Sahkari talu

Täna sain Amazonasest kätte 1988.a kogunenud King Crimson`i ja Yes`i segameeskonna DVD. Olen Wakeman`i soolo juppe seltsinatselt kontserdilt enne ka Youtube`is jooksutanud (algab improvisatsiooniga Madrigali teemadel), seevastu Steve Howe etteastet mitte. Tõttöelda - Howe soolo oligi selle kontsertsalvestuse tipphetk mu jaoks. Ja kohe järgnenud Long Distance Runaround. Imeilus. Pole mingi ime, et "kogunejate" käekiri on siiski väga jessilik. Püüe demonstreerida pärast 1980.a kommertsedu toonud "9012", et tõelise YES`i kujundavad just need inimesed ja need nimed? Kes seda teab.. Igal juhul mahtusid Tallinna lavale taas ära komplekt Anderson_Howe_Squire. Ja Yes`i liikmeskond on vahetanud verd kordades rohkem kui üks kord:) Yes on kordumatu ja segiajamatu. Kui sooloartistina on elegantsi ja intelligentsuse kandja mu meelest David Bowie, siis bändinduses kindlasti Yes. Genesise ja Yes`i viljeldud progressiivrock tekitab sama nimetuse alla koondunud nüüdisaegsete bändid

Kuldne ahhal-tekiin Juba neljapäeval hakkas ja kestab pühapäevani takistusvõistlus Alexela Cup. Läksime Mariga koos juba avamispäeval. Esialgu plaanisin olla küll paar-kolm tundi, ent märkamatult sai sellest ligi kuuetunnine maraton. Mariga koos oli võistlusel ääretult huvitav viibida - ta jagas asjatundlikke kommentaare ja sestap tabasin end peagi detailidesse süvenemast - hobuse ja ratsaniku koostöö, hobu peahoiak, takistusele ajamine jne jne. Loomulikult on taolisel võistlusel esinevate hobude välimus viimsepeale timmitud. Varustus ja hobude n.ö väline disain pole samuti vähetähtsad. Kogu üritus Veskimetsas jättis korralduslikust küljest ülihea mulje. Publikut oli vast pisut hõredalt, aga siiski piisavalt. Mariga jah, saime segamatult hobuste teemal arutleda, vahepeal liitus ka tema kunagine treeningkaaslane ning teemaks taas...hobused. Kapjadest aretuseni. Mari rääkis ka huvitavaid lugusid ahhal-tekiinist, mis on ligi 3000.a vanune hobutõug. Pärineb Turkmenistanist, Karakumi kõrbe

Uskumatu, kuidas mõjutab hobuste "liigutamine" nende suhtumist sinusse. Alates sellest päevast kui Theod ja Mozartit külastab Mari, on loomadega toimunud märgatav pööre. Theo kuuletub kenasti ja võtab kergelt õppust. Kõrvad on tähelepanelikult kikkis ja silmanurgast jälgitakse iga su liigutust. Tema tõttu sai rajatud ka spetsiaalne kordeaed, kuna Mari märkas koheselt, et tal raskusi korderingi väljamõtlemisega. Tegime umbes 10x10 nelinurkse tarastuse ja - kohe teine asi. Loobusime isegi kordepaelast. Paarinädalase harjutamise tulemusena tehakse kenasti häälkäskluse abil nii sammust traavile kui ka traavist galopile üleminekuid, samuti ka suunamuutusi nii sammu kui ka traavi pealt. Trenni kestvus maksimaalselt 20 min. Plaanis on hakata treeningu ajaks tasapisi ka valtrapi ja hiljem sadulat selga sokutama. Siis on järg suuliste käes. Praegu polegi veel Theole suulisi muretsenud, ent järgmisel nädalal püüan selle sobitusringi ette võtta. Mari soovitas kolmelülilisi proovida. Moz

