Sahkari talu

Mõtisklesin, et mida tegin täpselt aasta tagasi. Meenus, et tegin remonttöödeks ettevalmistusi... Elame rehielamus, mille ehitusaastad 1890-ndad. Tõttöelda ei jõua ära imetleda, kuidas tollal osati ehitada - elamu asend tuulte ja päikese suhtes on nii õige, uni siin magades magus (juba esimesest ööst) jne. Remondivajaduse tingis eelkõige talvine periood, eks ta oli soojustatud üsna kaootiliselt ja põrandate vaheline isolatsioon puudus üldse. Samuti saime talvel teada, et me ei asusta maja üksi´- seinte ja laevahel algas vilgas elutegevus. Remonti tehes tuligi välja, et seinte ja lagede vahele olid rottide poolt rajatud suisa gooti stiilis katakombid :) Ka tuli põrandalaudade alt välja terve ladu koerakrõbinaid... Ühesõnaga, võtsime ette kapitaalse remondi. Eelnevatel suvedel olime panustanud välitöödele - katuse- ja voodrivahetusele, aknavahetusele jne. Niiet, olin nagu eelmistel aastatelgi end suveperioodiks kui kriisiajaks juba häälestanud. Möödunud suvi aga oli kuidagi eriti katsum

No ei tea ma teist nii kummalist artisti kui on seda Ozzy Osbourne... Tema show...jällegi pelgasin alul, et mul hakkab igav. Veendunud heavy-metal austajad ilmselt sööksid mu naha ja karvadega ära, kui kuuleksid mind ütlemas, et lõppkokkuvõttes on taoline keevitamine ikka liig monotoonne ja igav. Sestap on heavy bandid kõvasti panustanud nii lavalisele efektsusele (soengud, kitarrid ja kogu muu butafooria) ja showle. Aga mitte O.O, sest tema on ise show... tema on legend. Seda ta tõepoolest oli - ei saanud temalt pilku lahti, olenemata Zakk Wylde`i ekspressiivsest keevitamisest. Tema infantiilne hääl, mõnuga poole kuni tooni võrra "möödalaulmine" - hüpeldes sinnajuurde nagu kratt - nojah, teist sellist planeedil Maa pole... Milline oli Ozzy Osbourne`i lavashow? - Nagu ikka, kahe ämbriga rahvale vett kaela. Ja see toimis nii fucking crazy` lt, rahvas oli pöördes, Antikristus Eestimaad külastanud. Sümpaatne Nukitsamees, kas polnud? You`re so fucking crazy Man, Ozzy...

Kes kaukasid pidanud või peab, on kindlasti kokkupuutunud nende omapäraste "kiiksudega". Võimalik et sama kummalist käitumist esineb ka teistel koertel. Samas - lapsepõlvekodus olid jahikoerad ja midagi taolist ei meenu. 1. Kaukad kardavad äikest. Nad tunnevad äikese lähenemist eksimatult ja muutuvad rahutuks, tahavad vehkat teha või kusagile peitu pugeda. Kunagi Aruküla lähistel elades põgenes äikese saabudes B.B alati värava taha, kus tema ema-isa elasid. Kössitas seal aia taga niikaua kui teda märgati ja meile töö juurde helistati, et saaksime vaese pelguri vihmavarju viia.Bonham tahab samuti ilmtingimata äikese ajal siseruumidesse, peremehe lähedusse. 2. Bibi on urisenud ja oma sallimatust näidanud siiani vaid kahe inimkülalise vastu - üks oli hästi pikka kasvu meelelahutustegelane ja teine kunstnik, kes üldiselt pelgas kõiki koeri.Järeldasime, et ju siis talle ei meeldi glamuursed mehed ja õlivärvilõhn:) 3. Bonhamil on vahest igav . See muideks, on kõige ohtlikum kiik

