Sahkari talu

Valmistudes tänase päeva katsumusteks, meenus mulle hommikukohvi kõrvale imearmas lapsepõlvemälestus - ....adina-sudina sutka sai, vehver-maare kuperkai, iits-tiits tipentamm, retska!...:) Peaegu et "nägin" end 5-aastase plikatirtsuna ringis seismas, ninaots tolmune, põlved katki ja ootamas, kes uus pimesikk või siis peitusmängu otsija on. Maagika! Kordasin neid sõnu võlutult veel liiklusummikus olles. Ei mingeid halbu uudiseid majanduslangusest, ärritumist vaheletrügijate pärast ja musti mõtteid, et laiemas plaanis toimub ju igapäevane võitlus nappide ressursside pärast nagu põrsad küna ees tõugeldes, et suurema lürpsu saaks tõmmata... Maagilist tunnet pikendas ka põgus hetk muusikapoes, kus Clavinovade vahel istudes kahe keskeale läheneva meesterahva poolt esitatavat M.Kuulbergi flöödiduetti kuulasin, kõrval keemas liiklussõlm (harjutati ühe sündmuse tarbeks). Päeva peale aga fluidum muidugi haihtus... eriti kui rodus ootavaid arveid maksma hakkasin. Praegu aga, aknast pi

Viimase kolme nädala jooksul olen enda jaoks avastanud uue liikumisviisi - ratsutamine. Olin varemgi põgusalt hobuse seljas loksunud, ent ratsutamiseks on seda palju nimetada - paar korda Hiiumaal, Kassaris ja paar korda Kurtnas. Kergendatud traavile ei saanudki pihta - ilmselt pingutasin valesid lihaseid ja olin liigselt krambis, rääkimata vähimastki tasakaalutundest - niipea, kui hobu traavile suutsin ajada, hoidsin kas lakast või sadula äärest kinni:) Hakkasin endale juba üsna lootusetu juhtumina tunduma... noh, et pole ratsutamiseks loodud või nii... või äkki liiga vana... Sel kevadel võtsin asja taas käsile. Et proovin siiski veel ja kui ei õnnestu, eks siis näe, kuidas ja kas edasi. Otsustasin seekord eratundide kasuks - tänu tööandjale saan kasutada tasumiseks tervisekaarte. Muidu oleks päris suur põnts rahakotile. Jah, aga vahe on uskumatult suur ja progress samuti. Juba esimeses tunnis suutsin kergendada nii, et ei tundnud mingit vajadust lakast kinni haarata või siis sadulass

Ega ma ole väga suur traditsioonide ja pühade järgija...umbes nii, et täna on tähtis päev, istume kõik koos ümber laua ja tähistame seda. Ei ole ma kuidagi tundlik või kurb, kui naiste- või emadepäev peaks meesperel meelest minema. Küll aga on selle kohapealt tundlik mu ema:) Tema jaoks on olulised taolised väiksed traditsioonid, kokkusaamised. Seetõttu olingi eile õhtul mures ta reaktsiooni pärast - pidin helistama ja teatama, et kahjuks ei saa ma emadepäeval tema juurde sõita. Ema reageeris täiesti mõistvalt:) Ei tabanud ta häälest ühtegi pettumuse nooti. Mu ema on elupõline eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Isegi praegu on tal veel mõned tunnid asendusõpetajana. Õpilasena oli õpetaja lapse staatuses olla kohati vägagi koormav, ent üldiselt olen oma ema üle alati uhke olnud. Tema tarkuse ja analüüsivõime üle eriti. Tänu tema raamatukogule nakatusin juba varases lapsepõlvs lugemispisikuga. Arutlesime, vahest ka vaidlesime loetu üle. Nii õppisingi kirjutatu mõtet tabama, mitte vaid sü

