Sahkari talu

Kuna üsna pakilised töö ja -hobutoimetused vajavad suurendatud tähelepanu, siis mõnda aega jääb blogipidamine unarusse. Tahan hobudele teha mänguraja valmis - värvitud autokummidest ja taladest. Kui valmis ja sisseõnnistatud, riputan ka pilte. Samuti ootavad kuumuse eest peitupugenud kutsid, et neid õhtupimeduses ja värskuses jalutama viiksin. Ja on augustikuu, täis ritsikate siristamist ja tähtede langemist ja suvelõpu muusikafestivale;-) Kohtumiseni!

Nädala jagu on Mozart taas ratsahobuse staatusesse tõusnud. Läbi see lust ja lillepidu, vaja pisut ka tööd teha:) Oleme alustanud hästi tasa ja targu...aega ju on. Paar nädalat lasime tal lihtsalt kordel uue sadula ja suulistega harjuda ja nüüd siis seljas. Mari, kui kogenud sõitja, kommentaare oli hea kuulda. Esimese asjana tõdes ta, et tunne nagu pilvelõhkuja katusel - nojah, Mossu kõrgem kui ta oma hobud ja seeläbi ka liikumise rütm hoopis teine. Teiseks mainis ta, et kohe näha et tegu tunnihobusega, kes ilmselt algajatega pidanud tegelema. Mozart ei taha nimelt eriti säärt kuulata, vaid otsustab ise, millal traavile, millal galopile siirduda. Pealegi püüab ta igal võimalusel "viilida", et ärme nüüd väga kaugele lähme ja hakkame ikka tagasi minema:) Kordekoplis sõites püüab ta mingil hetkel ringi sisse hakata jooksma, just galopis... Teame, et ta on pidanud tänu oma heale hüppevõimele palju takistusi võtma - ju siis sellest taoline koondamine ja järsk pööramine. Aga loot

Eile sai kurgitegu ettevõetud. Olin seda mõnda aega edasi lükanud, sest hobudega toimetamine on võtnud enamiku vabast ajast... ja abikaasal töökiired ajad. Marinaadiks on mul selline lolli- ja krõmpsukindel retsept 1 liitri vee kohta: 2 spl suhkrut 2 spl soola 2 spl 30% äädikat (tuleb lisada siis, kui pott tulelt tõstetud, muidu võib neutronpommi laadse lööklaine potist saada) Seejärel topin purgipõhja mustsõstralehti, tilli, mädarõika ja küüslaugu seibe (eestimaist, hiinakad võivad käärima ajada!) ja kõige lõpus siis puhtakspestud kurgid. Sel aastal loobusin kuumutamisest ja püüdsin kergema vaevaga hakkama saada - valasin kuuma marinaadi kurkidele peale, lasin umbes 15 minutit kaane all seista ja siis valasin marinaadi taas tagasi potti, kus lasin taas keema tõusta. Siis jällegi kuum marinaad kurkidele peale ja kaanetasin koheselt. Edasi mässisin kogu värgi paksu froteeräti sisse ja jahutasin niimoodi aeglaselt maha. Kas ka selline marineerimisviis kurkidele sobib, on näha umbes näd

Sellisel teemal mõtisklema ärgitas mind Ramloffi poolt arutletud teema ja sellele järgnenud lugejate kommentaarid. Pole mingi saladus, et inimesed vajavad järjest enam ja enam oma ruumi ning aega. Üksiolemist. Oma kogemuste ja õpitu najal loodud (sise)maailmaga silmitsi olemist. Pealiskaudne suhtlus (kõigil ju kolehirmuskiire kapitalistlikus ühiskonnas ellujäämiseks) ei vasta küsimutle/ei ava paljusid teemasid, milleks vajadus tekib. Selleks on vaja iseendale teatavat privaatsust. Mõni leiab selle inimrohketes paikades, mõni füüsilist koormust taludes, mõni lugedes, mõni kõike väljakirjutades... Seda tähendabki see " teatavat". Üksi, oma mõtetega olemine nõuab julgust, sest (räägin oma kogemuse põhjal) alati on olemas oht oma mõtete sohu uppumiseks, kinnisideede rägastikus eksimiseks ... :) Lemmikloomapidamist võib tänapäeval samasuguseks kaitsereaktsiooniks lugeda nagu aeroobikat, jõusaalis mässamist, ekstreemsporti, lugemist... Mõnda aitab ümbritseva reaalsusega sidem

