Sahkari talu

Magasin halvasti, ilmselgelt halbade emotsioonide tõttu, mida veel eile õhtul üleskiskuma hakkasin. Aga ju siis oli mul vaja taas kõik tulekahjuga seonduv "läbi käia". Kõige rohkem häirisid mind mu enda emotsioonid - oli siis mul tõesti vaja seda õnnetut koeralugu torkima hakata! Minu jaoks oli muidugi peamine põhjus - maaslamajat ei lööda! Et siis... minu arvates poleks vaja lugu teha inimestest, kes hetkel õnnetuse, katastroofi vms üleelanud. Vahest on parem sekkuda sekkumatult... kui pole päris kindel kõiges, mida see enesega kaasa võib tuua. Katrinil oli oma esimeses kommentaaris õigus, näe tulebki kõik mulle endale tagasi. Tuligi, süümekate ja eilse emotsioonide pohmelli näol. Muidugi ma teadsin, et taoline postituse pealkiri Blogtrees tähelepanu pälvib. Kuum teema ju... niiet taas bumerangi efekt. Aga kuidagi väga nadi tunne on praegu Katrinit Blogtree väravas näha kui ristilöödut kõikide SL Õhtulehe pattude eest... sest Katrin sai oma kommentaaridega sümpaatseks. Ja i

"...Teate, mida arvab sellest üleskutsest meie lehe juhtkond? Sain sellest teada, kui soovisin meie lehes arvamusküljel üht-teist kirja panna, aga mulle öeldi, et las olla - sest ilmselt on "Sügisball" soovinud selle üleskutsega oma filmile vaid reklaami teha. Selline arvamus siis. Ja veel öeldi nii: enamik end sellesse listi lisanud ületaksid SL Õhtulehe uudisekünnise vaid siis, kui nad troska alla jääksid vms..."" Ega ma eriti lehti loe... ja üldse püüan end ka muust ajakirjandusest distantseerida. Mul on selleks üsna mõjuvad põhjused - olen aastaid sõbrustanud inimestega, kes tabloidide "maiuspaladeks" ning tean osalt, kuidas taolised "uudislood " ja nupukesed valmivad. Teiseks põhjuseks vast sügav isiklik solvang, mis ajakirjanduse poolt mu perekonnale osaks sai aastaid tagasi. Nüüdseks vast on kõikvõimalikud kohtulood ning "kodanikualgatused" (Õhtulehe väljend) pisutki fabritseeritud ja kontrollimata faktidega "nupukesi&q

... töönädal koheselt läbi saamas. Vaid üks väike asjake veel õiendada. Igal juhul võtan nädalavahetusel ette ammuplaanitud tegevuse - oma plaadimajanduse korrastamise. Olen neid siiani täiesti süsteemivabalt ladustanud ning pruugib vaid üks melomaanide võõrustamisõhtu mööduda, kui kõik plaadid valedes karpides või sootuks hunnikusse vedelema jäävad. Niisiis, tahan väikse indekseerimis/struktueerimissüsteemi juurutada:) Leian, et vaev on seda väärt. Kindlasti kavatsen ka mõned mõnusad tunnid veeta Julia Kristeva seltsis. Ostsin just tema Jälestuse jõu. .. Pisut sirvisin juba eile. Põnevad taaskohtumised ootavad samuti ees: Mari astub läbi ja laupäeval on oodata mu keskkooliaegse pinginaabri külaskäiku. Oleme otsustanud "aja maha võtta" saunatades, veinitades ja uuendusena - hobude koplist kojutoomine:) Niiet, on keda ja mida oodata.

Käilmasolevas projektis oleme lahendanud tarkvara testimise kasutajapoolsete testrühmade mehitamise abil. Miks nii? Eelkõige seetõttu, et infosüsteem hõlmab erineva äriloogikaga valdkondi (esineb küll süsteemseid kordumisi töövõtetes, ent töösisu on erinev) ja kuna asutuses ei suuda keegi tsentraalselt detailset informatsiooni hallata, ongi parim ja efektiivseim lahendus suhelda otse lõppkasutajaga. Seoses sellega ei ole ka uuele tarkvarale üleminek liiga järsk, vaid sujuvalt toimub koolitus/ selgitustöö ning vead ja mittevastavuste väljaselgitamine käsikäes. Pingeline, ent kasulik mõlemale poolele (arendaja vs lõppkasutaja). Inimesed on erinevad, see ju teada-tuntud tõde. Erinevus väljendub ka uue tarkvara adapteerimisel ja kohanemisel sellega. On heas mõttes uudishimulikke, kel uus seostub eelkõige sõnade "vaheldusrikas" ja "põnev". Ent loomulikult on ka kasutajaid, kelle jaoks uuendused "tüütud" ja "mõttetud". Et vot kus ma enne Exceliga tegi

