Sahkari talu

Sellisel teemal mõtisklema ärgitas mind Ramloffi poolt arutletud teema ja sellele järgnenud lugejate kommentaarid. Pole mingi saladus, et inimesed vajavad järjest enam ja enam oma ruumi ning aega. Üksiolemist. Oma kogemuste ja õpitu najal loodud (sise)maailmaga silmitsi olemist. Pealiskaudne suhtlus (kõigil ju kolehirmuskiire kapitalistlikus ühiskonnas ellujäämiseks) ei vasta küsimutle/ei ava paljusid teemasid, milleks vajadus tekib. Selleks on vaja iseendale teatavat privaatsust. Mõni leiab selle inimrohketes paikades, mõni füüsilist koormust taludes, mõni lugedes, mõni kõike väljakirjutades... Seda tähendabki see " teatavat". Üksi, oma mõtetega olemine nõuab julgust, sest (räägin oma kogemuse põhjal) alati on olemas oht oma mõtete sohu uppumiseks, kinnisideede rägastikus eksimiseks ... :) Lemmikloomapidamist võib tänapäeval samasuguseks kaitsereaktsiooniks lugeda nagu aeroobikat, jõusaalis mässamist, ekstreemsporti, lugemist... Mõnda aitab ümbritseva reaalsusega sidem

Eile toimus rahulikus ja hubases miljöös, Soku pubis emotsioonidest tulvil kohtumine. Jah, tuleb tunnistada et minu jaoks ei olnud tüdrukud karvavõrdki muutunud - ikka sama kelmikas Liivi ja tasakaalukas Anu, unistav Ester ja temperamente Siret... Kuidas me kõik kokku saime? 1986.a. tollase Pedagoogilise Instituudi aktusel, eesti keele ja kirjanduse eriala kursuse toolireas. Üle Eesti kokkusõitnud ja sisseastumiskatsetest läbisumanud täielikult juhuslik inmgrupp. Seirasime üksteist vargsi ning eile, 21 aastat hiljem julgesime tunnistada, et kõik pelgasime pisut. Olime ju enamuses kõik keskkoolijärgselt "suurde linna" ja võõrasse keskkonda sattunud. Ees terendas suur tundmatus. Tollal saadeti kõik esmakursuslased "üksteisega tutvuma" maarajoonidesse - kartuleid võtma. Meie peatuspaigaks sai Kadila kultuurimaja. Oh, neid Rakvere kõrtsuõhtuid ja õhtuti ümber kultuurimaja jõlkuvaid kohalike noormeeste horde:) Olime ju valdavalt naistekursus. Ja väga ilusate naiste kurs

Olen nädalavahetuseti hiline magamamineja. Lugesin ja siis asusin Ben-Huri vaatama. Magamistoaken oli lahti ning äkitselt hakkas kostuma kummalisi helisid nagu rakette lastaks või nii. Kas tõesti nii hilja? Hobused müdistasid samuti üsna rahutult... Läksin õue asja uurima ja mõistsin heli tuttavlikkust - põlev eterniit, alevikust paistis tulekuma ja tõusis suitsusammas. Tulekahju. Vaatasin, et ka poeg ei maga ning kutsusin ta kaasa, et ehk on abi vaja. Sündmuskohal oli selge, et leekidesolevat enam päästa ei õnnestu. Samas oli naabermaja üsna ohtlikus läheduses ning eraldav aed juba samuti leekides. Masinlikult hakkasin tegutsema, esimese asjana ajasime kõik autod hoovist tänavale. Kas ja kus lapsed? Hoones? Kohe kõik välja... Elekter pealülitist välja... Tuletõrjet ei paistnud ikka. Vaatasime abitult kuidas põlevast hoonest sädemed katusele langesid - ja neil oli just katusevahetus käsil... Lõpuks saabus tuletõrjekomando ning siis märkasin, et unerüpest kistud lapsed võbisesid...vanem

