Sahkari talu

Hoolimata sellest, et elukorraldus talus on mõnevõrra muutunud, otsustasime siiski kaukaasia lambakoerte dünastiat jätkata. 2015.a. jäid Bonhami ja Betty jalutuskäigud väljaspool aeda järjest lühemaks. Liikumine muutus vaevaliseks. Mõlemal oli turjal juba 12 aastat... Taluperemehel täitus samal ajal 50.aastat ja ta otsustas tähistamiseks vägeva peo maha pidada koos cateringi ja muu juurdekuuluvaga. Cateringi perenaine ilmus peokohta üle vaatama kahe kaukaaslase seltsis. Jutu peale saades ilmnes, et õige pea planeeritakse esimest pesakonda järeltulijaid. See oli piisav "märk" meie jaoks ning jäime ootele. Meie esmaseks sooviks oli isane kutsikas. Kuigi...Bonzo oli siis veel elu ja tervise juures ning tõttöelda ei kujutanud ma hästi ette, mida kutsika saabumine tema eluajal oleks tähendanud. Troonilt tõukamist? Saatus aga tahtis nii, et kõik läks omasoodu. Bonzo lahkus vahetult enne kutsikate sündi. Seoses Bonhami lahkumisega juhtus palju kibedat, mistõttu olen edaspidi vä...

Mu viimane postitus räägib A-de tulekust. A-d on kohal,  Amur ja Aura. 5-kuused Tänaseks on nad juba peaaegu 2-aastased, õde ja vend. Neil on tore koos kasvada olnud. Sooja talve ja nende enda soovi tõttu täiesti õuekoerad. Loomulikult on neil oma varjualune koos asemega. Aura (emane) positsioneeris end Bonhami kohale ja Amur (isane) Betty asemele. Mõnedel harvadel juhtudel on nad kohti vahetanud, ei olegi täpselt aru saanud "miks?" Igatahes avaneb hommikuti köögiaknast nukuteater nagu vanadel headel Bonhami-Betty aegadel. Nende tulek oli eriline. Sest Bonham otsustas minna samal ööl, mil A-d ilmavalgust nägid. Mõnevõrra varem, kui "veebruari viimasel nädalal", 17.veebruaril, 2016.a. Kirjutasin sellest ajast nii: /..../   Praegu  lasen end rahulikult leinas olla. Põhjus on suur, mõõtmatult  Suur ja Kallis . Mu Valvur. Mu Haldjametsa saatja. Mu Kõige Erilisem. Ma usun ja loodan väga, et ühel päeval sammume Haldjametsades. Kõrvuti. Sinug...

Oodata on uut liiget meie loomaperesse! Kaunis ja vägev kaukaneiu on oma esimese pesakonna ootel. Kui loodus on armuline, on uustulnukaid oodata veebruari viimasel nädalal. Me ei ole paika pannud sugu, eks ta ise valib meid. Küll aga on teada, et nimed tulevad A-ga. Mis teeb nimevaliku üsna lihtsaks! :)

Betty väsis ära. Täna hommikul saatsime arsti abiga ta vikerkaare taha. Kõik lõpud ja lahkumised on rasked. Kui lahkub pereliige, tekib tühimik, mida keegi eales ei täida. Vaid mälestused jäävad ja elavad igavesti. Nagu tingimusteta armastuski. Ühel päeval, kui tal väga halb oli, leidsin ta suvemaja tagatoast, voodist. Lõõtsutas raskelt ja silmad olid võõrad - kasvaja oli oma teed rajama hakanud. Küllap oli Betty kunagine omanik tema vastu nii lahke ja lubas tal voodis pikutada. Nüüd, hädas olles, meenus talle see... kuigi, meie koerana ei pressinud ta eales ei diivanile, voodisse. Sai algusest peale aru, et tema mõnusaim paik ja koht on talu räästaaluses, talle ja Bonhamile ehitatud poodiumidel. Sealt avanes suurepärane vaade väravatele, tulijatele ja minejatele. Betty oli algusest peale tohutult tark ja sõnakuulelik. Täiesti siiras ja puhas kiindumus esimesest silmapilgust, kui temaga varjupaigast koju tulime. Mitte kunagi ei tekkinud temaga "seisu", kus ta end kuida...