Oli aegu, kus töö oli mulle vaat et olulisim päeva osa. Ilmselt seondus see enese ülestöötamise vajadusega, samas ka ministeeriumist saadud teadmisega et kui mina seda asja ei tee, siis keegi teine samuti mitte. Mul olid sellest suurest "vastutusekoormast" tihtilugu unehäired ning sügav depressioon. Muidugi kaasnes sellega ka ülimalt rahuldustpakkuvaid hetki, sest taolisi ebainimlikke pingutusi pälvis siiski ka tööalane edasiminek, küll teosammul, ent siiski. Neist hetkedest sain toitu edasiminekuks kuni ühel päeval tundsin, et lagi on vastas. Mõnes mõttes on mul hea meel, et vaid aasta hiljem on võetud teema taas üles . Ent samas tean ka kuivõrd liivahääbuv see üsna pea on. Noh, kirjutasite siis kirjutasite - karavan liigub ikka edasi, sama mõttetult sebides ja ümber oma telje pööreldes. Vastukaaluks argumenteeritakse müstilise SIVAKi ja küberkaitsekeskusega, samas kui kompetentsi ministeeriumi tasemel jagub vaid oma töötajate helpdeski laadseks tegevuseks ning arvete kooskõ

Tänane vihmane õhtupoolik äratas taas kokkamise soovi. Tavaliselt valmistab õhtusöögi abikaasa, mina askeldan loomadega. Aga jah, koorisin ja keetsin kartuleid, küpsetasin kotlette ja tagatipuks korjasin veel puude alt õunu ning tegin mannavahtu. Tuli selline tuhin. Igal juhul poeg sõi ja kiitis. Lobisesime päevasündmustest ja muust tühjast-tähjast. Taldrikud tühjenesid üsna kiirelt. Kuna koertel on käes karvavahetus, püüan neile vähe rammusamat ninaesist anda. Erandkorras said mõlemad kutsid loa kööki tulla, söötsin neile terve suure saia odava pasteediga sisse. Ikka nii et pool Bibile ja pool Bonzole, üks istus ühelpool mind ja teine teiselpool:) Üldiselt eelistab Bonzo süüa oma portsjonit uhkes üksinduses, vargsi ümbrust silmas pidades. Ja hoidku Bibi end parem heaga ohutusse kaugusesse! Huvitavalt jah, koerad ei soovi oma söömaklubisse seltsi: ) Hobused seevastu on tunduvalt sotsiaalsemad. Kuna karjamaahein pole enam teabmis rammus ning toitev, püüan alati koplist sissetoomise ajak

Pean end muusikaliselt uudishimulikuks inimeseks, sestap kuulan alati huviga mulle soovitatud või ise leitud uut žanri, interpreteeringut, solisti jne. Palju uuemaaegset muusikat on niimoodi jõudnud minuni läbi poja ja ta sõprade ning nooremate kolleegide. Otseloomulikult pole mulle märkamatuks jäänud blogosfääris aeg-ajalt kajastuvad Ooperiklubi tegemised. Taoline klubiline vorm on juba iseenesest põnev. Kunagi sai ka oma lähikonnas sellist mõtet (mitte küll ooperi, vaid proge) heietatud, ent polnud piisavalt eestvedajaid ning nii see soiku jäigi. Ooper on minu jaoks veel suhteliselt terra incognita . Ometi sai lapsepõlves erinevaid ooperiaariaid nii koduselt grammofonilt kui telerist kuulatud/vaadatud. Nii nagu enamikus Eesti kodudes, kuulasid ka minu vanemad lummatult Georg Otsa, Hendrik Krummi, Tiit Kuusikut... Mul on kuidagi eriliselt meelde jäänud Georg Otsa poolt lauldud Rigoletto aaria ... filmis, kus ülikud ülbete nägudega ümber tema ja ta anub neid, et nad annaksid tagasi ta