnnestus riiviga ühele poole saada. Jälle targem! Järelikult peaks tallis askeldades ikka igaks juhuks telefon kaasas olema. Mine tea, mis järgmine kord välja mõeldakse:) Aga muidu tunnevad nad hetkel end üsna hästi - Mozart seisab oluliselt paremini kui näiteks kevadel. Samm on vaba ja liigesed naksuvad samuti vähem. Theo aga on end lihtsalt paksukeseks nosinud. Hingamishäired on praktiliselt kadunud. Öösiti uks lahti, tallitekid seljas.

Olen lapsepõlvemõjude ohver. Vähemalt, mis hiirtesse puutub... Jah, ma ei pelga neid hüsteeriliselt ega suuda teisi nimetada kohutavateks elukateks või võigasteks närilisteks. Mäletan siiani, milliseid "pilte" minus tekitasid lastelaulud " Hiir tegi piimapudelist uue automudeli.. ." või siis " Hiiretips läks putru keetma, tipa-tapa tibule...", Miki ja Minni Hiirest rääkimata. Nii tunnengi end suhteliselt abitult kui mõni hiirepoiss või -tüdruk põllult majja hakkab end näkitsema. Tänane hommik oli eriti markantne - ärkasin nimelt tuttavliku krõbistamise peale ja otsides heli põhjust, kohtusid silmad imetillukese hiiretipsuga öökapil, peadpidi šokolaaditahvli paberist välja vaatamas. Ei ütleks, et ma vaatepildist erilises vaimustuses olin:) Nii ülbeks ikka ei maksa minna, eks ole. Niisiis, kitusin mehele ootamatu külaskäigu ära. Kogemused on näidanud, et mürgi laotamine põhjustab siiski (olenemata paljutõotavast reklaamist) paaripäevase hingematva haisulaine

Avastasin, et esimese lume auks on jõulutäht õienupud avanud. Lähemal vaatlemisel märkasin teisigi õisi.... Eks tuletati meelde, et ühist territooriumi jagame nüüd täpselt 1 aasta.

Ilmajaamade poolt paljutõotatud lumi ongi kohal! Hommikul magamistoaknast möödudes nägin hahhetuses tuttavat valget kuma - oligi lumi kogu kopli valge vaibana katnud.... Ja suuri räitsakaid langeb aina juurde. Tegelikult ootas mind täna teinegi üllatus (õigupoolest küll esimene, see ju kõige tähtsam!). Nimelt, soe kohv voodisse ja "tuunitud" võileivad. Nimetame abikaasa tehtud ilusaid ja fantaasiarikkaid võileibu just niimoodi:) See tähendab seda, et leib ja või on vähim, mis sealt leida võib - ikka hulgaliselt tomatit, kurki, sinki, juustu, majoneesi.... Ilus on taas olla! Eks kutsun oma hingekesed täna küünlavalgust sööma. Eile sain hulgaliselt hingevalgust teistest blogidest: Kukupai, Liana, Tiiauspaikka...

Sain täna jubeda teate Theo ema mära Fuxia II surmast. Kusjuures... tegu pole ilmselt loomuliku surmaga, kuna hobune oli täna öösel talutatud boksist välja, vahekäiku. Ilmselt oli süstitud ka rahusteid. Püüti varastada? Kurat, ei teagi kes sellise tembuga hakkama suudab saada.... Igatahes oli Fuxia varsaootel - isaks Winnetou, Rauli endine võistlushobu. Algatatud on kriminaalasi. Taas üks hobu inimese käe läbi taevastesse kõrgustesse kappama saadetud. Kurb.

Mind lähedamalt tundvad inimesed teavad, et kipun kõigega süvitsi minema. Ka tööga. Sestap on mulle otsusehetk - töökohavahetus - alati raske. Pole seda ka just sageli teinud, pigem paikselt kui kahepaikselt. Tõttöelda pole ma end kunagi eriti säästnud ja otsinud mugavat äraolemist. Lihtsalt, hommikune varajane ärkamine töölemineku eesmärgil tundub suhtkoht mõttetu, kui sinna lihtsalt munema/suhtlema või arvutimänge mängima minna. Mu viimane töökoht on võimaldanud kodus töötamist, kui pole koosolekuid ning kohtumisi. Iseenesest ju tore, et ei pea hommikustes ummikutes stressama ning saad töötada harjunud keskkonnas, kodukontoris, samuti saan silma peal hoida meie mittejustväiksel majapidamisel. Ent... "kurat, teadagi, peidab end detailides":) Minu kodutöö komistuskiviks sai alul kindlasti fakt, et ei osanud oma aega kuigi hästi jagada. Püüdsin kolleegidele olla võimalikult kättesaadav ning niimoodi õigustada oma kodutööd. See tähendas seda, et hommikutunnid möödusid märkama

