Sahkari talu

Kuni päikseloojanguni jälgis mu ponnistusi akna tagant üks tähelepanelik testuser. Imekspandav, ent ta teadis silmapilkselt, millal mul plaanis väike paus teha ning metsa jalutuskäigule siirduda:) Bibi seevastu ei huvitunud loodavast infosüsteemist mitte üks teps, vaid viibimis peamiselt hibernate olekus...

Mul on nädalake puhkust enne uuele töökohale siirdumist ja arvake ära, mida ma teen?Tööd, otseloomulikult... :) Võtsin vastu "väikse" lisatöö, nimelt tarkvarajuhendite kirjutamise. Olen testkeskkonnaga ühenduses remote desktop abil, mõtlen sünonüüme verbidele " siirduge ", " pöörduge ", " järgnevalt liikuge" , edin screensote ja kirun endamisi oma otsust. Õues on helevalge, mõnus oleks hoopis hobudega lumes sahistada ju. Tegelikult on juhendite tippmisega saadav lisateenistus seotud järgmiste planeerimata väljaminekutega. Nimelt, on mul ikka kindel plaan hakata veel selle aastanumbri sees Theo ratsastamisega tegelema. Hobufoorumis teema välja hõigates, leidsin et kulutused tulevad üsna soliidsed. Eelkõige seetõttu, et ei tahaks teda saata "suurde talli". Esiteks, hingamisprobleemi pärast, mille ta hiljaaegu üle elas ja teiseks, kindlasti Mozarti pärast - no üsna suurt ümberkorraldust nõuab Theo asendamine mõne teise hobuga ja muidugi

Iga sajand on muusikasse andnud uusi vormilisi elemente. Suurimaks mõjutajaks uuenduste vallas vast religioon ja ümbritsev elustiil (näit. sakraalmuusika, õukonnamuusika, barokk jne). Muusika kui terviku "kuldlõiget" vaadeldes võib subjektiivselt väita, et peamine areng on toimunud kompositsioonis, arhitektuuris. Inimmõistuse abil on loodud suur rida korrastatud vorme, mis kestavad tõepoolest sajandeid... sest meie, inimesed, oleme harjunud neid kuulma... 20.saj lõpp ja 21. algus viitavad " klassikalise kompositsiooni ja arendatud muusika tähtsuse vähenemisest ja selle asendumisest millegi muuga, kus kompositsiooni asemel on heli (soundi) enda arendus" . Tsiteerisin siinkohal Margust, kellega meil paljuski sarnane maitse ja vaated muusikale:) Temaga väideldes oleme jõudnud ka tõdemuseni, et proge muusika oma olemasoleval kujul "aja äraelanud" ning samasuguses võtmes juurdetulijatel, tituleeritagu end siis proge metal `iks või neo-proge `ks, midagi eriti

Nädal on möödunud matuse meeleolus. Olen palju mõtisklenud elust, surmast, hetkedest nüüd ja praegu ning kaduvikku vajuvast... Marise lahkumisel tundsin eriti selgelt kuivõrd vähetähtis on keha, maine kest. Kuna ma lapsena surma ja kõike sellega seonduvat paaniliselt kartsin (surnuaiad, ristid, õõvastav puhkpillimuusika jne), soovitas mul vanaema hirmust ülesaamiseks lahkunut puudutada.... See võtvat ängi. Hoides peos kallist kätt ja tundes elusoojust lahkuvat, meenus mulle see. Kummaline, ent võimalus hüvasti jätta, täitis mind suure rahu ja kindlustundega. Tundsin lihtsalt, et kuhu iganes ta ei lennelnud, jõudis ta pärale. Sellest kõneles rahulik ja kergendunud ilme... Muidugi on mahajääjatel lein ja kohatine raskustunne, seda eelkõige mälestuste tõttu. Kahjutunde tõttu...et palju jäi ütlemata ja arutamata... Samas tundsin 2 nädalat tagasi teda hüvastijätul kallistades, et ta teab väga hästi kui tähtis ja kallis mulle on. Lihtsalt... õrn pigistus rääkis rohkem kui sõnad. Hüvastijä

Reedel, kella 17-19 vahel, täitus Sahkari köök inimestega, kel ühine minevik. Pateetiline algus, ent sündmus oli tõepoolest suuri tundmusi esilekutsuv... Viimaselt töökoosolekult koju jõudes "avastasin" esmalt eest Thea, Sirtsu ja Endli. Üsna pea jõudsid kohale ka Margus, Lauri, Indrek, Urmas ja Hillar. Ajalooline õhtusöök koos Proov 583 ja P-3 koosseisudega võis alata. On uskumatu, kuidas mõned inimesed ei muutu. Jah, kunagise Tallinna Juveelitehase ansambli liikmed on kõik äratuntavad oma endises säras. Paljud neist endiselt muusikaga tegelema jäänudki: Indrekut seob LedR-nimeline kollektiiv ning töö helidega Linnahalli stuudios, Thea süstib laulupisiku edasi noortesse (kes ei teaks Vaiko Eplikku, eks ole!), Tarvi uhab Lamendiga mööda erinevaid Eesti paiku, Margus tegeleb IT kõrvalt muusika kompositsiooniliste küsimustega:) ja kollektsioneerib vanu analoogsüntesaatoreid (korrastas näiteks vana Linnahalli Prohveti!), Endli muusikalised projektid nii Rohelisel mandril

