Sahkari talu

Lugu on on muidugi Dream Theatre 2005 aasta albumi nimilugu, õigemini selle intro. Head ööd muusika mulle:)

Endiselt piinavad mind seljavalud:( Käisin eile taas perearstil, kes suunas mind Magdaleena polikliiniku röntgenoloogi juurde. Ei olnud sinna majja tükil ajal sattunud. Olin meeldivalt üllatunud - mantli äraandmine käis kähku, registratuuris on juurutatud järjekorranumbri süsteem, arvutid viidud võõra pilgu eest ära, teeninduslettidel turvakardinad - tiptop värk, ühesõnaga. Tuli välja, et saatekirjaga pole registratuuris midagi peale hakata ja pidin otsejoones röntgenoloogi juurde minema. Suunaviitade järgi sammudes jõudsin teise registratuuriletini. Andsin lehe ära ja mind paluti istet võtta. Hea nali:) Istumine ongi just see kõige vaevalisem asend hetkel... Noh seisin siis seal uksetaguses ja jõudsin juba närveldama hakata, sest peale minu oli veel 6 inimest ootel. Ukse kõrval oli ka silt, mis teavitas et haiglast suunatud patsiente teenindatakse eelisjärjekorras. Pabin pika ootamise pärast osutus asjatuks, sest paralleelselt võeti vastu kolmes toas. Inimesi hõigati nimepidi sisenema

Klõpsisin üle mitme aja hobustest paar pilti. Arvata võis, et Theost tuleb suuremat sorti hobune, ent sellist kontrasti nagu pildilt avanes, ei osanud ma nii ruttu küll oodata:) Olgu öeldud, et ka Mozart pole pisike hobune nagu kirjude puhul võiks eeldada. Mozarti turjakõrguseks on 168 cm. Aga Theo on viimaste kuudega tõesti rohkem (täis)arenenenud. Nii pea- kui muudelt ümbermõõtudelt. Mõni ime, et ta viimastel nädalatel üritanud "karjas" võimu üle võtta, ajade Mozartit õues heinasalve juurest minema jne. Sellistesse suhete klaarimistesse minul ilmselt sekkuda mõtet pole, saan vaid aidata Mozarti toidukoguse suurendamisega. Theo, Thetfordi ja Fuxia sälg, 3, 10.a

Uhh, väsinud olen, ent võtsin endale kohustuseks Theo arengud või tagasilöögid üles märkida. Treeningpäevik või nii... Tänase tunni märksõna on ....*sadul! Treener läbis kõigepealt meeldiva protseduuri, harjas ja puhastas Theod ja siis kinnitas talle Mozarti sadula selga. Selle peale tehti pisut hapu nägu. Kahjuks on Mozarti sadul Theole lootusetult väikseks jäänud. Isegi 140 cm sadulavöö ulatus hoolimata kummidest vaid esimesse auku. Selline kamakas siis:) Treener lasi paar tiiru tal kordel joosta ja ei kiusanud teda rohkem rohkem sadulaga. Järgmiseks tunniks lubas ta oma hobuse sadula tuua, mis pidi olema laiema raamiga. Eks olen käinud Theole ka sadulaid hiilimas, leppisime kokku Kuldse ratsu poe müüjatariga, et kui asi nii kaugele jõuab tuleb ta erinevate sadulatega kohale, passima või nii... Siis tahaks muidugi ka uusi valjaid, suulisi, lambanahast valtrappi... oeh, pea hakkab ringi käima, kui mõtlen sellele, mis see kõik kokku maksma läheb:) Mnjah, varustuse hankimine pole odav

Eilse tunni märksõnadeks võib tuua * uus olukord ja *kuulekus. Uue olukorrana püüdsime hobud teineteise nägemisulatusest täiesti eraldada. Selleks püüdsime Theo talli viia (tahtsime talle varustust peale panna), jättes Mozarti üksi suurde koplisse. Mossu reageeris suhteliselt rahulikult. Theo seevastu püüdis juba käekõrval käies pidevalt vastu punnida, jäädes seisma, keeldudes edasiliikumast. Jälle tuli treener appi - hobuse seisma jäädes liikusin 2 sammu tagasi, sirutasin käe ettepoole ja tõmbasin päitsetest. Noh, paar sammu sai niimoodi edasi jälle. Lõpuks sai hobune aru, et ma jonni ei jäta ja nii sammusime sujuvalt tallini. Tallis, tühja naaberboksi nähes, haaras teda taas kerge paanikahoog. Vaatasin, et asi kisub liiga käest ära ja treeneriga otsustasime, et toome seekord ka Mozarti järgi. Suur oli mu üllatus, kui Mossuga talli sisenesime - treener oli juba boksis ning Theo täiesti maharahunenud. Seekord lasti valjad rahulikult pähe libistada. Kordeaias võttis treener ette ~20 min

... kirja panema kujuteldavad nõuanded 16-aastasele minale. Mõnevõrra on tegu siis analüütilise kokkuvõttega läbitud etappidest. Pean tõdema, et järgneval loetelul on alati olnud kõrval "siil", kes on õpetanud/soovitanud, kuidas edasi talitada. Ent ikkagi olen talitunud oma äranägemise järgi. Niiet - need nõuanded on mu kujuteldava 16-aastase minaga kõik arutlusel olnud:) sellest olen valinud teisiti... kurat teab, kelle soovitust järgides... 1. Ära püüa saavutada kõike kiiresti ja läbematult! Iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Emakssaamine on vastutus kogu eluks. Lapsel on kergem kasvada peres, kus küpsed vanemad:) 2. Ära lase end mõjutada edasiõppimise valikus. Vaid ise proovides ja kaaludes jõuad selleni, mida tõeliselt soovid teha. Nõudku see tagasilööke, pingutusi , pettumusi - mis iganes. Tee solfedžoga tööd ja mine muusikat õppima! Õpi seda, mida armastad enim! 3. Ära hinda inimeste juures välist sära, tema saavutusi töös või isiklikus elus. Ära loo selle tõdem