Theo on varsana põdenud raskekujulist kopsupõletikku, mistõttu teda vahest piinab hingeldustõbi - rahvakeeli teatud ka puuslaki või emfüseemina. Inimestel on analoogne haigus astma. Haigushoo võib vallandada mingi allergeen - tolmune hein, tolmav allapanu (okaspuu saepuru). Theol on mingi seos siiski ilmastikuga - kui õhu niiskusprotsent ülikõrge, siis ta ka "kõhuga hingama" hakkab. Õnneks on seda juhtunud harva - s.t seda et enamasti on haigus peiteseisundis ning ei sega teda nautimast täisväärtuslikku hobuseelu koos uljaste galoppide jms-ga. Samas on haigushoo võimalus alati olemas, sest RAO on ravimatu. Olukord on hobuse jaoks kehv kui ta seisab tammudes kohapeal ning kere vappub hingamise rütmis, kõrvad on üldjuhul pealigi ning võib kaasneda ka isutus. Õnneks isupuudust Theo puhul pole täheldanud. Kuidas olen Theod aidanud n.ö esmaabi korras? Üsna teada-tuntud meetodidega, aga ehk mõned nipid lisaks:) hoian teda võimalikult pikalt värskes õhus (oleneb ka ilmast, sest näit

... sest pidutsesid pikalt nagu nooruses on kohane:) Ootan siin Sinu ja Mari ärkamist, et kingiga üllatada. Minule oled Sa üks suur kingitus läbi elu. Palju õnne ja julgust edasiste valikute tegemiseks! Heh, kallis oled... Koos vanaisaga aasta tagasi

Nädal on möödunud tšaardaši rütmis, osalt peatsest töökohavahetusest tingitud töökiire suhtes ning osalt ka isikliku elu hõivatusest tingituna:) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... Panen kirja pea nädalase hilinemisega sepa külaskäigu. Mul on hea meel, et kohtusime Tapsaga (Tapio), kes hariduselt hoopistükis ehitusinsener, ent kes mingil ajal pöördus täiesti "hobuusku". Ühel päeval ta lihtsalt mõistis, et hobused on tema jaoks tähtsam kui hoonete ehitusjärelvalve. Tapsa hobulugu algas sellest, et ta hakkas ratsatundides käima... kokkupuude kujunes vajaduseks ning nii treenis ta üksvahe suisa iga päev, mis tipnes osalemisega Soome meistrivõistlustel, kus ta väga hästi esines. Siis tulid juba oma hobud ning ühel päeval tekkis vajadus sepatöö oskuste järele. Soomes ja ka Eestis on professionaalsete seppade põud. Vahest venivad järjekorrad kuupikkuseks, ent kui hobul viletsad kabjad, pole vahest võimalust oodata, seda enam kui enamik Eesti seppasid ravi- ja profülaktikag

Üks omadus, mida ma hobude puhul olen täheldanud ja mis tasub ka inimelus järgimist, on õpitav usaldamine. Nii näiteks usaldavad koerad mind enamasti - nad jälgivad mind ja mu reaktsioone ning kui nad hädas on, pöördutakse abi saamiseks minu poole. Aga ma olen neid ka kutsikast peale kasvatanud ning aeg on olnud piisav tundmaõppimiseks ning usalduse tekkeks. Olen siin kirjutanud, et enne kui Theo ja Mozart meie "karja liikmeteks" said, käisin ligi 3 kuud Kurtnas hobude eest hoolitsemist õppimas. Theoga puutusin väga sageli kokku, viisin talle ikka porgandeid ja leiba... julguse kasvades käisime ka paaril korral koos käekõrval jalutamas, tõin teda koplist talli jne jne. Ja ikkagi oli tunda, et ma talle suhteliselt ükskõik olen... Endamisi lootsin, et olukord paraneb momentaalselt, kui nad meile elama asuvad ning kokkupuude nendega mitmeid kordi päevas. Tegelikkus oli aga selline, et loomulikult nad kogunesid õhtuti talliukse taha sisselaskmist ootama ning sörkisid sabas kui vi