Sahkari talu

Külastasin täna üle hulga aja Steve`i kodulehekülge ja ennäe imet, Euroopa tuur suvel ees. Vaieldamatult üks mu lemmikuid... Eelkõige imelise sound`i tõttu, aga imetlustvääriv on ka tema artistlikkus ja kommertsedu. Olgem ausad, üleaastased tuuritamised täissaalidele instrumentaal-rocki esitava kitarristi poolt - see on üsna muljetavaldav saavutus, mu meelest. Tean, et enamik Eesti tõsiseid kidramehi klassifitseerivad tema loomingu "ludistamise" alla. No mis teha, tehniline efektsus ja puhtus, samas täiesti oma "käekiri" pealuvad mind. Ja kena mees on ta samuti. Ja kuidagi spirituaalne, "ebamaine" ja "kättesaamatu"tundub ta olevat nagu staarile kohane:) Seda muljet lisavat kindlasti 2 teadaolevat fakti - tas kasvatab oma koduaias L.A-s mesilasi ja ta pikki juukseid heljutab live ajal lava sisse paigaldatud ventilaator. Igal juhul, olen sattunud kahele tema live`le (Kanadas, Eestis) ja - superelamuse saanud. Väike (sry, suur näide) 3-kaelalises

Sting on kahtlemata hea laulja ja produtsent. Kunagi sai teda ohkuipalju kuulatud. Lives on ta samuti väga nauditav. Sai kunagi Turu jäähallis teda kuulamas käidud. Stingi saatebänd on alati filigraanne, backroundi lauljatest trummarini. Aga tõttöelda, tervet plaaditäit Stingi üsna raske seeditavaks teha. Aga igal ta plaadil on alati vähemalt üks lugu, mis "kummitama" jääb. Hea tuttav kinkis Stingi plaadi ja mulle meeldib sealt väga Whenever I Say Your Name koos M.J Blige P.S Viidatud lingil on video ja sound asünkroonne! Aga paremat vabavaralist näidet ei leidnud...

Mozart on väljaõpetatud ja jookseb kordel kenasti, minnes käskluse peale sujuvalt üle kergendamiselt traavile ja traavilt galopile. Kõige meelsamini teeb ta muidugi sammu, sest ligi aastakese pidi töötama ka n.ö tunnihobusena ja kes teab kuidas teda Poolamaal veel trööbati. Igal juhul, praegu ta naudib igati sellist vabapõli nagu meie juures võimalik. Ja eks ta mõistab ka olukorda, et minu või abikaasa näol pole tegemist elupõliste treenerite ja karjajuhtidega. Selle viimase pärast tegelikult kordetamine vajalik ongi - kordel juhib liikumist inimene ja taoline kontakt on vajalik eelkõige meenutamaks, et inimene pole vaid selleks, et hoolitseda hobu eest, vaid ka et tema käsklusi tuleb kuulata ja nende järgi vastavalt toimida. Kordevarustus. Kuna ma ei treeni veel n.ö spetskordet (libiseva ratsmega,külgratsmetega, chamboni jne jne), siis on mul hetkel olemas vaid kordepael (selline mõnus kapronist, mis ei lõigu peopessa - Kesko Agrost), jalakaitsmed hobustele ja kordepiits. Ja ma het

Pisut pelgasin koerte reaktsiooni uustulnukate e. siis hobuste suhtes. Lugesin sellekohaseid teemasid/kommentaare foorumitest ja jäi mulje, et tall, koerad ja hobused kuuluvad lahutamatult kokku. Esimene nädal oli paras põrgu. Lõppematu haukumine, olgugi et hopside lõhnad pidid neile tuttavad olema - igakord kui Theod vanas kodus vaatamas käisin, nuusutasid koerad mind põhjalikult läbi. Kuna Bonham oli tollal veel esimese jala operatsioonist toibumata, siis otsustasime tutvumisperioodi kuni ta tervenemiseni edasi lükata ja lihtsalt sulgesime ta teise hoonesse seniks kui hobud koplis. Bibi seevastu võttis uued asukad üsna kiiresti omaks ja nii söandasin nad üsna pea korraks kokku lasta. Eriti suurt huvi ilmutas uue tuttava vastu Mozart - nuusutas Bibit pikalt ja sörkis tal sabas. Eks B.B tundis end üsna kõhedalt nii suure olendi huviorbiidis olemisest ja vahepeal kui Mozart liiga lähedale talle tuli, viskas end selili, kõht taeva poole - alistumise märk. Bonzo tervenedes ja rahumeelse

