Sahkari talu

Mõned päevad tagasi sammusime Pöial-Liisiga mööda Pirita rannaäärset ning arutlesime....armastuse ja suhete teemal. Huvitav oli teada saada minust täpselt poole noorema naise mõtteid. Peamiselt käis jutt ühiste huvide ja koosveedetava kvaliteetaja ümber. Tean, et kunagi väga ihkasin ja tahtsin, et mul oleks elukaaslasega võimalikult palju ühiseid huvisid ja kokkupuutepunkte. "Ühine huvi" tähendas minu jaoks võimalikult sarnast huvi. Aga inimesed on ju erinevad... näevad, kuulevad ja tõlgendavad samu hetki ja asju erinevalt. Mul isiklikult oli selle tõdemuseni raske jõuda. Mingil määral on minusse sissekodeeritud ohvrimeelsus. Selline et.... püüan õppida, teada saada ja viia end selle tasandini, kus saaks võimalikuks mõistmine. Samas on taoline ohvrimeelsus juba eos omakasupüüdlik. Ma nimelt loodan, et inimene siseneks ka minu maailma. Kui seda ei järgne, masendun ja seostan tulemust kõikse armastuse puudumisega. Mu elus on olnud palju kirge ja kõrgustesse sähvivaid emotsioone

Nädalalõpp algas saunaga heade sõprade, Avo ja Pireti seltsis Kolga-Aablas. Olen üsna kehvake saunasõber. Kui, siis üksi ja kapitaalse ettevõtmise korras:) Peamiselt kosmeetiliste protseduuride pärast, mis saunaskäigu kasulikuks muudavad. Laval, mitmekesi leili võttes kipun liiga kauaks kuumuse kätte jääma ja siis tavaliset on heaolutunde asemel paha olla... Avol ja Piretil on seevastu hästi niiske ja mahe leil, saunalava moodustab avara poolringi, kust kerge lahkuda, ilma et higised kehad vastu puutuksid ja leili avatud ukse tõttu maha jahutaks. Mõnus äraolemise tõttu otsustasin siiski veini ja ööbimise kasuks. Õigesti tegin, sest Piretiga hiljem mere ääres, täielikus tuulevaikuses merd silmitsedes, sain hingereahu tagasi. Magasin jutti 10 tundi, Emili saabumise-lahkumise maha. Emili kodu lähedalt sai täna hommikul kaasa korjatud mahlast karulauku (A llium arsinum ). Pireti tomati-kodujuustu-karulaugu salat oli niivõrd maitsev, et otsustasin proovida taime oma metsaalusesse adapteeri

Naine sõnastas oma postitusega osaliselt mõtted, mis mind viimastel päevadel kummitanud... Mainin kohe ära, et mul väga heameel lugejate kommentaaride ja kontaktivõtu üle. Alati. Aga see pole eesmärk omaette. Eks igas blogijas ole tilgake grafomaani ja kirjutaksin sellest otseselt sõltumata edasi... Paraku pole mu blogi oma kontseptsioonilt diskussioonile õhutav. Piirdun ju peamiselt oma hetkede üle mõtisklemise/kirjeldamisega, mitte aruteluteemade püstitamisega. Ma tõesti ei tea kõiki oma blogilugejaid ja .... ärge lugege seda upsakuseks... tunne ka otsest vajadust sõnavõttude järele. Küll aga on mul väga põnev, kui keegi peab vajalikuks ühe või teise postituse suhtes arvamust avaldada. Rõõmustan ka väikse märguande või emotikoni üle, mis viitab, kellega tegu. Võtan seda kui austus- või toetusavaldust oma väikselt lugejagrupilt. Teate ju ise, et vahest on blogimine üks igavesti raske "töö":) Teisalt... mõistan ka Naise poolt etteheidetavat. Pisut haakub see aususe temaatika

Need on hobud, kelle abil tänaseks päevaks Veskimetsas käe valgeks olen saanud:) Noh, vähemalt suudan vahet teha, et nad vääääga erineva traaviga. Sama suur vahe on ka mõjutamisel. Hugo oli ratsmele ja säärele hoopis vastuvõtlikum. Samas oli temaga mul esialgu raskem kergendada - hoopis teine rütm. Tasakaalule muidugi hea tajuda sellist pisut müttavat liikumist, ent täisistakule ma temaga veel pihta ei saanud. Proovisin küll mitu korda, ent ikkagi (-) tõstsin käed liiga üles, (--) ei suutnud ristluud vabalt liikuma saada. Mingi nõks on, aga ma ei saa sellele veel pihta ja istak hakkab ikkagi loksuma. Sel korral proovisin esimest korda ka volte traavis. Õppisin = sain aru, kuidas hobust edasi ajada sääre abil. Samuti pöördeid ja suunamuutusi nii sammus kui traavis. Aga jah, täisistak on mu jaoks ikka endiselt suur ? See, mis Brayen `iga peaaegu välja hakkas tulema, Hugoga ei tulnud:) Viimasest tunnist oli 10 päeva möödas. Samuti olen viimasetel öödel olnud unehädas. Eks see kõik mõjut

Mul on alati olnud raske leppida millestki/kellestki ilmajäämisega . Tühjusetunne sõna otsese mõttes materialiseerub. Sellest tulenev kurbus pole mu jaoks "puhastav ja selge tunne". Pigem on tegu valu kristalliseerumise ja sisemise leinaajaga, kus ma endaga midagi "ette ei võta":) Lihtsalt tunnen... võltsoptimism ega teeseldud tugevolemine pole need vahendid, mille abil end kokku lappida. Vot ei ole minus kübetki kristlikku-masohhistlikku ideoloogiat, mille kohaselt kannatused ja valu on midagi moraalset ning puhastavat.Valu on valu. Mu loomaaial on kõik ok praegu:) Vaikin pisut.