Kahes viimases tunnis on treener püüdnud suurendada ratsmekontakti ja reageerimist ratsme puudutusele (läbi suuliste). Kohati avaneb päris karm vaatepilt - õbluke treener ohjamas Theo-sugust kolakat käekõrval. Hoides ratsmeid sadula kohal ja ise hobusega maa peal samas rütmis kaasa traavimine - see nõuab omajagu füüsilist pingutust. Mina oleks tõenäoliselt pärast esimest 5 sammu hingest kinni:) Igal juhul on tulemus pärast kahte viimast tundi taas silmaga nähtav - pead püütakse järjest enam paigal ja allpool hoida. Täna käis treener taas Theol seljas, püüdes maa peal õpitud ratsmekontakti juurutada - Theo sai kenasti hakkama. Väike sabin tuleb kohati sisse, ent kuna usaldus treeneri vastu on nii suur, rahuneb ta momentaalselt. Tegime korderingis taas 2 ringi sammus ja ratsmesurvega. Sadulasolekust pilte pole (hoidsin kordet), ent tänasest ülejäänud treeningust küll:

Sel kevadel on Mozarti õlad eriti haiged. Täheldasime seda juba 2 nädalat tagasi, kui ilmnes longe paremas jalas. Sai kutsutud ka Dr Aibolit, kes ütles et ega eriti midagi teha polegi peale pulbri manustamise, soovitas proovida ka massaaži. Selgitas ka üksikasjaliselt selle lihaskonna (abaluu piirkond)iseärasusi. Guugeldasin ja leidsin õlalihaste närvipõletiku (sweeney) kohta päris palju materjali. Kõigis refereeritakse, et parim alternatiivne ravi lisaks FB pulbrile on massaaž ja akupunktuur. Eestis tegeleb hobuste massaažiga Ülle Peets. Saigi kokkulepitud esimene seanss esmaspäevaks. Mu kirjelduste peale oli ta igatahes lootusrikas. Ahjaa, ja ei tohi hobust sellekas ajaks boksi sulgeda - võimalikult palju rahulikku liigutamist (käekõrval sammu) ja kaela venitamist (kummardamine).

Midagi pole teha - pean tõdema, et hobud, kelle õnnelik omanik (see on selge ja edasikaebamisele ei kuulu!:) olen, hammustavad mu igakuisest sissetulekust päris suure ampsu. See asjaolu on pannud mind ringi vaata ma lisatöö suhtes. No et hoolimata hobustest ka endale vorst leiva peale jääks:) Kuna mu praeguse tööandja juures on aktsepteeritav lisatöö tegemine tööandjaga kokkuleppel, siis hakkasin ses vallas pisut ringi vaatama. Loomulikult ei tahaks ma teha ükskõik mida... ikka erialast ja pädevusele/kogemusele vastavat. Tänaseks oli kokkulepitud kohtumine x firma esindajaga. Rääkisin oma kogemustest ja oskustest eesmärgil leida osaajaga tööd, konsultandina või nii. Esindaja kuulas viisakalt ja kui lõpetasin, teatas ta et tõenäoliselt saadakse hetkel ise hakkama. Et kui vaja läheb, võtavad ühendust. Noh, tegelikult vist väga ikka ei saa nagu sealsete töötajate käest kuulnud olen.... Aga see selleks, mõistsin et tõneäoliselt pole tal finantse või plaani hetkel lisatööjõudu palgata.... K

Esmaspäeva õhtul riputasime Theole külge paar uut varustuselementi. Esmalt proovisime valjad ilma päitsmeteta pähe panna. Sel lasti täiesti rahulikult toimuda. Ka sadulasse ja suhtuti endiselt sallivalt. Uudse asjana kinnitasime korde valjaste külge: viisime kordenööri kõrvade kõrvalt üle teisele poole, et hobune harjuks pisut tugevama survega näo vastas, ratsmed keerasime enne kaela rulli nagu ikka. Pisut aega treener kordetas Theod sellisel meetodil ning seejärel otsustasime proovida külgratsmetega. See oli paras katsumus Theo jaoks, sest külgratsmed nägid välja sellised: Külgratsmete eesmärgiks on õpetada hobusel pead allpool hoidma ning seeläbi suurendada seljalihaste lõdvestamist (kui pea üleval, siis ka lihased pinges). Külgratsmeid on erinevaid ja treeneri sõnul on parimad siiski need, mis ei kinnita hobust jäigalt sadula külge. Nii sõidetakse hobuse kael lihtsalt kangeks. Pildilolevad võimaldavad hobuse pead liigutada, ent kuna üks ratsme pooltest kinnitatakse sadulavöö külge,

