Sahkari talu

Jah, järgmine hommik pärast esimest treeningut oli Theosse suure annuse energiat ja elulusti süstinud. Sääski ja muid mutukaid polnud tuule tõttu - ka see võis olla hea tuju allikaks. Igatahes hommikul, pärast koplisse viimist, pakkus ta mulle enneolematu etenduse. Alustuseks tehti paar soojendavat küünalt ja siis see algas.... selline 5-minutiline ennastunustav galopp. Hüüdsin mehe vaatama ja mõlemad olime siis tunnistajaks ehtsale vesternile teemal "põgene, vaba laps"!. Pulbitsev energia, rõõm vabast liikumisest ja, iseenda jõust - kõik see peegeldus Theo kappamises. Võrratu vaatepilt. Kui ilus liikumine ikka hobustel on!!! Kahjuks polnud fotikat käepärast, aga tühja sest...õnneks talletuvad mõned pildid ikka ka isiklikku mällu. Pildid on hoopis ühel õhtupoolikul võetud, hobud oma igapäevasel põhitegevusel. Päevakangelane porgandiga.

Potsataja kirjutas eile gruumingust kui ühest sotsiaalse skoorimise võimalusest nii ahvide kui blogijate seas. Huvitav teooria. Pani mõtisklema, et miks mina konkreetselt blogin. Kunagi, üsna alguses, arvasin et peamine põhjus on säiluvate märkemete järele hobude ja koerte kasvatamisel. Märkmed, millest loodan ka teistele loomapidajatele abi olevat. Internet on sageli ainus allikas, kust küsida, otsida infot. Hobuse äkkhaigestumise või kummalise käitumise puhul, näiteks - lihtsalt, asjatundlikke veterinaare ei jätku või pole nad hetkel levialas. See selleks. Tegelikult olen märganud, et blogimine (vähemalt minu puhul) aitab mõtteid korrastada ja kirjutada hoopis teises stiilis ning vormis, kui igapäevane ametikeel seda nõuab. Parasjagu pingutust nõudev, ent peamine "kasutegur" minu jaoks vast asjaolu, et töömõtted mis enne kuni uinumiseni kummitasid, on hakanud taanduma - tänu blogimisele/teiste blogide lugemisele ja sellest tulenevale ümberlülitusele. Teine, vaat et oluli

Jah, selle tegevusega olen otsustanud lisaks niisama vedelemisele oma puhkuse veeta. Pealeselle tahab ka väike aiapurskaev "mahaistutamist", ent selle jätan spetsialistide hoolde. Mulle meeldivad aiatööd. Muidugi mitte koguaeg ja fanaatiliselt - ei, kiiks seisneb just selles, et lasen kogu värgil pisut ülepea kasvada, et siis paari päevaga peenrad, kasvhoone, kiviplaatide vahed, puude ümbrus jne jne "üle käia". Igavesti mõnus tegevus, eriti kui juhtub selline parasjagu soe ja tuuline ilm olevat nagu täna. Omi mõtteid saab setitada - Susan Sontagist kuni TPL-ini:) - just sellised mu tänase umbrohuvastase ristiretke teemad olid... Ja aed on pidevas muutumises - lopsakast džunglist saab üleöö golfimuru, umbrohu asemel sirged köögiviljaread. Ja see mõnus rahuolupilk, mille siis õhtul terassilt aeda läkitad, kust vähemalt nädala jagu inimtegevuse viljad vastu vaatavad. Nagu Sisyphose müüdis, eks ole! Ma ei saa endale lubada just suurt iluaeda, ebavõrdne võitlus koertega

Vähemalt kord aastas püüan Hiiumaale sattuda. Tavaliselt juhtub see Jaanipäeva paiku, sest peresõber peab oma sünnipäeva maalilises Kaigutsi suvekodus. Tihtilugu oleme külastanud ka Suuremõisa kammermuusika päevi - viimastel aastatel, tõsi küll, pole sinna jõudnud. Sel aastal otsustasime sünnipäevalapse ja endi privaatsuse kasuks ööbida Kõpu tuletorni lähistel Pihla talus. Hubane ja vaikne oli, hoolimata kusagil lõõmavatest jaanilõketest. Meieni ulatus vaid linnulaul ja põgus vihmasabin. Hommikul võtsime ette väikse uurimisretke Tahkuna poolsaarele. Sattusime pooljuhuslikult lummavalt kauni ja üksildase puukirikuni - ümbrust piiras vaid sammaldunud aiake, milles mõnikümmend kalmuküngast. Rahu ja ajatu looduse kulg. Imeline viimne puhkepaik. Edasi suundusime poolsaare tippu, kus mälestusmärk Estonia õnnetuses hukkunuile. Mina ei saanud kuidagi silmi lahti mereäärselt niidult - oh, teaks ometi kuidas kõiki neid heljuvaid, täiuslikke kõrrelisi ja muid niidutaimi nimetada! See on täiest