Pean kohe tunnistama, et ma otseselt tema muusikaga enne tuttav ei olnud. Muidugi olin tema loomingut kuulnud läbi St.Kubrick`u filmide 2001: A Space Odyssey, The Shining, Eyes Wide Shut . Teadlik olin ka Metronoomide sümfooniast . Ent ei seostanud neid kuidagi Ligeti nimega, pigem sündmustena. Reedel, ERSO ettekandes kuuldud topeltkontsert oboele ja flöödile, tekitas kogu napis kontserdipublikus väga jõulise emotsiooni. Erakordne helide maailm! Kusjuures, sel kõigel polnud absoluutselt pistmist mu seniste muusikaeelistustega. Fookus interpreetide virtuoossuselt, muusika kompositsioonilt oli täielikult vaid helipildile viidud. Igal nüansil oli tähtsus. Hoolimata sellest, et näiteks altflöödiga on võimalik tekitada ligilähedane sound bassflöödile (abikaasa kommentaar:). Seetõttu oli lava "kaetud" väga erinevate instrumentidega. Igal oma eesmärk helilooja poolt loodud mikropolüfoonias (pojaga vesteldes sain targemaks:) Meelolu ja tunded, mida Ligeti muusika kuulamine esile ku

Alustasime väikses koplis, Mozarti sulgesime taas talli selleks ajaks. "Hüüdmised" on jäänud kõvasti harvemaks võrreldes esimese tunniga. Seekord lisasime valjastele lisaks uue elemendi - ratsmed. Täiesti rahumeelne reageering Theo poolt. Peamiseks vaatlusobjektiks võttis treener Theo pea. Harjutuse lõpus, seisma jäädes õpetati hobust pead alla langetama, et niimoodi lõdvestuma õpiks. Paari pikema mõtlemishetke järel jõudis asi kohale:) Pea langetati kenasti alla. Väike trikk tehti Theo poolt ja seeläbi tuli välja ka esimese treeningtunni didaktiline väärtus;-) Nimelt tegi treener sääre eest äraasteid vasakule poole. Seejärel küljendamist ning siis soovis, et Theo traavile tõuseks - pisut keerulisem kombinatsioon tekitas hobus hetkeks protesti. Pea aeti selga ja korraks tundus, et nüüd tõmbab end taas lahti, aga sealsamas käis temast läbi väike nõksakas - meelde tuli! Niimoodi ei tohtinud ju teha!:) Umbes 15 min järel siirdusime kordeplatsile. Mina koos Mozartiga väljaspool a

Sain täna analüüsi vastused teada - selgus et mittemiski ei viita põletikulisele olukorrale mu organismis:) Ju siis oli selg lihtsalt tuult saanud või siis ma midagi tõstes/rassides endale ise liiga teinud. Tänasest heast uudisest hoolimata, oli mul eile õhtupoolikul tõsiselt halb. Pidev näriv valu puusas ja püstijalu olles tundsin isegi kerget iiveldust ja peapööritust. Õhtupoolikul neelasin valuvaigistit, magasin ja olin kell 3 öösel unetute reas. Mingil ajal suigatasin siiski ning täna hommikul tundsin end oluliselt paremini. Igatahes olen suutnud töiselt üsna produktiivne olla. Kodune küll, ent paberile sai pandud ammu kummitanud probleemide rägastik koos lahendusvariantidega. Homme veel viimistlen ja esmaspäeval laon edasise tegevuskava lagedale. Sjgellel on ilmselt õigus, et immuunsüsteem on nõrgenenud. Ütleme nii, et töine probleemide soos sumpamine ei tule organismi tugevdamisele ka just kasuks... Aga ise ma tahtsin suure süsteemi arendamisega seotud väljakutseid. No neid ikka

Kas tõesti on tegu 40.a piiri müstilise ületamise või siis juhuste kokkulangevusega? Nimelt on mind sel aastal asunud kimbutama mõned tervisehädad, millest enne aimugi ei olnud.... Enne aastavahetust tabas mind näriv käenärvi põletik küünarliigese piirkonnas. Alguses mõtlesin, et see hobustega kukkumise tagajärg. Kuna see vältas pikka aega, siis otsustasin arsti juurde pöörduda. Tabletikuur ei aidanud, tuli välja et tegu on "hiirehaigusega". Kuuldes, et ma igapäevaselt pikemalt arvuti taga, ähvardas arst vägisi käe kipsistada:) Et vähemalt 1 nädal peaks olema käsi täiesti rahus. Noh, mul sellist võimalust sel hetkel ei olnud - kipsis käega on tallis toimetamine üsna komplitseeritud. Panin kõik lootused Tenerife puhkuse peale - õnneks aitas tõesti. Tänaseks on valu taandunud. Püüan ka paremat kätt rohkem säästa ja jagada koormust paralleelselt vasakule... Paar nädalat enne Tenerifele sõitu jäin üpris tõsisesse hingamisteede haigusesse - bronhhidest kuni kurgupõletikuni välja.