Sahkari talu

Käilmasolevas projektis oleme lahendanud tarkvara testimise kasutajapoolsete testrühmade mehitamise abil. Miks nii? Eelkõige seetõttu, et infosüsteem hõlmab erineva äriloogikaga valdkondi (esineb küll süsteemseid kordumisi töövõtetes, ent töösisu on erinev) ja kuna asutuses ei suuda keegi tsentraalselt detailset informatsiooni hallata, ongi parim ja efektiivseim lahendus suhelda otse lõppkasutajaga. Seoses sellega ei ole ka uuele tarkvarale üleminek liiga järsk, vaid sujuvalt toimub koolitus/ selgitustöö ning vead ja mittevastavuste väljaselgitamine käsikäes. Pingeline, ent kasulik mõlemale poolele (arendaja vs lõppkasutaja). Inimesed on erinevad, see ju teada-tuntud tõde. Erinevus väljendub ka uue tarkvara adapteerimisel ja kohanemisel sellega. On heas mõttes uudishimulikke, kel uus seostub eelkõige sõnade "vaheldusrikas" ja "põnev". Ent loomulikult on ka kasutajaid, kelle jaoks uuendused "tüütud" ja "mõttetud". Et vot kus ma enne Exceliga tegi

Oli aegu, kus töö oli mulle vaat et olulisim päeva osa. Ilmselt seondus see enese ülestöötamise vajadusega, samas ka ministeeriumist saadud teadmisega et kui mina seda asja ei tee, siis keegi teine samuti mitte. Mul olid sellest suurest "vastutusekoormast" tihtilugu unehäired ning sügav depressioon. Muidugi kaasnes sellega ka ülimalt rahuldustpakkuvaid hetki, sest taolisi ebainimlikke pingutusi pälvis siiski ka tööalane edasiminek, küll teosammul, ent siiski. Neist hetkedest sain toitu edasiminekuks kuni ühel päeval tundsin, et lagi on vastas. Mõnes mõttes on mul hea meel, et vaid aasta hiljem on võetud teema taas üles . Ent samas tean ka kuivõrd liivahääbuv see üsna pea on. Noh, kirjutasite siis kirjutasite - karavan liigub ikka edasi, sama mõttetult sebides ja ümber oma telje pööreldes. Vastukaaluks argumenteeritakse müstilise SIVAKi ja küberkaitsekeskusega, samas kui kompetentsi ministeeriumi tasemel jagub vaid oma töötajate helpdeski laadseks tegevuseks ning arvete kooskõ

Tänane vihmane õhtupoolik äratas taas kokkamise soovi. Tavaliselt valmistab õhtusöögi abikaasa, mina askeldan loomadega. Aga jah, koorisin ja keetsin kartuleid, küpsetasin kotlette ja tagatipuks korjasin veel puude alt õunu ning tegin mannavahtu. Tuli selline tuhin. Igal juhul poeg sõi ja kiitis. Lobisesime päevasündmustest ja muust tühjast-tähjast. Taldrikud tühjenesid üsna kiirelt. Kuna koertel on käes karvavahetus, püüan neile vähe rammusamat ninaesist anda. Erandkorras said mõlemad kutsid loa kööki tulla, söötsin neile terve suure saia odava pasteediga sisse. Ikka nii et pool Bibile ja pool Bonzole, üks istus ühelpool mind ja teine teiselpool:) Üldiselt eelistab Bonzo süüa oma portsjonit uhkes üksinduses, vargsi ümbrust silmas pidades. Ja hoidku Bibi end parem heaga ohutusse kaugusesse! Huvitavalt jah, koerad ei soovi oma söömaklubisse seltsi: ) Hobused seevastu on tunduvalt sotsiaalsemad. Kuna karjamaahein pole enam teabmis rammus ning toitev, püüan alati koplist sissetoomise ajak