Pole küll eriti kaua hobumaailmaga tuttav olnud, ent mõningaid seiku hobudega tegelevatest inimestest olen märganud. Esiteks, üldjuhul on nad äärmiselt tagasihoidlikud rääkides oma edusammudest treeningutel või võistlustel. Hobusele orienteeritud, mitte ennastupitavad. Kuigi, olen mõistnud et inimfaktor efektiivseks koostööks äärmiselt oluline... Teiseks, pole hobuinimesel oma neljajalgse sõbra jaoks millestki kahju, alates vabast ajast ja lõpetades finantsvahenditega, mida hobu hoolduseks ja varustuse hankimiseks vaja. Kolmandaks, on nad kõik kahtlemata väga vaprad...sest lähikokkupuude nende "elukatega" (ühe mu foorumisõbra väljend:) toob kaasa üsna tõenäolise riski nii kergemateks kui ka raskemateks vigastusteks. Neljandaks, on nad töökad... Sest need loomad tahavad tööd... See üürike, mis võistlustel vaatajani jõuab, on jäämäe tipp. Samuti rahulikult maastikul jalutavad hobu ja ratsanik. Sellele eelneb ränk ja kannatlikkust nõudev töö. Füüsiline ja moraalne katsumus. Täna

Otsustasin sel suvel koduvabariigist väljaspoole mitte reisida... Lihtsalt, nii palju on siingi avastamistväärivat ja vähemalt minu puhul peab paika tõdemus, et iga reisiga kaasneb väike stress... Eriti kui see toimub seltskonnaga või/ja töö asjus. Palju rohkem armastan üksi rändamist, uitamist. Omas rütmis, ruumis ja ajas. Kuna aga huvipakkuv piirkond, Lähis-Ida, praegu just eriti turvaline paik rändamiseks üksikule naisterahvale pole, siis otsustasin oodata rahulikumaid aegu... Reedel jätsime hobud väiksesse kodukoplisse ja sõitsime Pärnusse. Õnnestus ka tuba bronnida Alexi Majas ja nii me 19 paiku Kuninga tänaval platseerusimegi. Tuba oli õdus - sisehoovis, kärast eemal. Õhtusöögiks Aasia köök. Esimesed dringid tegime samuti sääl. Edasi jalutasime mööda vanalinna tänavaid ja tänavakohvikuid. Imetlesime ehitiste fassaade ja puitpitse. Ja biidermeierlikku armsust ripplillede ja aknaaluste lillekastide näol. Pärnu ON kaunis ja hubane... Ja ei kohanud me midagi vaid soome keelt, üsna

PH kirjutas mõni aeg tagasi juba varakult omistatavatest soorollidest. Pean ütlema, et ju siis on selle teooria kohaselt mind nii kõvasti ajupestud ... Olen täheldanud korduvalt, et on sellliseid asju või olukordi, mis enamikul meestel silma särama panevad, ent naisi "külmaks jätab" (vormelist kuni jahilkäiguni). Ere näide elust enesest. Mõned päevad tagasi tõi me peresõber hoiule oma kaatri, kuna ta ise reisile siirdus. Et meil olevat piisavalt ruumi ja aed ümber, temal seevastu aiaehitus pooleli ning ta otsustas, et kindlam on hoiustada seda kaadervärki mingi aeg meie hoovis... Eranditult kõiki meeskodanikke, kes selles ajavahemikus meie juurest läbiastunud, tabab totaalne vasikavaimustus. Mingi "kirglik meremees" ärkab kõigis koheselt:) Käiakse ümber paadi, piilutakse kabiini ja arutletakse hobujõudude üle. Kätt südamele pannes - no jätab külmaks mind selline paadike, tõesti. Ja ka Ruhnu meeldiks mulle tõttöelda mingi suurema veesõidukiga sõita... Samuti ei ole