Täna käis doktor Aibolit. Kutsun teda mõtteis nii, sest kohe esimesest kohtumisest alates tundus ta väga usaldusväärne ja ta kandis sellist otsmikult kinnitatud taskulampi. Täna kohtusime siis teist korda. Mulle kohutavalt meeldib kui inimesed kellaaegadest kinni peavad (ise patustan vahest). Mõlemad hopsid said teetanuse/gripi kompleksvaktsiinid (03.04) . Mozartile aga tehti üsna omapärane ja ebamugav protseduur - nimelt raspeldati hambaid. Nägin juba mõnda aega, et kaera nosides hoiab ta pead paremale ning vahest pudistab suuvahelt terad põrandale. Uurisin pisut hobufoorumit ja leidsin, et tegu võib olla hambasakkidega, mis suu hellaks teevad. Igaks juhuks palusin tohtril spetsvahendid kaasa võtta. Oligi probleem. Noh, Mozart sai väikse tuimestuse krae vahele ja protseduur võis alata. Esiteks, topiti suhu spetsiaalne metallist "king", mis suud lahti aitas hoida, siis võttis dr pika viili (olen seda töömeeste käes näinud) ja hakkas tagumisi hambaid viilima ehk raspeldama ni

Nii mulle ka mehele hakkab vaikselt kohale jõudma, et oleme sidunud end käsist-jalust oma majapidamisega. Ühelt poolt on see hea, hoiab eemale igavusest tulenevad pahed. Kohustuslikud värskeõhutunnid lihtsalt ei lase masendusse või väljamõeldud probleemidesse vajuda. Aga teisalt on puhtpraktiline vajadus sõita näiteks... vanemate või venna juurde külla. Tahaks ju lihtsalt autosse hüpata ja minna nagu vanasti, aga ei saa, sest hobud vaja talitada ja nende toitmiseks ei saa paluda ma ka lähedalasuva sugulase abi. Koerte söötmisel ta mind alati abistanud, ent hobusid ta pelgab. Ja ainult söötmisest ju ei piisa kah, ma tean. Neil on vaja sõnnik võtta, saepuru tuua, joogikünad puhastada ja täis valada, hommikul koplisse lasta jne jne. Ainult kahekesi mehega saamegi nendega hakkama. Teine võimalus - leida kedagi appi. Samas ei söandaks vist ikkagi kogu majapidamist abilise õlule jätta, vähemalt esialgu... Leidsin väga hea viite võimaliku abilise kandidaadile - vot selline abiline oleks iga

Sügise ja talve läbi meil just suuri seltskondi külas pole käinud. Kevadine liikumise aeg on käes, reedel käisid mu kolleegid külas. Meid oli ühtekokku 10, kes me Theod ja Mozartit patsutama suundusime. Kolleegid hoidsid ohutusse kaugusesse ja ilmselt seetõttu regaeerisid hopsid neile suhteliselt rahumeelselt. Tulid niisama uudistama, et kellega tegu ja ehk saab porgandit. Mozart, va trikimeister, seevastu kasutas ära lahtijäänud aiaukse ja nii ta täitis enda kauaaegse soovi ja jalutas elumaja territooriumile. Märkasin teda siis, kui oli võimatu mittemärgata. Esimese sammuna panin kiiresti aiavärava kinni, et Theo ei järgneks talle ja seejärel tõin jalutusrihma, et ta tagasi koplisse viia. Ega talle see eriti ei meeldinud, sest aiamurust oli üht-teist rohkem näksata kui koplist. Kolleegid said igal juhul show osaliseks. Nagu Pipi hobune:) Ilmselt poleks asi üldse nii naljakas, kui ka Theo oleks aeda pääsenud, siis nad oleks üsna ahistatuna end puude ja hoonete vahel tundnud... Igal juh