Postitusi on Hopsides ja Kutsides vähevõitu ja juhuslikule  siiasattujale võib jääda mulje, et äkki on Theo Talliga lõpp. Ei, ei ole:) 2014.a oli meie väikesele kodutallile tegelikult väga õnnelik aasta. Hobustel ei olnud ühtegi vigastust ega kimbutanud haigused. Nad on omavahel karjaskeemid paika loksutanud ja hoiavad kõik kokku. Elton Baff on endiselt pealik. Mõningane võimuvahetus on toimunud Mozarti ja Theo vahel, mis väljendub silopalli ümber söömaajaks kohtade sissevõtmises. Tavaliselt tohtis Theo kõige viimasena alustada, ent nüüd on selleks vahetevahel Mozart. Varieeruvalt. Mozart aga ei lase end sellest häirida ja trambib otsejoones varjualusesse, kus kindlasti mõned suutäied ilma kellegi loata manustada saab. Tegelikult hoiavad mõlemad hobud Mozartit väga ja vastupidi. Kui teised ratsamatkal, lohutab Mozartit vaid pidevalt manustatavad õunad või porgandid. Nende lõppedes on hädakisa suur. Edukas oli läinud aasta ka meie talli inimestele. Meil on tohutult vedanud! N...

Meil käis külas Oma Hobu. Tore lugu sai!

Olgu üles tähendatud, et Theo on mässitud ühte põnevasse avantüüri, mille lõplik avanemine toimub homme, s.o 16.detsembril. Theo katsetas nimelt modelli ametit. Niipea, kui R. suvel talli külastas, kiindus ta Theosse. Eelkõige kõrguse, võimsa liikumise ja hirvesilmade pärast:) No ta on selline erakordselt ilmekas, mis teha. Teema: Amfiibhobused. Näitus on avatud alates homsest, Tam Galeriis (Lootsi tn 4), Tallinnas. Kunstniku kinnisidee maalida hobuseid, kes on talle lapsepõlvest peale mütoloogiliste olenditena tundunud, on formuleerunud väga lühikese ajaga näituseks. Kahepaiksetena, maa ja mütoloogiamaailma ääremail, romantiliste, graatsiliste ja tohutult kurbust ning jõudu endas kätkevatena nad meieni jõuavad. Julge samm maalida nii romantilist sümbolit nagu hobune, lubab tema teostesse suhtuda väga erinevalt. Vaatleja meelevalda jäetuna võib teoseid käsitleda kui visuaalselt atraktiivsetesse kujunditesse, mis oma spontaansuses, ning emotsionaalsuses mõjuvad värskendava...

... just sain värske meili, kuidas mu tänavused aastapäevalised end tunnevad. Erilist tähelepanu palun pöörata esijalgade neuroktoomia läbi teinud Mozarti stiilinäitele. Ilmateade lubas, et kohe-kohe hakkab sadama. Aga hobude sisetunne protestib selle teate vastu täiel rinnal...

Aeg on läinud linnulennul. Novembri esimesel nädalal täitub 7  aastat hetkest, mil Theo ja Mozart saabusid. Kus on, sinna tuleb juurde. Nii ongi meil ka Elton Baff. Kolm musketäri. Kõigil on kõik hästi. Mul  on põhjust heameelt tunda nii Theo kui Mozarti üle. Mõlemat vaevasid ju tõsised tervisehädad. Mozartit ju siiani. Ent neuroktoomiast on möödas 3 aastat ja Mossu naudib hobuseelu täiel rinnal. Selline nagu ta praegu on, ma ei mäletagi teda näinud olevat. Võib öelda, et ta on suisa paks:)  Mozarti  konditsiooni kohta on see tõeline kompliment! Mozart on minu lemmik. Ta teab seda ja ei jäta ühtegi võimalust kasutamata, et seda teiste eest rõhutada. Talle on alati natuke rohkem lubatud :) Theo hingamisprobleemid on taandunud täielikult peale kuivsilole üleminekut. Suvised heinatamise katsed lõppevad tavaliselt augusti lõpus, kui niiskusest tulenev hallituss heina poeb. Ta annab koheselt märku, kui heina kvaliteet langeb. Ja mitte ainult tema, ka teised alustav...

Kasutame hobudele allapanuks turvast. Õige mitu aastat juba... Tänavuseks talveks valmistudes saime kurva sõnumi - et tõenäoliselt on tegu viimase koormaga Suur-Sõjamäe turbarabast. Sest ka nemad hakkavad edaspidi turvast vaid ekspordiks tarnima... Paar aastat tagasi lähedalasuvasse Kiili rabasse turbasooviga sõites saime kohe ehmatava sõnumi - Eestisse ei jää ühtegi turba tükikest, kogu kraam läheb otse laevale ja Rootsi. Tegelikult, laieneb selline väljavedu suuresti kõigile meie loodusvaradele: metsale, põlevkivile, paekivile... Kui 10 aastat tagasi Kiili lähistele kolisin, oli rabas veel töötlemata alasid. Hea õnne korral õnnestus seened, pohlad kodulähedasest rabast kätte saada. Aga mitte ainult... Rabas on eriline õhk...sookailud, kanarbik, samblikud. Tore ka niisama rabaretk ette võtta. Seda kõike pole enam ammu. On jäänud vaid tühi väli ning ööd-päevad kostuv masinate lõgin. Tükkhaaval kaob raba eikuhugi... Kahju.