Olen parfümeeria- ja kosmeetikatööstuse vabatahtlik austaja. Täna ärkasin esimest korda 3 päeva jooksul ilma palavikuta ja tundsin tohutut puudust veeprotseduuridest, mistõttu ligi tunnike kulus märkamatult vannitoas. Ohjah, mulle kohe meeldivad need hästilõhnavad pudelid/potsikud, midagi pole teha:) Õnneks on mul häid sõpru, kes just kosmeetika- ja parfüümiatoodete maaletoomisega tegelevad - nii saan oma kaootilise elustiili juures kiiresti ja soodsalt varustada... Vahest lähen ka väga eesmärgistatult kosmeetikakaupluse lettide vahele. Ka seal on vahva jälgida, kuidas sookaaslased ennastunustavalt endale midagi näkku või randmele tupsutavad:) Olen mõelnud, et kust mul küll see kirg ja soov end kreemitada/poputada - ema nagu küll eriti seda usku polnud. Küllap sai asi alguse ikka peale keskkooli, ülikooli ühikas sai ikka proovitud "põnevaid maske" ja kellegi poolt defitsiidisabas raske vaevaga hangitud kreeme, lõhnaõlisid (Krasnaja Moskva!) jne. Ja muidugi - eks see ihalus il

Haiguse tõttu ei saanud eile Jaagu ja Kajaga ühineda. Seetõttu jäid mul nägemata/kuulmata ka Kurtna värskemad uudised. Õnneks andis abikaasa täielise ülevaate palju uusi hobusid juurde tulnud, kui suureks Theo vend kasvanud (kisub vist vägisi sinn 180 kanti) jne jne. Kõige tähtsama teate edastas Jaak e-posti teel. Näis kas Babushka varsahakatisest tuleb võik või heleraudjas... võimalikud variandid.

Tubasel režiimil viibimise juures on vaid üks hea omadus - lugemine ja omaette olek. Kui pea väga raskeks muutub ja nohune nina lukku läeb, uitan pisut tubades ja tõstan valin järjest uusi raamatuid, millega siis taas voodisse peitu kooserdan... et end parimate paladega kostitada. On raamatuid, milleni kasvatakse - lihtsalt on vaja teatud kogemusi, teadmisi et neid mõista. Vahest haarab mind kahjutunne ja paanika, kui palju on häid teoseid, milleni tahaks jõuda! J.Brodsky Koguja rõõm on üks neist, mille endale ilmumise järel soetasin (Vagabund, 1996), ent mis mulle tollases kontekstis kohati mõistetamatuks jäi. Täna, taas Brodsky`t sirvides, tundub kõik mõistetamatu kokkujooksvat nagu pusle. Ühe olulise mõtte Nobeli kõnest (tõlkinud Piret Lotman) tahan enda jaoks kirja panna: "... Esteetiline valik on alati ilndividuaalne ja esteetilised elamused alati isiklikud. Iga uus esteetiline reaalsus muudab seda kogenud inimese veelgi isikupärasemaks, ja muutudes ajapikku kirjanduslikuks (

Täna on olnud üsna kummaline päev, osalt seetõttu et olen üle hulga aja "korralikult" haige - 31 kraadi õues ja 20 kraadi kliimaseadmes tegid esmaspäevasel Viljandi teekonnal oma töö. Nüüd siis angiin ja üle 38 kraadi palavikku, mistõttu poolest päevast töölt koju ja teki alla. Teine, palju valusam probleem on aga see, et esimest korda 18-aastase kooseksistentsi ajal tunnetasin, et poeg kuritarvitas mu usaldust. Olen terve õhtupoolik vaaginud võimalikke põhjusi, analüüsinud, kus tegin mina vanemana vea... See igivana lapsevanema küsimus, et kuidas olla võimalikult liberaalne nii, et lapsevanema tingimusteta armastus ja usaldus ei muutuks pimedaks . Kuidas aidata, suunata noort inimest nii, et mitte teha temast abitut. Sekkudes sekkumatult... Süda tilgub verd. Näen ta valu, ent ei saa seda võtta, sest olnut enam tegematuks ei tee. Kas on õige läbi valusa kogemuse õppimine? Sest neid ju paratamatult elus tuleb....