Pean end muusikaliselt uudishimulikuks inimeseks, sestap kuulan alati huviga mulle soovitatud või ise leitud uut žanri, interpreteeringut, solisti jne. Palju uuemaaegset muusikat on niimoodi jõudnud minuni läbi poja ja ta sõprade ning nooremate kolleegide. Otseloomulikult pole mulle märkamatuks jäänud blogosfääris aeg-ajalt kajastuvad Ooperiklubi tegemised. Taoline klubiline vorm on juba iseenesest põnev. Kunagi sai ka oma lähikonnas sellist mõtet (mitte küll ooperi, vaid proge) heietatud, ent polnud piisavalt eestvedajaid ning nii see soiku jäigi. Ooper on minu jaoks veel suhteliselt terra incognita . Ometi sai lapsepõlves erinevaid ooperiaariaid nii koduselt grammofonilt kui telerist kuulatud/vaadatud. Nii nagu enamikus Eesti kodudes, kuulasid ka minu vanemad lummatult Georg Otsa, Hendrik Krummi, Tiit Kuusikut... Mul on kuidagi eriliselt meelde jäänud Georg Otsa poolt lauldud Rigoletto aaria ... filmis, kus ülikud ülbete nägudega ümber tema ja ta anub neid, et nad annaksid tagasi ta

Asjadekultust on viimastel aastatel järjest enam ja enam materdatud, vastukaaluks tarbimishullusele. Mine tea, ehk lähen vooluga kaasa, olles mõne aja pärast veendunud asjade vastane ning pean silti "Ilusad asjad" mõttetuks väikekodanlikuks ja sentimentaalseks pahnaks. Aga hetkel jah, eks elu jooksul ole end ümbritsetud mõningate asjakestega, milles igaühes hõõgumas mälestus... kuni lõhnade ja häälteni välja. Sestap tekitangi blogisse uue teemade alajaotuse - leian et sinna koondatavad asjakesed märkimist väärt. Pildilolev sõrmus on mu vanemate soovikohaselt ostetud Horvaatiast. Kui lõpetasin ülikooli, andsid vanemad mulle üle ümbriku palvega, et kingiksin endale sõrmuse. Tõttöelda pole ma just suur ehete austaja, aga kuidas sa ikka vanemate soovile vastu hakkad:) Niisiis, jalutasin mööda Dubrovniku vanalinna ja imetlesin poleeritud tänakive, kitsaid tänavaid koos hubaste äridega ning äkitselt paelus mind ühe juveelipoe vaateaknal just seesama sõrmus. Äravahetamiseni sarnan

Kogu nädal on kulgenud kiires tempos orbiidil tall-kodu-linn-kodu-tall. Seoses sellega tabasin end ühel päeval ka äratundmishetkelt - ma vihkan linna. Tõepoolest! Jalutades pealelõunases päiksepaistes südalinnast Sossi mäele, torkas kontrast maa ja linnaõhu vahel eriti teravalt ninna. Lakkamatu autodevool, "maskides" inimesed, peegelduvad klaastornid vaheldumisi puumajade ja stalinistlikke ehitistega ja lärm... nagu mingi kuradi Chicago...selle vahega, et Tallinn EI OLE Chicago. Selline kaootiliselt ja maitselagedalt arendatud monstrum hoopis. Igal juhul eile õhtul kodu poole triivides tundsin kui väsinud ma olen viimastest päevadest - jah, üks suur projekt on jõudnud klienditestide faasi, asjatundjad teavad, kuidas taoline asi energiat ja tähelepanu nõuab. Põnev muidugi ka ikka:) Õhtul, kaheksa paiku koju jõudes, kruttisin end magamistoas pleedi sisse ja nii ma sinna jäingi kuni poole seitsmeni hommikul. Hale meel pisut endast, nii ei tohiks - ma tean. On nii palju rahuldust