EMT-l on kiired päevad - ninad maas aetakse taga kevadisi vitamiine. Õnneks tuleb seda ohtralt iga päevaga juurde. Ent esimene koppel hakkab juba kolme suupära abil tühjaks saama. Meil vedas. Meie ainsal naabril valmis tänavu uus elumaja ja ta on sisse kolinud. Ja ta perele meeldivad hobud:) See tähendab seda, meie koplipind laieneb veelgi 1 ha võrra. Sest nii tore ju hommikul kohvi juua ja aknast või majatrepilt hobusid kaeda. Jaguks selliseid inimesi Eestimaale:) Nad on ikka endiselt väga erilised. Vahest jälgin, kuidas suhtlevad Elton ja Mozart - minu arvates on Elton võtnud üle tema kaitsefunktsiooni. Aeg-ajalt lükkab teda ninaga õrnalt liikuma, sääskede ilmudes võetakse Mossu taguotsa varju (et sabaga tema eest putukaid ära vehkida) ja muud taolised "õrnusavaldused". Theo hoiab pisut omaette. V.a. õhtul, kui noortel (Eltonil ja Theol) algab ohjeldamatu jooksu- ja hullamise tuur. Siis hoiab Mossu end ohutusse kaugusse. Theo ja Elton on regulaarses töös mõlemad. Mai lõp...

Elton on täiesti erinev Theost ja Mozartist. Tegelikult on nad kõik 3 väga erinevate iseloomude ja omadustega. Ainsaks ühenduslüliks on heatahtlikkus:)  Elton on suur kaissupugeja. See ei olnud kohe nii. Kui arvestada, et ta on vahelduvalt olnud meie juures kolm aastat, siis võibki öelda, et kolmandal aastal hakkas ta ilmutama... ma ei oskagi seda nimetada....õrnust? inimese vastu.  Mis ei tähendaks, et ta vahest ikka veel umbusaldab, ent enamasti mitte.  Las pildid kõnelevad:)

Bonzo sai sel kevadel 10.a turjale. Ta on endiselt kõbus ja troonib igal hommikul keldrimäge. Uurib ümbrust ja annab teada, kes on ümbruskonna kuningas. Oma valdustest pole ta Betty`le veel miskit loovutanud. Kuigi, imede-ime... vahest harva tohib Betty tema asemel pikutada. Ma ikka väga loodan, et saatus on ta vastu helde ja laseb veel õige mitu täisväärtuslikku aastat meie talu turvapealik olla. Suure südamega ustav sõber.

Theo vigastusest on tänaseks möödas 2 kuud ja 3 nädalat. Madli on teda peagi  kuu aega töösse tasapisi tagasi toonud. Alguses vaid sammu tehes, ent nüüdseks on järg juba traavini jõudnud. Seni on kõik korras ja häireteta sujunud (ptui-ptui-ptui). Täna hommikul oli lõpuks ka see päev, kus kaasa kõik 3 hobu koplisse kokku lasi. Paar nädalat on kopliskäik toimunud vahetustega: Elton ja Mozart vabalt koplis, Theo väliboksis ja seejärel vahetus Eltoni ja Theoga. Eltu (no kutsume teda vahel nii ja veel ka Trafkiniks, Mõmmiks jms totrate hellitusnimedega:) olevat püüdnud Theod algul taguotsast näksata, ent üsna pea asetus kõik paika ja nositi kolmekesi silopalli. Täna oli veel ka see päev, kus kõik 3 said vaktsineeritud ja hambad raspeldatud. Praegu toibutakse sellest õudusest oma boksides. Kaasa sõnul oli Theo järjekord viimane ja ta oli üsna ärevil, ent süst mõjus kiiresti ja teravad nurgad hammastest on nüüdseks välja lihvitud... Ja ma ajan asju, et Eltoni ost-müük ametlikult är...

Konsulteerisin dr Aibolitiga ja ta lubas alustada Theoga jalutamist, esmalt käekõrval. Tänane lumesadu suisa kutsus metsarajale. Tee ei olnud libe ja nii me kolmekesi sammusine - Madli, Theo ja mina. Suur metsaveotraktor tundus möödapääsmatu koll olevat, ent poiss võttis julguse kokku ja lõpuks suisa nuusutas seisvat "elukat". Algul rapsis küll, ent lõpuks rahunes.