Eile toimus rahulikus ja hubases miljöös, Soku pubis emotsioonidest tulvil kohtumine. Jah, tuleb tunnistada et minu jaoks ei olnud tüdrukud karvavõrdki muutunud - ikka sama kelmikas Liivi ja tasakaalukas Anu, unistav Ester ja temperamente Siret... Kuidas me kõik kokku saime? 1986.a. tollase Pedagoogilise Instituudi aktusel, eesti keele ja kirjanduse eriala kursuse toolireas. Üle Eesti kokkusõitnud ja sisseastumiskatsetest läbisumanud täielikult juhuslik inmgrupp. Seirasime üksteist vargsi ning eile, 21 aastat hiljem julgesime tunnistada, et kõik pelgasime pisut. Olime ju enamuses kõik keskkoolijärgselt "suurde linna" ja võõrasse keskkonda sattunud. Ees terendas suur tundmatus. Tollal saadeti kõik esmakursuslased "üksteisega tutvuma" maarajoonidesse - kartuleid võtma. Meie peatuspaigaks sai Kadila kultuurimaja. Oh, neid Rakvere kõrtsuõhtuid ja õhtuti ümber kultuurimaja jõlkuvaid kohalike noormeeste horde:) Olime ju valdavalt naistekursus. Ja väga ilusate naiste kurs

Olen nädalavahetuseti hiline magamamineja. Lugesin ja siis asusin Ben-Huri vaatama. Magamistoaken oli lahti ning äkitselt hakkas kostuma kummalisi helisid nagu rakette lastaks või nii. Kas tõesti nii hilja? Hobused müdistasid samuti üsna rahutult... Läksin õue asja uurima ja mõistsin heli tuttavlikkust - põlev eterniit, alevikust paistis tulekuma ja tõusis suitsusammas. Tulekahju. Vaatasin, et ka poeg ei maga ning kutsusin ta kaasa, et ehk on abi vaja. Sündmuskohal oli selge, et leekidesolevat enam päästa ei õnnestu. Samas oli naabermaja üsna ohtlikus läheduses ning eraldav aed juba samuti leekides. Masinlikult hakkasin tegutsema, esimese asjana ajasime kõik autod hoovist tänavale. Kas ja kus lapsed? Hoones? Kohe kõik välja... Elekter pealülitist välja... Tuletõrjet ei paistnud ikka. Vaatasime abitult kuidas põlevast hoonest sädemed katusele langesid - ja neil oli just katusevahetus käsil... Lõpuks saabus tuletõrjekomando ning siis märkasin, et unerüpest kistud lapsed võbisesid...vanem

Eile õhtupoolikul külastasid meid head inimesed. Kuna isa oli mulle eelmisel nädalavahetusel hulgaliselt ulukiliha kaasa pakkinud, vaaritas abikaasa suurema poti täie metssealiha ja kukeseene hautist. Ise piirdusin lauakatmisega nii õue kui elutuppa, sest oli kinnisidee et seda hõrgutist tuleb ikka pidulikult valge laudlina ja serviisiga austada. Pärast õhtusööki siirdusime siis taas hoovi. Ise irdusin mõneks ajaks koos Mariga seltskonnast - kordetasime Mozartit uue sadula ja valjastega. Tegime talle umbes poole tunnise trenni - väga tubli oli, kuigi tundus, et galopp sobib talle paremini kui näiteks koondatud traav. Samm tundus palju sujuvam ja liikumine vabam galopi ajal. Võimalik, et ta seljalihased pole teabmis tugevad, seetõttu tegime üsna pikalt temaga ka sammu, et lihased korralikult pingest välja saada. Seltskond oli vahepeal kasvanud ja naised käisid ikka vahepeal piilumas, kuidas me Mariga hobuste vahel askeldasime. "Ja julgedki kohe niimoodi nende läheduses olla ja nei