Möödunud laupäeval, kui masendunult haige sugulase juurest tagasi tulime, ootas mind postkastis üllatus amazonase karbikese näol - Jeff Beck`i "Jeff" (2003) ja Cecilia Bartoli " The Art of Cecilia Bartoli ". Jeff Beck`i plaat oli mul küll juba kohe, pärast ilmumist olemas, ent tiheda kuulamise tõttu on jäänud alles vaid plaadiümbris. C. Bartoli plaadi tellisin jätkuna oma eksirännakutele ooperiradadel. Tegelikult, üsna sihipärane ja loogiline teekond:) Koloratuursoprani järel mezzosopran. Tänasel jäisel hommikul Viktoriga kohtuma sõites, lasin muusikal endast läbi voolata... Händeli aaria Lascia Ch'io Pianga (filmist "Farinelli" massisdesse läinud:), Gluck`i, Mozarti, Vivaldi jt aariad tõid küll suurepäraselt välja C.B. hääle nüansid, ent kuidagi kommertslik koogelmoogel tundus lugude valik olevat. See vaid minu subjektiivne arvamus, mis võib vabalt ka hetkemeelolust kantud olla. Aga solist on muidugi võimas! Barokkpillid soosivad ta häält või vastup

*************************************************************************************** Kuulsin läbi Jaagu ja no nii hea lugu, et pean kohe jagama...:) Olnud nii. Pärast MTV gaalal väljakuulutatud võitu olla mustanahaline muusikaajakirjanik Londonist küsinud poistelt: - Olete pärit kusagilt Eestist.... Eesti, see on ilmselt seal Venemaa kandis, jah?! Trummimees polnud aga suu peale kukkunud, olla vastu teatanud: - Sa oled neeger. Ilmselt siis Aafrikast, jah? ***************************************************************************************

Möödunud reedese Rock Cafe kontserdi kohta saaks ühesõnalise kirjeldusega piirdudes öelda "lummav". Jah, just niimoodi mõjus muusika-esituse-sõnumi süntees. Lootust andist samuti - et maailmas on veel ilusaid hetki ja tõelisusest arusaamist. Majakovski + Volkonski = Majakonski Fr. Zappa kastmes, see oleks vast hästi lihtsustatud vormi kirjeldus. Selge see, et ilma Vürstita seda toimet poleks. Kes muu siis suudaks äratada tavalises eestlases emotsioone nii Robert Johnsoni delta bluesi venitades (Mille poolest me erineme Rock-Hotellist? Aga sellepoolest, et neil on Robert Gordon ja meil on Robert Johnson) kui ka tangolikku Бумажные ужасы etendades... Kahjuks ei tea ma loo nime, mis kõlast kontserdil eelviimasena (enne "Kuulake!" esitamist). Viki soolo oli ihukarvu püstiajav ja finaalis kõlanud Bachi fuugaga kaasnenud valgusefektid viisid korraks mõttele, et tegu polegi sellesinatse maailmaga... kus keegi piinleb ja kus mitte keegi aidata ei suuda. Lõplikult jõudis

Järgnev palve on mu lugejatele, kel kokkupuude alternatiivmeditsiiniga. Mu lähedast on alates septembrikuust piinanud raske tõve eriti agressiivne ja kiiret laastamistööd tegev vorm. Tavameditsiin on andnud oma hinnanguks - liiga hilja. Kallis inimene on praegu glükoosilahuse ja morfiumiplaastri faasis. Magada ja pisutki jõudu koguda haigus kahjuks ei lase, kuna kogu organismi tagurpidi käik ajab pidevalt öökima. Tavameditsiin piinu leevendada ei suuda. Ka kiirituseraviks on haige liiga nõrk. Palun kõiki, kel olnud kokkupuude alternatiivmeditsiini positiivse mõjuga vähihaige olukorra leevendamisel, jätta ravitsejate kontaktid aadressile: metsap11ga@hot.ee Tänan.