... arvas mu sugulane kui pühapäeval hobusid nägi. Mõtlesin, et millest küll selline arvamus, aga jah - enamik hobuseid, keda maal karjas näha võib ongi ju punnkõhukestega tööhobud või suisa raskeveolased. Tavainimene, kes ma ju isegi veel aasta tagasi olin, ei teegi vahet hobuste erinevate tõugude vahel. Ka minu jaoks olid enne hobude tegelema hakkamist olemas valge hobune, tööhobune ja Palladium:) Et siis sellised tõud... Tegelikult tegi mind see hobuse kõhnuse värk algul kergelt õnnetuks. Sest pean oma ponnistusi just söötmise alal väga püüdlikuks. Kui Aibolit käib, uurin ikka hobude konditsiooni kohta ja temalt olen ikka saanud rahustava vastuse, et kõik ok. Aga jah, eks inimestele tunduvad peenikeste jalgade peal seisvad, ~175 cm turjakõrgusega hobud harjumatult kebjakad. Aga selliseks ongi nad aretatatud, et suudaksid mängleva kergusega parkuuridest üle hüpata, manööverdada jne. Raskeveolasega ei kujutaks seda nagu ette, eks ole. Ja rahvaüritustel lapsi ringiratast tiirutavad h

Tegelikult oli ämma külaskäigul ka teine eesmärk - nimelt aitas meheõde naaberkülas organiseerida tantsupidu. Jah, just - majadevahelisel muruväljakul leidis aset juba mitmendat aastat järjest küla tantsupidu, tähistamaks kirikukalendri järgi nelipühi ja lihtsalt - kokkutulemist, - tantsimist. Kõlab sürrealistlikult. Aga tegelikult oli üritus vahva! Rahvariietes memmed, taadid (neid oli küll vaid 2, aga see-eest väga sirgeselgsed), naised, lapsed... ja kõik tantsisid! Tantsud olid väga mitmekülgsed varieerudes reinlendrist, robushkast kuni kunstipärasemateni. Päikseprillid ikka kippusid uduseks minema kohati - nii liigutav oli vaadata tantsulusti, rahavariietesse rüütatuid, valgeid sukkpükse (!) ja väärikust, millega tantse läbi viidi. Üritus vältas umbes tunni jagu ja siis siirduti järvakaldale puljongile/pirukale. Ei mingeid autolahvkasid õlle, longerote ja muu taolisega. Suheldi, naeratati. Helge oli.

Ei mäletagi teist nii kaunist maikuud kui tänavune.... Kuidagi eriliselt õite-, lõhnade- ja linnulaulurohke. Või pole mul enne olnud aega märgata? - Mnjah, ei pea ma ju enam ilmtingimata kella 8 paiku ummikutes rüselema, samas ärkan ikkagi hobuste tõttu üsna vara ja luban endale vähemalt tunnikese värskes õhus olla... Täna tuleb üle hulga aja külla meheema, Kurb, sest esimest korda tuleb ta ilma isata. Kogemata ütlesin hommikul mehele, et "kui ema-isa jõuavad siia, siis..." Niivõrd harjunud olen neid kahte kooslusena nimetama. Aga jah, seekord ja edaspidi ilma temata. Äi oli väga eriline inimene. Kuldne inimene, öeldakse. Tema teadmised loodusest....lindudest, loomadest... väga igatsen tema jutustusi ja teda. Ka teised, kellega tema teed ristusid. Peietel võttis sõna tuntud looduskirjanik, kes meenutas kuidas äi oli talle kinkinud unustamatu hetke, mida ta nimetas rebasekallistuseks . Tegelikkuses tähendas see "nippide kogumit", kuidas rebane inimesega kohtuma