Sahkari talu

Kui ma veel inimestesõltlane olin, kuulus igasse nädalalõppu "kohustuslik" pidu. Pidu tähendas alati uusi põnevaid inimesi, Eesli Talli või von Krahli või Kukut, alkoholi... millega sai vahest ka liialdatud, piiramatutes kogustes muusikat - nii lives kui plaatidelt, vaidlusi, lõputuid arutlusi elu, filosoofia, kirjanduse jpm teemadel. Nüüd: ammu on vaiksemaks jäänud, mis ei tähenda aga seda, et pidusid enam ei peetaks. Peetakse küll ja üsna samas raamistikus kipuvad nad õnneks kulgema:) Sel nädalalõpul sai üle hulga aja korralikult pidutsetud. Reede õhtul istusin ekskolleegidega (täpsemalt oma projektirühmaga) köögilaua ümber ning tundsime endid hästi. Veini ja viina voolas jõena ... isu aitasid üleval hoida erialane jutt (oh, mulle meeldib tarkvara teemadel asjatundjatega polemiseerida!:) ja tatrapliinid kalamarjaga, mida mu abikaasa meile järjest juurde küpsetas. Igal juhul, pidu lõppes minu jaoks viimasel ajal uskumatul hommikusel ajal... nimelt kella 6 paiku. Mitu korda s

Ego suurus või väiksus lööb vast enim välja suheldes ja suhetes kollektiiviga. Tõttöelda on mul paganama raske ümberharjuda kaastööga ja faktiga, et uues töökohas on inimesi, kelle käest ametialast nõu küsida. Raske seetõttu, et viimased aastad on tulnud olla ametikohtadel, kus küsivat pilku pole peaaegu kellegi suunas läkitada (kõlab üsna egomaniakaalselt, eks ole!). Innovaator ja ideede generaator on küll ääretult tore olla, ent kui sellega kaasneb ka (ainu)täitmine, siis kindlasti kurnav ja suuri energiavarusid nõudev Mida ju kellelgi pole ülearu... kui just millegi, kellegi arvelt. Viimastel nädalatel olen kokkupuutunud paari hoiatava egolaksuga enda aadressil. Esiteks, oli mul suhteliselt ebamugav tunne, kui minu tööd parandati. Minu, kes ma ju olen selliseid "asju" kümneid, kui mitte sadu kordi teinud... Teiseks, mu ühe kolleegi automaatne pingesse tõmbumine kui mina koosolekul rääkima hakkan. Ta repliigid ja kehakeel lubavad seda järeldada. Järelikult olen olnud (tahtm

Hommikune meikimine on sama harjumuspärane kui hambapesu, vähemalt minu jaoks. Toonitan kulme, pintseldan pisut silmi, põski... rituaal. Muidu oleks kuidagi lage. Tõsi küll, pisut tagasihoidlikumaks olen aastatega muutunud: karmiinpunast huulepulka kasutan vaid erandjuhtudel. Enamasti kusagil õhtusel üritusel... järjest harvem, ühesõnaga. Loodus on andnud mulle üsna kahvatu jume, mistõttu puuderdamine pole mulle kunagi väga vajalik olnud. Minu jaoks on oluline just silmade ja suu "väljajoonistamine". Kunagi kannatust ja aeganõudev tegevus võtab nüüdseks loetud minutid. Täna hommikul tabasin end mõttelt, et kui ma tavapärast meikimisprotseduuri enam läbi ei viiks... ju siis on saabunud vanaduspõlv. Arvan, et kuulun nende naiste hulka, kes mingis elueas meikimisest loobuvad. Samas, imetlen vanemaid naisi, kes seda kunsti oskuslikult valdavad ning end silmatorkavalt jumestavad. Elonna Spriit meenub esimesena. Põnevat dramaatilisust eraldab maitsetust maskist õhkõrn piir. Mnjaa,

