Sahkari talu

Üsna viimasel minutil otsustasin siiski minna, tänu heale tuttavale. Koht: Helsinki Olümpia staadion, 11.06, kontserdi pikkus ~2,5 tundi. Muljed on praeguseks enam-vähem settinud, pisut uimane olek nii tripist lahetagusesse kui ka vana Genesise radadel. Aga püüan toimunut pisut kirjeldada... Genesis on kahtlemata nähtus omaette, proge muusika alustala. Jah, kogu kontserti vältel tehti hulgaliselt "vanu" lugusid. Jah, ka kommertsedu toonuid - Mama, I can`t dance - kõik need lood kõlasid.... Ent kogu aja tundsin end kõiges nagu kõrvaltvaatajana. Ei olnud paraku läbinisti seda tunnet, mis livekontserdist live`i teeb...et täitud muusikast, tunned end osana sellest. Hoolimata sellest, et olime lavale üsna lähedal ja Invisible Touch ju oleks võinud olla... Kõik lavalolijad olid hoolimata soliidsest keskeast (!) ääretult heas vormis muusikalises mõttes. Küll aga pisut tülpinud moega. Loomulikult, Tony Banks pole eales olnud suhtlemisaldis, pigem ümbritsebki teda selline... kätt

Ilmselt jäi alateadvus liiga kauaks hobuse unenäo ümber tiirlema, sest eile ööselt nägin ülimalt kummalist und. Hommikul ärgates meenus sellest tingitud emotsioon, heiastudes mitmeid kordi tänase päeva vältel.... Olin üksi mõisas või Tudori stiilis lossis, ekslesin mööda ruume - tohutult avaraid, tundsin end turvaliselt ja koduselt, ent sattusin mitmeid kordi "ohtlikusse tsooni" - ruum, mis kandis halba kogemust vms, selle ruumi lähenedes muutus kõik jäiselt külmaks. Peamine, mida seal kartsin oli suur massiivne tool - püüdsin saali läbida nii, et ma selle tooli poole ei vaataks...ent nägin siiski, kõiki mustreid ja nikerdusi nagu luubi all. Kõik oli üsna hämar. Hoones olid tohutu laiad tumedad põrandalauad, kivitrepid, tolmune, läbi aknaluukide pragude immitses valgust. Kuulsin iseenda samme kajamas. Kuidagi leidsin väljapääsu - iidsesse parki, veevulin...linnulaul. Puud "tundsin ära" - samad puud, mida kolleegiga Viljandist tagasiteel Käru mõisapargis imetlesime.

Hobud on juba kolmanda öö lageda taeva all veetnud. Osalt kuumuse tõttu ja osalt ka seetõttu, et mingil öisel tunnil kaovad kõik satikad ja vastikud vereimejad, kes nende rinnaesise ja kõhualuse kupla söövad. Esimesel ööl olin nagu kanaema - panin kella 3-ks helisema, et lähen vaatan, mida teevad... Kerge udu oli, ööbik laksutas ja hobud nosisid rahulikult heina. Hommikupäikese ja putukate saabudes tuldi meeleldi jahedasse talli varjule, kus siis pisut kuiva heina haugati ja kaera krõmpsutati. Kupladele saialillesalvi peale - ja nägin, kuidas suksudel mõnust ja rammestusest silm kinni hakkas vajuma. Pikk öö selja taga ju. Nad tukuvad ja magavad väga erinevalt. Theod olen mitu korda tabanud pesas pikutamas - ta keerab end pisut kerasse ja nõjatab pea jalgade peale. Selline armas pilt. Mozartit seevastu pole kordagi asemel lamamas näinud, kuigi hommikuti on selg reetlikult saepurune. Abikaasal seevastu ükskord õnnestus näha - Mozart pidavat magama nagu kutsu - esijalad ette sirutatud:) T