Hoolimata lörtsisegustest sademetest tabas mind pühapäeva õhtupoolikul vastupandamatu soov metsa minna. Bonzo on veel kolmel jalal ja seega võtsin vaid Bibiku kaasa. Kummaline, muidu on ta oma 12-le eluea tõttu üsna rahulik ja isegi uimane, ent pruugib vaid lausuda võlusõna "Jalutama!", kui ta krapsti püsti ja särtsu täis on. Sadas laia lörtsi, olin erinevatel põhjustel natuke kurb, ent nähes taas valgesse vaipa mattunud puid ja põõsastikku - imeliselt kerge ja mõnus hakkas. Muideks, ma ei pea paljuks vahest metsaradadel omaette laulu ümiseda või teatud otsuseid poolihääli enesele kinnituseks lausumast. Niiet - nagu ullike või nii... Mees vahest ütleb, et "ta tõsiselt kardab, et ühel päeval talle Viru tn kõva häälega lauldes vastu sammun". Noh, kui nii siis nii. Aga vaevalt et Viru tn-l, pigem ikka siinsamas, mu kodumetsas... B.B. on mõnus kaaslane metsas, ent tal omad kaukaaslase tembud. Tal on kogu elu meeldinud oma teed käia, olgugi et vahepeal mind muretsema pan

Reedel saabus (10 päevaga) mu viimane plaaditellimus. Sain siis järgmiste plaatide õnnelikuks omanikuks: 1. Haydn, Hummel, L. Mozart: Trumpet Concertos - Wynton Marsalis `e esituses. Mõnusalt kevadine , hea ärataja ja optimistliku päeva alguse:) plaat, eriti Haydn`i kuulus trompetikontsert. Pisut liiga korralik "sound" minu jaoks (Marsalise jazzu esitused on rohkem "usutavad"), aga ikkagi hea plaat. Liiklusummikutes seismisel eriti. 2. J.S.Bach "Hästitempereeritud klaviir" - Glenn Gould `i esituses Noh, seda plaati tahtsin endale juba ammu, siiani oli mul olemas II vihik ja G.G variatsioonid (Goldbergi variatsioonidele viide), kus ta fragmente I-stvihikust esitab. Olen vaid oma lemmikprelüüdid ära kuulanud hetkel. Ei hakka pikemalt lahkama siin, see on lihtsalt nii intiimne ja sõnukirjeldamatu maailm. Seda tuleb tajuda. 3. No ja siis Zep`i Houses of the Holy , mida mu plaatide hulgas üllatuslikult polnudki. Ometi see üks parimaid plaate Led Zeppelinil

Viimased antibiootikumid ja Rimadyli andsin talle reedel, 16.03. Laupäeval alustasin Fortiflexi kuuri, mis vältab 1 kuu ja mis peaks kunstlihastele sobiva keskkonna "kasvatama". Kõhre siis. Esmaspäeval peab minema kohaliku vet.arsti juurde ja paluma tal niidid väljavõtta. Bonham toetub aeg-ajalt juba kõigile neljale jalale. Eriti siis, kui vaja Bibiku ees tähtsat mängida. Bibil just jooksuaeg ja see periood asetanud ta hierharhias taas kõrgemale positsioonile. Naljakas oli vaadata, kuidas kuningas Bonham on troonilt ajutiselt tõugatud, lemmikpesakoht maja välisukse kõrval, köögiakna all on taas B.B valduses ja Bonzo külitab sootuks kõnniteel. Aga hommikuti, pressib Bonham kööki - tahab hellust ja silitamist ja kuulda, kui tubli ja tark koer ta on. Suskan seda rääkides ka tableti vorstitükiga suhu. Muidu ajavad nad hetkel meeletult karva. Kogu hoov on kaetud valgete tutikestega. Pean ette võtma ühe talvekasukast vabanemise/kammimise päeva. Aga praegu veel öökülmad, las vatid