Tean, et loed seda... Hoolimata sellest, et alati oli olemas võimalus, et läheb nii nagu läks... ei tahtnud ma sellele mõelda. Nüüd siis niimoodi. Kurb. Tõsiselt kurb. Kunagi alguses, mainisin Sulle, et ükskõik kuidas elu kulgeb, minu jaoks oled ikka olemas ja oodatud. See kõik loomulikult kehtib. Aga ma ju tean, kuidas see tegelikkuses välja kukub... kohtumised jäävad järjest harvemaks ja harvemaks, lõpuks hääbuvad üldse. Tulevad uued inimesed. Liivakella värk. Õnneks on mälestused ja teadmine - läksid väga südamesse, kulla Pöial-Liisi:) Õpetasid mulle palju! Olen väga tänulik Sulle. Et siis... uks on alati poikvel...ja Bonham ei urisenud ju enam ka üldse:) Tule ikka. Puhkama ja ilma asju arutama.

Tahame suurele koplile heinakasvatamise puhkust anda ja seetõttu oleme viimase nädala jooksul praktiseerinud hobuste lubamist paariks tunniks taluõuele - lihtsalt patt oleks muruniidukiga mahlaseid võililli ja ristikuid pügada. Esimene kord oli Theo jaoks üsna hirmuäratav - ta jäi Mozartist maha, kuna ei julgenud ületada kõnniteekivisid. Müdistas ja kutsus Mossut. Mozart läkski mitu korda talle vastu, ületades kõnniteed ja näidates, et miskit hirmsat pole... Kuidagimoodi saadi sabinast ikka võitu, ent tagasiteel talli oli sama probleem üleval - üle kõnnitee ei tule. Lõpuks leivatükiga meelitades õnnestus hobu siiski aiast välja ja talli saada. Tegime seda mitu korda ja tänaseks päevaks on hirmud täielikult võidetud. Enamgi veel - reede õhtul tulid meile mootorratturhiired ootamatult külla ja neid imeloomi oli vaja suisa elumaja trepile uudistama tulla:) Grillimisajaks sai siiski igale loomale koht kätte näidatud. Kõik on tore kuni sinnamaani, kui ehmatatakse - siis ju vaja põgenemiseks

Eile veetsime koos Mariga pool päeva Keila lähedal asuvas tallis. Teemad: hobuse psühholoogia ja õpetamine ning topeltkorde (näidistund). Lektoriks oli Katia Leutonen. Olin temast ennegi palju head kuulnud, veendusin tema heas metoodikas ja kogemuste pagasis. Kogu kooolitus toimus vabas õhus), talli kõrval, kohaliku talli hobude vahetus lähetuses (neid oli 20 ümber. Talliomaniku sõnul pidavat pärast 20-ndat hobust loendamine sassi minema, no seda ma usun. Igatahes kõik hopsid tundusid õnnelikud, terved ja oma eluga väga rahul olevat. Minu jaoks väärtuslikeim oli esiteks teadassaamine, et oleme Theo koolitusega täiesti õigel teel. Noore õpetamisel ei tohiks kunagi olla ajast kahju ning vajadusel tuleb teamiste kinnistamiseks taas ning taas tagasipöörduda lihtsamate elementide juurde. Teiseks, oli hea teada saada, et hobusel pole mõtet oodata "tänulikku suhtumist" ning inimese valimist oma karja juhiks. Hobune onläbi aegade olnud karjaloom ja saakloom ning kogu ta käitumismuste