Töökohavahetuse raskemaiks osaks on minu jaoks kindlasti kolleegide kaotus... Inimesed, keda seob töömure- ja rõõm - see on suhteliselt jagamatu. Üldiselt kipub nii olema, et muutes töökollektiivi, hääbuvad ka suhted endiste töökaaslastega. Kahju, aga nii see on, sest liivakellast vajub uus annus kohe peale:) Praegusest töökohast jään kindlasti taga igatsema koostööd Dm.-ga. Ühist keelt oli alulu raske leida, kuna tegemist üsna enesessetõmbunud ja tehnilise inimisega. Pisitasa hakkasime suhtlema, eelkõige pikematel reisidel kliendi juurde teises Eesti otsas. Ilmnes, et meil üsna sarnane muusikamaitse. Paar korda seletasin talle üldiselt muusika "tehnilisest ülesehitusest" - viiulivõtmest, bassivõtmest. "Nagu programmeerimine!"- tõmbas ta paralleele -"... class, method `i väljakutsumine...":) Dm. omapärane huumorimeel...mnjah, kindlasti hakkan puudust tundma. Tema omakorda tutvustas mulle erinevaid programmeerismiskeeli ja oma eesmärki, kunagi oma põhih

Susserdasin õhtupoolikul arvutis tööasju, kui telefon helises. Esimene reaktsioon, ilmselt tulise koosoleku järelkajad, ei pidanud paika. Hoopis mees helistas tallist. - Tule appi! - Mis juhtus? - Hobused panid mind luku taha... - ???? - Jah, riiv on väljastpoolt ees ja ma ei saa välja! Läksin - ja nii tõesti oligi:) Kuna hobud olid täna väikses talliümbruse koplis, siis konutasid nad inimtegevuse järel oodates (kuniks bokse tehti ja sööta pandi) talliukse taga...ju siis hakkas igav ja oli vaja peadpidi ukse kallal askeldada... kuni mingil ajal õnnestus riiviga ühele poole saada. Jälle targem! Järelikult peaks tallis askeldades ikka igaks juhuks telefon kaasas olema. Mine tea, mis järgmine kord välja mõeldakse:) Aga muidu tunnevad nad hetkel end üsna hästi - Mozart seisab oluliselt paremini kui näiteks kevadel. Samm on vaba ja liigesed naksuvad samuti vähem. Theo aga on end lihtsalt paksukeseks nosinud. Hingamishäired on praktiliselt kadunud. Öösiti uks lahti, tallitekid seljas.

Olen lapsepõlvemõjude ohver. Vähemalt, mis hiirtesse puutub... Jah, ma ei pelga neid hüsteeriliselt ega suuda teisi nimetada kohutavateks elukateks või võigasteks närilisteks. Mäletan siiani, milliseid "pilte" minus tekitasid lastelaulud " Hiir tegi piimapudelist uue automudeli.. ." või siis " Hiiretips läks putru keetma, tipa-tapa tibule...", Miki ja Minni Hiirest rääkimata. Nii tunnengi end suhteliselt abitult kui mõni hiirepoiss või -tüdruk põllult majja hakkab end näkitsema. Tänane hommik oli eriti markantne - ärkasin nimelt tuttavliku krõbistamise peale ja otsides heli põhjust, kohtusid silmad imetillukese hiiretipsuga öökapil, peadpidi šokolaaditahvli paberist välja vaatamas. Ei ütleks, et ma vaatepildist erilises vaimustuses olin:) Nii ülbeks ikka ei maksa minna, eks ole. Niisiis, kitusin mehele ootamatu külaskäigu ära. Kogemused on näidanud, et mürgi laotamine põhjustab siiski (olenemata paljutõotavast reklaamist) paaripäevase hingematva haisulaine

Avastasin, et esimese lume auks on jõulutäht õienupud avanud. Lähemal vaatlemisel märkasin teisigi õisi.... Eks tuletati meelde, et ühist territooriumi jagame nüüd täpselt 1 aasta.

Ilmajaamade poolt paljutõotatud lumi ongi kohal! Hommikul magamistoaknast möödudes nägin hahhetuses tuttavat valget kuma - oligi lumi kogu kopli valge vaibana katnud.... Ja suuri räitsakaid langeb aina juurde. Tegelikult ootas mind täna teinegi üllatus (õigupoolest küll esimene, see ju kõige tähtsam!). Nimelt, soe kohv voodisse ja "tuunitud" võileivad. Nimetame abikaasa tehtud ilusaid ja fantaasiarikkaid võileibu just niimoodi:) See tähendab seda, et leib ja või on vähim, mis sealt leida võib - ikka hulgaliselt tomatit, kurki, sinki, juustu, majoneesi.... Ilus on taas olla! Eks kutsun oma hingekesed täna küünlavalgust sööma. Eile sain hulgaliselt hingevalgust teistest blogidest: Kukupai, Liana, Tiiauspaikka...

Sain täna jubeda teate Theo ema mära Fuxia II surmast. Kusjuures... tegu pole ilmselt loomuliku surmaga, kuna hobune oli täna öösel talutatud boksist välja, vahekäiku. Ilmselt oli süstitud ka rahusteid. Püüti varastada? Kurat, ei teagi kes sellise tembuga hakkama suudab saada.... Igatahes oli Fuxia varsaootel - isaks Winnetou, Rauli endine võistlushobu. Algatatud on kriminaalasi. Taas üks hobu inimese käe läbi taevastesse kõrgustesse kappama saadetud. Kurb.