Eile õhtupoolikul külastasid meid head inimesed. Kuna isa oli mulle eelmisel nädalavahetusel hulgaliselt ulukiliha kaasa pakkinud, vaaritas abikaasa suurema poti täie metssealiha ja kukeseene hautist. Ise piirdusin lauakatmisega nii õue kui elutuppa, sest oli kinnisidee et seda hõrgutist tuleb ikka pidulikult valge laudlina ja serviisiga austada. Pärast õhtusööki siirdusime siis taas hoovi. Ise irdusin mõneks ajaks koos Mariga seltskonnast - kordetasime Mozartit uue sadula ja valjastega. Tegime talle umbes poole tunnise trenni - väga tubli oli, kuigi tundus, et galopp sobib talle paremini kui näiteks koondatud traav. Samm tundus palju sujuvam ja liikumine vabam galopi ajal. Võimalik, et ta seljalihased pole teabmis tugevad, seetõttu tegime üsna pikalt temaga ka sammu, et lihased korralikult pingest välja saada. Seltskond oli vahepeal kasvanud ja naised käisid ikka vahepeal piilumas, kuidas me Mariga hobuste vahel askeldasime. "Ja julgedki kohe niimoodi nende läheduses olla ja nei

Oi, kui hea uudise sain eile - Mari teostas õnnestunult sisseastumiskatsed vot sinna erialale ja riigieelarvelisele kohale veel! Delfi valitud pealkiri on kuidagi vastik, tegelik hetkeseis vähemalt hobuseid ravida oskavate veterinaaride osas Eestis äärmiselt kehvake. Oskajaid-ravitsejaid spetsialiste võib vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Spordiks aretatud hobused on küll võimsad, ent väga õrnad loomad. Nii nagu tippsportlasi, kimbutavad ka hobusid kõikvõimalikud hädad, alates seedimisest ja lõpetades jalavigastustega. Diagnostikat ja pisut keerukamat ravi tehakse siiani minu teada vaid Tartus. Keerukamate operatsioonide teostamiseks (näiteks maokeerd), tuleb ette võtta Soome reis. Soomes, teadagi, ka Soome hinnad. Ja hobustele haigekassa kaart ei laiene... Niiet, suure osas on hobuse tervis omaniku ja kohaliku veterinaari riisikol. Mul on siiani vedanud (ptui, ptui, ptui üle vasaku õla!), hobusid on kimbutanud siiski kergemat sorti hädad: Theol kevadel kerged tiirud, mis käe kõrva

Viimasel ajal on blogtrees hakanud silma postitused teemadel keda loen, miks loen jne. Samuti arutletakse, et miks see või teine oma postitused parooliga kaitsnud. Blogimise mõte vähemalt minu jaoks seisneb just selles avalikus omas (?) ruumis, kus autor kirjutab ja teda lugeda tahtvad loevad. Lihtne, eks ole. Panin küsimärgi sõna "oma" järele seetõttu, et "oma ruumi" vajadus või mittevajalikkus peaks olema blogijale endale selge. Ja kui see selgineb blogipidamise käigus - siis järgnevad sammud on samuti omad - kas keelatakse kommentaarid või kaitstakse post salasõnaga. Olgu blogi nii loetav ja publikurohke kui tahes... Ja lugejal pole õigust ega mõtet solvuda, sest... see oli ju teise ruum nii ehk naa. Olen täheldanud, et blogimaastik on nagu liiv - äravajunu peale tuleb kohe uus. Kirjutan sellest eelkõige mõeldes Tumeblondi peale. Mingil ajal ilmselt hakkavad kirjutised tahestahtmata kujundama pilti blogijast. See on inimlik, ma leian. Kummaline oleks lugeda en

Vahest, olude ja sündmuste kokkulangemise tõttu kasvab ängistustunne selliseks, kus sellega toimetulekuks tuleb järgida vaid oma sisemist marsruuti.... Jätta kõik muu ja minna või tulla. Seekordne "hoog" muutis kõiki mu nädalalõpu plaane viimseni ning nii leidsin end reede õhtul hoopis vanaema haualt. Isa sünnipäevaks mõeldud lilled jäid hoopistükis memme kalmule. Vaatlesin mõnd aega kuis langevad vihmapiisad küünlakaitsel särisesid ning igati loomulikuna tundus edasi reisida vanaema koju, Mõisakülla. Majakesest on vaid ahervare järel. Keegi oli kuurialusesse rotveileri valvama pannud (ei tea küll, mida või keda). Algul urises ta mu peale üsna kurjakuulutavalt, ent kui olin teda mõnda aega kiitnud "kui tubli koer ja valvur ta on", siis lubas ta mul vaikuses mõtteid mõlgutada ja pildid klõpsida. Jah, ilma vanaemata on kogu lapsepõlve fluidum põrmu varisenud. Ei tundnud olemasolevaga enam mingit sidet. Liigutas vaid kolmepealine kurgede perekond, kes vanaema aia lähe