Võtsime mehega nädalavahetusel kätte ja läksime seenele. Mees juba hoiatas ette, et pane tähele kui mina kaasas, ei leia sa ühtegi seent. Ja nii kippus tõepoolest olema, olgugi et esimesi samme ettejuhtuvas metsatukas pärjas koheselt edu ühe kivipuraviku näol. Paari edutut katset mööda vanu häid seenemetsi, seejärel "andsime alla" ja nautisime niisama loodust. Sattusime iidsesse tammikusse ning kuusepoegi täiskülvatud kuusikusse. Ülim vaikus ja rahu ning puude vahelt immitsev valgus.... Tänagi kasutasin varahommikuse ärkamise ära, minnes Bonhamiga lähedalasuvasse metsatukka - ta oli juba nii mitu päeva jalutuskäiku mangunud, et ei raatsinud teda maha jätta. Kuna viimaste nädalate hommikud on eriti kasterohked, avanes metsaäärsel niidul tõeline vaatamisväärsus - sajad ja sajad ämblikuvõrgud sillerdamas päiksetõusus. Toonus päevaks ja kauemaks. Tea jah, miks ma just viimastel aastatel taolisi hetki kollektsioneerin? Pikaaegse kodust eemalolemise tagajärg? Kes seda teab... Bonzo

... olen "rokkiv blogija", kuigi ta oma postituses sellesse nimetusse taunivalt suhtus... Nojah, minu jaoks tõusetus samuti küsimus, et mis mõttes siis "rokkiv"? Aga ok, rock on lai mõiste ja sinna alla mahub nii mõndagi. Mulle seondub see nimetus eelkõige Eesti ansambliga "The Rockin`Guys", kes pigem rock`n roll ja twisti laadset muusikat viljelesid...ja twistiga meenub koheselt Uma Thurman`i ja John Travolta võrratu esitus filmis Pulp Fiction. Niisiis, minu "uma thurmanid" on: 1. Tumeblondi (kinnine blog) - tema kirjutiste lugemine meenutab mulle kangesti Indiana Jones`i seiklusi teel Püha Graali juurde. Põnev on ta rännule kaasaelada, aegajalt puudutab vaheda noaga mõnd elulist teemat. Seiklejale omaselt (elu) tark ning rohke kogemuste pagasiga nii töö kui isiklikus elus. 2. Liana - armsad, siirad, puhtad lood. Samad epiteedid ka tema luulele. Helge ja ilus noor naine. 3. Flying Spirit - tema sõprus ja kannatlikkus traavliga Liisu (tegel

Kunagi, ikka väga palju aastaid tagasi, leidis mu tollane guru, Ervin Õunapuu, vägagi hea väljendi inimeste kohta "kes justkui elavad ootesaalis... et äkki midagi juhtub...aga ise selle heaks midagi teha ei soovi ega püüa" - Inimeste Ajutised Kohusetäitjad, elu (õhu) tarbijad. Ma olin siis noor ja roheline ja väga täpselt tema mõtet ei taibanud, mõtlesin et ta peab silmas ärikaid ja rullnokki. Aga jah, tänaseks olen mõistnud, et paraku puudutab see termin väga suurt hulka inimesi aeg-ajalt. Antud hetkel mind ennast.

No vot ei edene praegu miski mu käte vahel. Õigemini, saan küll vajalikud toimetused ja tegemised tehtud, ent kuidagi rõõmutu tundub kõik. Eks ole juba mõnda aega ilmas elatud, et teada - see tundmus on mööduv, ent samas - alati ka millalgi tagasipöörduv. Eriti masendav. Et eladki tõusu lootuses, olles mõõnas - ja niimoodi lõputult. Kuniks surm lahutab. Ja ei mingid radikaalsed ja praktilised sammud ei aita, need vaid parandavad asja näiliselt, ent sisemuses hõõgub ikka blues... Minu "ajutise leevenduse" nipid: - loodusesse (koos koertega), nii kauaks kui soovi ja tahtmist - õhtusöök koos mehega (kui ta juhtub saadaval olema:) vahemere või kaukaasia köögiga restoranis koos hea punase veiniga - muusika, on väljakujunenud "teraapilised" plaadid - tallisolek, niikaua kui tahtmist on....sel krõmps-krõmpsul on sügavalt eksistentsiaalne tähendus minu jaoks:) et siis "olla, ilmtingimata olla" - balleti külastus, soovitavalt "Luikede järv" Noh, hetkel