Kunagi mainisin Brodsky "Koguja rõõmust" kirjutades , et teatud raamatuteni on vaja kasvada ja omada teatavat elukogemust, et neid mõista. Täna naistekaid, täpsemalt Eesti Naist sirvides, leidsin Kati Murutari jutustuse "Vespera" . Jutt käib hobus(t)est ja kõigest mis nende ümber ehk siis ümber naba. Või nabasonga, õigemini:) Tegelikult võib sedasama lauset kirjutada ka vastupidises järjekorras. Hobukapriisi põdevate inimeste jaoks sellest miskit ei muutuks. Kas oleksin kirjutise emotsioone mõistnud ilma viimase aasta kogemuseta? Vaevalt. Jah, lugu liigutas mind hingepõhjani. Deja vu , tabasin end mitmeid kordi mõtlemast. Kati Murutari väljendusoskus ON võrratu. Tema stiil selgelt ja mõjusalt eristuv. Ja vot mulle isiklikult tohutult meeldib see keelekasutus, mis Kati mõtetest sulge jookseb. Nii loetav ja mis peamine... ehe ja usutav ja tõeline. Elust enesest ja ei mingeid halle toone sealjuures. Oh, annaks jumal sellise värvilise elu leidmist kõigile! Siis oleks

Bonhamiga on tohutult mõnus looduses jalutada. Seda mitmel põhjusel: ta tundub ümbritsevat vabadust nautivat täpselt samapalju kui mina, ta ei vingu et hakkame nüüd tagasi minema ja hea turvaline ning julge on tema seltsis samuti. Kasutasime tänase väikse vihmapausi ära ja sumpasime läpi umbekasvanud raja metsalagendiku poole. Alati peab miskit maitsvat tema jaoks taskupõhjas olema, sest jalutuskäigu algjärgus kipub ta liiga ülemeelik olevat. See väljendub meeletus jooksus võssa ja tagasi ning ainus viis teda "korrale kutsuda", on vilistada ja hüüda käsklus "Siia!". Ja kuidas seda ikka paremini kinnistada kui mitte väikse viineri või vorstitükiga, eks ole. Mets on tohutult lopsakas praegu - tõeline haldjamets! Sarapuud moodustavad tunneleid, vaarikavõsud on metsaraja "ummistanud", sõnajalad ja hundimarjad, mitmed puisniidu taimed, mille nimesid kahjuks ei mäleta. Vaja isa käest järgi uurida. Isa jah, õpetas mind juba lapsena loodusmärke avastama - kus s

Mul on terminiga "sõprus" segased lood. Ümbritsetuna sõbralikest inimestest ja suhtudes ka neisse sõbralikult, pole ma elatud aastate jooksul saanud aru sõprusest kui tervikust. Sõbrad tekivad ja kaovad, olenevalt eluperioodidest. Kas võib sõbraks nimetada inimest, kes hoolimata töö- või elukoha või huviala muutusest sinuga edasi suhtlema jääb? Pigem on siiski tegemist sõbralike inimestega, keda kunagi sidusid ühised huvid. Olen kordi tajunud võõrdumist inimesest, kellega kunagi tundus lõpmata põnev arutada tööasjade või mõne konkreetse huviala üle. Ja näinud ka tema silmist peegeldumas nõutust kui räägin talle vaimustunult hoopis millestki, mis mind nüüd köidab. Järelikult oli tegu pealiskaudsuse ehk sõbralikkusega... Ja selle ühise kokkupuutepunkti muutudes, muutub ka suhestatus. Või on need inimesed, kes hoolimata sind tabanud raskustest, sind toetavad ja su kõrvale jäävad? Seostatakse ju paljuski sõprust kõnekäänuga "Sõpra tuntakse hädas". Nii ja naa. Olles

Tänaseks siis Aerosmith nähtud-kuulud. Taaskord puhtjuhuslikult - paar tundi enne kontserti helistas mehe sõber, kes pakkus kahte tasuta pääset ja nii me end ligi tunniajalisel ootel sissepääsu ees Lilleküla staadionile leidsimegi. Oli piisavalt aega seiramaks kontserdile suunduvat publikut - üsna palju hakkas silma klubiinimesi - Diori päikseprillide ja aeroobika kostüümides. See selleks. Torkas silma halb organiseeritus rahvamasside haldamiseks - kontsert hilines, lubatud sissepääsu ajaks kostus lavalt alles soundchecki helisid ning rahvas tammus ootavalt, ligi 1000-kroonised piletid näpus. Kui sissepääs lõpuks avati, siis tekkis ummik ning mögafonist õpetussõnu jagada taibati korraldusmeeskonna poolt alles poole tunni möödudes... Staadionikontsert kui muusikanautlemise vorm on niigi küsitav, seetõttu eeldab see sellist korraldajapoolset "elu mugavaks tegemist". Igal juhul minu jaoks jääb see küll viimaseks katsetuseks Eestis. Soojendas "The Sun". Uuendusena back