Thredahlia räägib postis oma vanaema vaarikatest. Tema kirjeldused tõid elavalt meelde minu vanaema vaarikad, mis riideribaga tugipostide külge köidetult suuri, puhtaid ja suussulavaid marju andsid. Ja mis põnev oli end nende vahele peita ja siis maha kükitades rohelises tihnikus kogu maailma eest varjus olles maitsvaid marju lutsutada... Veetsin lapsena kõik oma suved vanaema juures, Mõisakülas. Teekond sinna tundus minu jaoks ilmatu pikk ja eriti uhke tunne oli siis, kui selle esimest korda iseseisvalt ette võtsin. Mäletan, et palusin bussijuhi käest end vanaema tänava otsas maha lubada (ema oli nii õpetanud) ja kuidas bussijuht kiikas mu kotist paistvat nuku pead ja muheles... Jah, võtsin oma lemmikpupe ikka kaasa:) Siiani mäletan seda eriliselt turvalist ja mõnusat tunnet - vanaema juures ärkamist. Plekist äratuskella tiksumine, imepehme (sulgmadratsiga!) raudnuppudega reformvoodi, lahtine aken kust kostus lindude sädinat, köögist kostuv pliidiraudade kolin ja ninnahoovav pannkoog

Raha palju nagu ratsahobuse sitta.... Tänaseks saan selle kõnekäänuga täiesti elava võrdluse luua. See on suisa uskumatu, kui palju suudavad 2 hobust jääkprodukti tekitada. Novembrist 2006 kuni tänaseni on hakanud talli külje alla kogunema kenake müür. `Väga öko enam pole ja kui ma miskit kardinaalset lähitulevikus (loe: sõnnikuvedu) ette ei võtaks, siis võib tekkida väiksemat sorti ökokatastroofi oht me talupidamisse... Looduses vabalt ringi liikudes selliseid läsusid ei tekiks, risk on n.ö hajutatud kujul. Ent piiratud alal hobuseid pidades on see igapäevane probleem. Ka koplitest tuleks pabulad ära koristada, sest need on heaks pesaks ussalgetele ja samuti on hobu niipalju tark loom, et sõnnikupealset rohtu ei söö... Seega tekkiks järgmiseks aastaks puutumatud mättad. PH kirjutas päev tagasi Palladium Cupi takistussõidust kui kaunist ja glamuursest spordialast.Nõustun kahel käel, seda on iseenesest kõik hobuvõistlused. Pisut kramplik ja mitte väga loomulik liikumisviis hobudele

Vot eile oli tõeliselt piinarikas ja halb päev mu jaoks. Mitte miski äraproovitud vahenditest ei aidanud "mustast august" välja tulla. Olin pahane kogu ilma peale - nii vist öeldakse. Tjah, ei teagi miks taolised nullpäevad tekivad - mitmete põhjuste kokkulangemine? Võib-olla tõesti. Tundsin end ka suisa füüsiliselt halvasti. Lõpuks sain mingisugusegi heaolutunde kätte, olles eelnevalt kella üheksa paiku õhtul mõlemat hobu kordetanud, nendega kaasa sörkinud jne. Seejärel vedasin end esialgu vastutahtmist aeda, vana lehise all oleva kivi peale kükitama. Kuulatasin loodushääli, kusagil kruugutasid sookured... ja hakkas pisut parem küll. Ees on terendamas vaid kohustused, ei midagi toniseerivat...ka täna hommikul ei saa neist tundmusist veel päriselt lahti. Tahaks ära, kusagile kaugele "kus pole meid":) Sellisele tundele järgneb minu puhul tavaliselt pikem Eestist äraolek või elumuutus. Kas tõesti on aeg selleks taaskord küps? Ja muidugi hakkab lähenema rahutukstegev