Üks on kindel - nn läbisõidetud õlgadega hobustele massaaž vastunäidustatud pole. Pigem tuleb see siiski kasuks. Mul on veel pisut vara hõisata, Mozart on nüüdseks läbinud kokku 2 seanssi (kokku ilmselt 5 korda), ent väiksed paranemise märgid juba on. Lisaks on Mari aidanud teda peaaegu igapäev liigutada (samm, kerge traav ja isegi pisut galoppi). Tulemuseks on see, et olen taas hakanud FB pulbrit üle päeva andma. Vaatame, ehk pikendan intervalli veelgi. Hobu on hulka aktiivsem, hommikuti boksist väljudes, tõsi küll, ikkagi kange, ent longe on paranenud. Hobuse massaaž on üsna muljetavaldav tegevus. Ülle on (taas!) väga õbluke naisterahvas. Jalgade venitused nõuavad väga head füüsilist vormi, sest aeg-ajalt kipub hobu tasakaalu hoidmiseks inimeselt tuge otsima:) Venitusi ei tohi mingil juhul teha külmalt, eelnevalt lihaskondi läbimasseerimata. Tegelikult ei soovita üldse ise "mudima" hakata. Massöör teeb seda süsteemselt ning asjale teaduslikult lähenedes. No näiteks ainuüksi

... oli meie abielu seks ajaks ametlikult registreeritud:) Pilte sellest sündmusest on säilinud vaid üks rariteetne eksemplar. Kui oma skänneri tööle saan, riputan ka siia üles. Igatahes... kleit oli valge ja kuldsete triipudega, sukad valged ja pitsilised ning poolde selga ulatuv loor, mille juuksur meisterlikult mu poisipea külge kinnitas. Kõik vajalikud riided saime septsiaalse talongi ettenäitamisel pruutpaaride poest. Kingad sugulase kaudu "leti alt". "Salamander" firma oli:) Mäletamist mööda oli üsna sarnane ilm nagu täna, pisut jahe, ent päikseline. Ootusärevusele lisaks oli ka muud närveldamist, kui tulevane abikaasa mulle pulmaautoga ZIZ-110 (Stalini auto :P) juuksurisse järgi saabus, avastasime et meil pole sõrmuseid.... Muude asjade korraldamise tuhinas olid need meil sootuks meelest läinud. Noh... kimasime siis esimese kullapoeni ja täiskostümeerituna passisime ka sõrmuseid (õnneks oli ikka saada!). Järgnevad minutid ja tunnid möödusid mingis kummalises

Ei oska seletada "miks", ent meessoost flöödimängijaid on minu jaoks alati visuaalselt efektsemad vaadata kui naissoost...:) Helikvaliteedis või tehnikas ei pruugi olla mingisugust vahet. Tavaliselt polegi. Aga jah - flööti mängiv mees on majesteetlik ja maagiline. Habras ja kapriisne instrument ning meheliku elegantsi sümbioos. Võib-olla on asi kunagi loetud muinasjutus "Imeflööt"? Kes teab... Tunne kinnistus, kui ~20 aastat tagasi tutvusin tänu oma tulevasele abikaasale tõeliste flöödikorüfeedega - Jaan Õun ja Samuel Saulus . Mul on olnud õnn nende mõlemi seltskonnas viibida, kontserte kuulata, peenekoelist huumorit ja omavahelisi tögamisi jälgida. ERSO kuulus duo, kellest räägitakse teatud legende siiani... Laupäevase, Samuel Saulus`ele pühendatud ürituse juhatas sisse EMA õppejõud Tiia Järg. Keeruline on tema kõne edasi anda. Küllap kõik, kel professor Järgiga kokkupuude olnud/on teavad, et igal lausel on oma seos ja tähendus, mis baseeruvad süvateadmistel. Oma

Värskus.Värvid.Valu vaibumine.Seen. Ja hobusega hädas olev Robert Plant...:)

... vohab hetkel mu sisimas. Muudmoodi ei oska toimuvat kirjeldada. Tige olen enda saamatuse, oskuste puudumise ja selle peale, et kõik hetkel untsu kipub minema. Talli poole ei taha vaadatagi... Samas tean, et ei saa ühte ööpäevagi neist eemal oldud. No ei tule mul veel kõik asjad joont mööda ja vilunult välja ja tulemuseks oli eile see, et Theo mu käest kordel putku pani. Galopeeris mõnuga ja vabanenult ümber Mari ja Mozarti, kes topeltkordet püüdsid teha. Minu kutsetele, juurde tulla, ei reageeritud. Õnneks olin vähemalt niipalju "tark", et olin korde kinnitanud päitsete, mitte valjaste külge... Mari rahustas ja selgitas, milles asi - hobune läks lihtsalt segadusse mu soovide peale. Jah, mõistsin seda isegi. Aga ega see mu masendust leevenda. Kuna poiss sai maigu suhu, mismoodi oma tahet läbi suruda, tehti täna hommikul koplisse minnes enam-vähem sama trikk - tallist väljudes ja teele minnes lihtsalt tõmmati end teeäärsele rohtu sööma. Lahe! Püüdsin teda liikvele ajada, sa