Mõtisklesin, et mida tegin täpselt aasta tagasi. Meenus, et tegin remonttöödeks ettevalmistusi... Elame rehielamus, mille ehitusaastad 1890-ndad. Tõttöelda ei jõua ära imetleda, kuidas tollal osati ehitada - elamu asend tuulte ja päikese suhtes on nii õige, uni siin magades magus (juba esimesest ööst) jne. Remondivajaduse tingis eelkõige talvine periood, eks ta oli soojustatud üsna kaootiliselt ja põrandate vaheline isolatsioon puudus üldse. Samuti saime talvel teada, et me ei asusta maja üksi´- seinte ja laevahel algas vilgas elutegevus. Remonti tehes tuligi välja, et seinte ja lagede vahele olid rottide poolt rajatud suisa gooti stiilis katakombid :) Ka tuli põrandalaudade alt välja terve ladu koerakrõbinaid... Ühesõnaga, võtsime ette kapitaalse remondi. Eelnevatel suvedel olime panustanud välitöödele - katuse- ja voodrivahetusele, aknavahetusele jne. Niiet, olin nagu eelmistel aastatelgi end suveperioodiks kui kriisiajaks juba häälestanud. Möödunud suvi aga oli kuidagi eriti katsum

No ei tea ma teist nii kummalist artisti kui on seda Ozzy Osbourne... Tema show...jällegi pelgasin alul, et mul hakkab igav. Veendunud heavy-metal austajad ilmselt sööksid mu naha ja karvadega ära, kui kuuleksid mind ütlemas, et lõppkokkuvõttes on taoline keevitamine ikka liig monotoonne ja igav. Sestap on heavy bandid kõvasti panustanud nii lavalisele efektsusele (soengud, kitarrid ja kogu muu butafooria) ja showle. Aga mitte O.O, sest tema on ise show... tema on legend. Seda ta tõepoolest oli - ei saanud temalt pilku lahti, olenemata Zakk Wylde`i ekspressiivsest keevitamisest. Tema infantiilne hääl, mõnuga poole kuni tooni võrra "möödalaulmine" - hüpeldes sinnajuurde nagu kratt - nojah, teist sellist planeedil Maa pole... Milline oli Ozzy Osbourne`i lavashow? - Nagu ikka, kahe ämbriga rahvale vett kaela. Ja see toimis nii fucking crazy` lt, rahvas oli pöördes, Antikristus Eestimaad külastanud. Sümpaatne Nukitsamees, kas polnud? You`re so fucking crazy Man, Ozzy...

Kes kaukasid pidanud või peab, on kindlasti kokkupuutunud nende omapäraste "kiiksudega". Võimalik et sama kummalist käitumist esineb ka teistel koertel. Samas - lapsepõlvekodus olid jahikoerad ja midagi taolist ei meenu. 1. Kaukad kardavad äikest. Nad tunnevad äikese lähenemist eksimatult ja muutuvad rahutuks, tahavad vehkat teha või kusagile peitu pugeda. Kunagi Aruküla lähistel elades põgenes äikese saabudes B.B alati värava taha, kus tema ema-isa elasid. Kössitas seal aia taga niikaua kui teda märgati ja meile töö juurde helistati, et saaksime vaese pelguri vihmavarju viia.Bonham tahab samuti ilmtingimata äikese ajal siseruumidesse, peremehe lähedusse. 2. Bibi on urisenud ja oma sallimatust näidanud siiani vaid kahe inimkülalise vastu - üks oli hästi pikka kasvu meelelahutustegelane ja teine kunstnik, kes üldiselt pelgas kõiki koeri.Järeldasime, et ju siis talle ei meeldi glamuursed mehed ja õlivärvilõhn:) 3. Bonhamil on vahest igav . See muideks, on kõige ohtlikum kiik

Olen parfümeeria- ja kosmeetikatööstuse vabatahtlik austaja. Täna ärkasin esimest korda 3 päeva jooksul ilma palavikuta ja tundsin tohutut puudust veeprotseduuridest, mistõttu ligi tunnike kulus märkamatult vannitoas. Ohjah, mulle kohe meeldivad need hästilõhnavad pudelid/potsikud, midagi pole teha:) Õnneks on mul häid sõpru, kes just kosmeetika- ja parfüümiatoodete maaletoomisega tegelevad - nii saan oma kaootilise elustiili juures kiiresti ja soodsalt varustada... Vahest lähen ka väga eesmärgistatult kosmeetikakaupluse lettide vahele. Ka seal on vahva jälgida, kuidas sookaaslased ennastunustavalt endale midagi näkku või randmele tupsutavad:) Olen mõelnud, et kust mul küll see kirg ja soov end kreemitada/poputada - ema nagu küll eriti seda usku polnud. Küllap sai asi alguse ikka peale keskkooli, ülikooli ühikas sai ikka proovitud "põnevaid maske" ja kellegi poolt defitsiidisabas raske vaevaga hangitud kreeme, lõhnaõlisid (Krasnaja Moskva!) jne. Ja muidugi - eks see ihalus il