Jaani Krossi lahkumistseremoonia oli südamesseminev. Järelehüüded tekitasid hulgaliselt mõtteid olemisest selsinatsel maamunal. Inimene, kes oli suutnud luua kompromissi loomingulisuse ja võimuloliajatega, ilma eetilist piiri rikkumata, midagi/kedagi reetmata... ning kõigest hoolimata viies oma sõnumi inimeste-lugejateni... see väärib igavest imetlust. Olen alati pidanud võrratuks tema väljendusoskust ja väga kõrgetasemelist keele valitsemist - seda nii avalikkusega suhtlemisel, kui ka ilukirjanduses. Ka kõrges eas. Temad mõtted kõnetasid ja kõnetavad paljusid. Temasugused inimesed on rahva südametunnistuseks, loodan. Haritlaskond ei tohiks nii kergekäeliselt loobuda oma sõnumi edastamisest... Ääretult kahju oleks, kui võimulolijad ja nende seljatagune ärikate ringkond kujundakski Eesti Mõtlemist meedia hääletoru läbi. Iga mõtlev inimene saab ka ise end aidata, loobudes kuulamast " kõrvad lukus " ja nägemast " silmad pärani kinni ". Ja kõik asuvad teele sest kõik

Urr... kuidagi liiga tormakalt on uus aasta alanud. Isegi blogida pole jõudnud:) Lugesin Maalehest enda tähemärgi kohta käivat horoskoopi ja sellekohaselt peaksin jaanuari keskpaigani rahulikult ürditeesid jooma ja "enda sisse vaatama". Tahaks küll, aga ei saa. Jõulujärgne letargia tegi restardi ka mu kiirelt pähevoolanud tööasjades ning nüüd on vaja mõnda aega nädalavahetused appi võtta, et järjepeale saada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vanaaasta viimasel päeval oli mul siiski olemas kauaoodatud omaette olemise aeg. Sorisin plaadiriiulites ning sattusin oma ammuse lemmiku peale - Nikolai Rimski-Korsakovi "Šeherezade", op.35, sümfooniline süit "1001 ööd" Kirill Kondrašini dirigeerimisel. See vast muusika, mis tekitab pilte mälestusi lapsemõlvemaalt! Olin suur vene muinasjuttude huviline. Lood Ilja Murometsist, Röövel Ööbikust, Surematust Kaštšeist, tsaar Saltaanist jne jne - kõik need pildid elustusid seda muusikat kuulates. Teos on komponeeri

Inspireerituna Sjgellest teen minagi selle aasta viimase sissekande. Homne päev kujuneb üksildasest õhtupoolikust hoolimata üsna kiireks. - ärgates kallistan meest ja soovin talle head aastalõppu, sest lõuna paiku ta mandri-Eestist lahkub:( - seejärel lähen tööle, et ühe andmeallikaga veel tegeleda (no vot on graafikujärgselt veel andmelaadimine aasta viimasel päeval:) - lõuna paiku võtan poja sõbrad linnast peale ja siis sõidan koju, kust Mari ning poeg samuti seltskonnaga liituvad ja seejärel pakun neile küüti Juminda poolsaarele, kus neil vanaasta ärasaatmise pidu - siis tulen tagasi oma loomakeste juurde ning katan neile õhtusöögilaua (äkki jõuan veel metsa kuuseoksi tooma?) - väike plaan on sauna kütta ja teha üks mõnus äraolemine seal - toa poole suundudes kuulan kindlasti oma lemmikmuusikat, läidan küünlad, limpsin pisut konjakit või veini või mullivett, eks näis... Võib-olla teen isegi süüa:) - kindlasti unistan ja püüan salamisi "nõiduda", milline võiks tulev aasta

Ootasin eile hommikul Tapsat, kes Eestis käimas et "halbade kapjadega" hobusid aidata. Mozart oligi üsna viimse piiri peal - olen täheldanud, et niipea kui kapjade värkimisega viivitada, halveneb ta seisak oluliselt. Ilmselt mõjutavad nö pikad kabjad ta õlalihaseid ja seetõttu ka muutub liikumine ebamugavamaks. Niisiis, kuna ma ei teadnud täpselt, mis kell hommikul Tapsa meile jõuab, jätsin pärast sööda andmist talli, ise lugesin toas. Võimalik, et korraks ka suigatasin, sest öö oli lühikeseks jäänud Kaja ja Jaagu külaskäigu tõttu:) Umbes 13 paiku suundusin talli, et lasen hobud siiski koplisse - ja mis ma näen! kabjaviilud juba hunnikusse pühitud. Mozarti reibas olek lasi samuti oletada, et Tapsa juba spetsialist käega tast üle käinud:) Talveraudadele oli lisaks ka krihvid allakruvitud! Aga põhiline on tõepoolest hobu absoluutselt teine olek - kohe silmnähtavalt erksam oli:) Kuna värkimise, koputamise tulemusena võivad kabjad siiski ööpäeva jooksul pisut hellad olla, siis l