Suurim uudis on see, et Theo Tallis on nüüd 3 liiget ja nii jääbki. Kus on sinna tuleb juurde, eks see ole teada tarkus:) Tuleb vist tall ümber nimetada EMT-ks ja vastavat bränditasu hakata maksma... Kuigi, meie EMT = Elton-Mozart=Theo. Viimane tulija sai esimese tähe ja esimene tulija viimase. Vot selline "lingvistilne ohver":) Theo on paranemas (ptui-ptui-ptui!). Nädalajagu tagasi tõmbas ta end abikaasa käest lahti ja nautis 5 minutit vabadust koos Eltoniga. Vabadus võrdus galopituuridega, mille käigus mingit longet ei tuvastatud. Aga kannatame ikkagi veebruari keskpaigani ära, kutsume tohtri kohale ja püüame ultraheliga sidet uurida. Ahjaa, kes huvi tunneb, siis Theo  diagnoos on peroneus tertius nimelise sideme rebend . Paranemise prognoos on üldiselt 85%. Aga eks näis. Boksis istumine on läinud üsna valutult. Muidugi on kahju ja raske, ent kuidagi ta lepib. Suureks eduks on väliboksi olemasolu ja ka see, et on talv ja kogu seltskond kükitab niikuinii talvekoplis oma ...

Me, hobuinimesed teame, et hobused on õrnad loomad ja õnnetused nendega ei hüüa tulles... Theoga läks kõik hästi, kohe väga hästi - nii hästi, et isegi Madli on temaga rahule jäänud. Jah. Kuniks paar päeva tagasi hobusid õhtul talli lastes, ei silmanud ma koheselt Theod. Mossu kobistas boksi suunas, ent nähes et Theod ei tule, pööras otsa ümber ja kablutas õue tagasi. Võtsin Eltoni päitsetest kinni ja talutasin teda  boksi, mis asub talli teises otsas. Kui ringiga tagasi tulin, olid nii Theo kui ka Mossu boksidesse jõudnud. Nahistasid õndsate nägudega kaera nosida. Nagu ikka. Esmalt ei märganud ma midagi, ent siis asusin hobudelt tekke ära võtma ja tundsin, et miskit on valesti. See, kuidas Theo jalalt-jalale vajus, jättis kehasse veidra võnke. Panin talle päitsed pähe ja viisin vahkäiku - hobu tagumist paremat jalga maha ei pannud... lohistades seda järel. Mul läksid jalad nõrgaks. Palpeerisin jalga - ei mingit soojemat kohta, paistetust, valuaistingut. See pisut rahustas. ...

Mu blogisse on päris sageli pöördutud otsisõnaga "prei". Ühes varasemas postituses pöörasin palju rõhku salvitamisele ja kärnade kuivatamisele. Ühel kevadel aga mõistsin, et see kõik on tühi vaev. Minu Mozart oli igal kevadel ja vahest ka sügiseti hädas preiga. Vahest oli pilt nii halb, et ma ei osanud enam kuskilt otsast teda aidata. Kuni lõpuks sattusin ühele inglise foorumile, kus peamiselt räägiti hobuse toidusedeli muutmisest. Jätsin Mozarti söödast kaera kui rohke proteiiniallika täielikult välja ja asendasin Slobber Mash`iga (Havens). Endiselt saab ta ka porgandeid, heina ja talvel kuivsilo. Kõik muutus kui võluväel. Möödunud kevadel leidisin vaid mõne üksiku kärna, mida võib ka tärkava karjamaa heina süüks panna. Praegu on ta kärnatu ja prei teda enam ei piina. Seega, proovige vähendada või täielikult vältida kõrge valgusisaldusega söötade andmist ja ehk paraneb teie hobune sellest kohutavast nuhtlusest.

Hobustele on talvesööt olemas, tellisime taas 20 suurt palli (500 kg) kuivsilo. Arvestusega, et meil on ikkagi 3 talvitujat/suud söömas.  Elton Baffile otsitakse fb vahendusel kodu ja rentijat. Natuke arusaamatu mu jaoks  - kodu on ju olemas, ent see selleks. Selge, et inimene, kes ta rendile võtab, soovib temaga rohkem tegeleda kui talveperioodil meie juures võimalus. Sisemaneeži meil ju pole. Samas nägin suveperioodil üht Eltoni allrerendilevõtjat vaid loetud korrad. Sõiduvõimalusi- ja kohti nagu jagus... Mulle tundub, et noored neiud hindavad oma võimeid sageli üle. Vastutustunnet samuti. Hobune pole bolonka vm taskukoer. Tal on väga konkreetsed vajadused:kvaliteetne sööt, liikumisvõimalus, regulaarne sepatöö,  kvaliteetne ratsavarustus jne jne. Lihtsalt nunnutamisest ta ära ei ela. Elton justkui aimaks oma lahkumist ette  - igal õhtul ja hommikul vaatab mulle kuidagi eriti kaua silma sisse. Kui talle leivatükki või porgandit pakun, siis nuhutab ninaga tükk ae...