Härrased flöödimängijad

Ei oska seletada "miks", ent meessoost flöödimängijaid on minu jaoks alati visuaalselt efektsemad vaadata kui naissoost...:) Helikvaliteedis või tehnikas ei pruugi olla mingisugust vahet. Tavaliselt polegi. Aga jah - flööti mängiv mees on majesteetlik ja maagiline. Habras ja kapriisne instrument ning meheliku elegantsi sümbioos. Võib-olla on asi kunagi loetud muinasjutus "Imeflööt"? Kes teab...

Tunne kinnistus, kui ~20 aastat tagasi tutvusin tänu oma tulevasele abikaasale tõeliste flöödikorüfeedega - Jaan Õun ja Samuel Saulus. Mul on olnud õnn nende mõlemi seltskonnas viibida, kontserte kuulata, peenekoelist huumorit ja omavahelisi tögamisi jälgida. ERSO kuulus duo, kellest räägitakse teatud legende siiani...

Laupäevase, Samuel Saulus`ele pühendatud ürituse juhatas sisse EMA õppejõud Tiia Järg. Keeruline on tema kõne edasi anda. Küllap kõik, kel professor Järgiga kokkupuude olnud/on teavad, et igal lausel on oma seos ja tähendus, mis baseeruvad süvateadmistel. Oma jutuga maalis ta pildi ajast, mil Saulus (ja ka Õun) tegutsesid. Kui barokkmuusika oli midagi "nõukogudevälist" ning musitseerida tahtvale oli kasulikum oma armastust taolise muusika vastu varjata. Bach oli paha. Kõlab uskumatult. Ent kui hakata meenutama... aastate järgi see polnudki nii kohutavalt ammu.

Tiia Järg juhatas sisse ka järgneva muusikalise ettekande umbes järgmiste sõnadega: ".. seda sonatiini 2 flöödile pidi helilooja Mati Kuulberg pidevalt kohaldama ja kärpima, et mõlemate osade partiid oleksid võimalikult võrdsed..." Et ei tekkiks võimalust ebavõrdseks säramiseks ja teise partii varju jäämiseks...:) See iseloomustab lahkunud härraseid enim.

Sonatiini keskmine osa on kirjutatud leinamarsi rütmist. Paraku viiski surm mõlemad kunstnikud lühikese vahega enda juurde orkestrisse. Enne Samuel Sauluse ning mõned aastad hiljem Jaan Õuna. Parimas loomeeas, niimoodi öeldakse.

Mõlema kuju ja hoiak alates hetkest, mil flööt huulil - jah, mäletan tõesti tänini... Jaani lainesse seatud juuksed ja Samueli uhkelt püstine kikkhabe.

Abikaasa oli Jaani üks viimaseid õpilasi. Talle sai osaks ka au ja võimalus omada Jaani pilli ning sõnu kui ta juba hääbumas oli:"... ma tean, et teed mida sa teed, ent flöödimängu juurde pöördud kunagi ikka tagasi..." Usun teda täna ja edasi.

Laupäeval kuulasin kahe legendaarse flöödimängija õpilast eespool kirjeldatud M.Kuulbergi teost ette kandmas. Mnjah, seda "lugu" peab kuulma ja kuulama.

Eesti Flöödiühingu juhataja Tarmo Johannes resümeeris ühe artikli sabas järgmiselt:

Flöödi olemuses on midagi väga ürgset.

Flööt, see on tuul, mis puhub üle kõikmõeldavate maastike, ta näeb ja kuuleb kõike ning on piiritult vaba.

Flööt, see on hingamine, mis viib sügavustesse; ärevus, mis paneb südame põksuma.

Flööt on pill, mille abil võetakse ühendust lahkunud hingedega.

Flööt on pill, mille võlu lasub seal, kus heli lõpeb ja vaikus algab.

Flööt, see on tuhande värvi pill.

Flööt on oma loomult üdini mehelik.