Sahkari talu

Kunagi,mõned kuud tagasi olles erakirjvahetuses mr Costello `ga, lubasin kirjutada ühest legendaarsest loost seoses Salvadore Dali ja Luis Buñue l`iga:) Kuulsin seda legendaarset lugu ~15 aastat tagasi tolleaegselt sürrealismi ja avangardismi sõltlaselt, Ervin Õunapuult . Ervin mõistagi, on meisterlik story teller, ent püüan siinkohal võimalikult autentselt loo kirja panna. ********************************* Teada on, et Luis ja Salvadore olid pikaaegsetes sõprussuhetes. Tänu sürrealistlikule sünergiale pandi nii mõnigi märk maailma kultuurikaardile (Andaluusia koer, näiteks). Siis aga tekkis sõprusesse mõra. Buñuel, va kiimakott, hakkas Dali selja taga ajama liini Dali muusa, Galaga . Dali tõlgendas lähenemiskatset kui lõplikku reetmist ning katkestas igasugused suhted Luis`ga. Aastakümneid hiljem, seilates juba rahunenud 70-ndates eluaastates, hakkas tüllipööramise lugu Buñueli vaevama. Ta otsustas pakkuda lepitust, kirjutades Dalile: Armas Salvadore, oleme juba üsna eakad mehed nin

Ootasin eelseisvat nädalavahetust väga. Pidi tulema üks neist, mis rutiinist eemale ning argisusest väljaspoole aitavad. Kahjuks on planeeritud sündmustel omadus vahetevahel alla jääda planeerimatutele... Tänane heitlik ilm toetas mu sisimas toimuvat - hommik äratas katuseaknaile trummeldava vihmaga. Öösel sai kursusevennaga umbes 2-ni ja 2-he pudeli veini seltsis jutustatud, tõmbasin teki üle pea ja vajusin taas unne. Ärkamise teine katse - lauspäike! Kohvi tulele ja kellegi blogist leitud (kahjuks ei mäleta, kelle;)tuunikala-lehttaigna pirukad sooja. Püüdsin end kuidagi eelseisvaks häälestada ja tundsin, et ei suuda...liiga palju ja äkki kõike. Hobusid koplisse sätitades, "tervitas" meid lai lumelörts. Hopsidele meeldis:) Tehti paar kiiremat ringi ümber talli ja nügiti üksteist mõnuga. Mossu oli eriliselt elevil - näksas Theod tagumikust, hüples ja kepsles nagu noor vasikas. Roosamannat tahtsin:) - külmkapis seisev punasesõstramahla pudel inspireeris. Tegingi. Suure poti

Tuiskab ja mõnusalt... Omamoodi eksootika on istuda küdeva pliidi läheduses, kuulatada korstnas vallatlevat tuult ja kribada tööasju. Bonham tundub heldet lumesadu samuti nautivat. Korraks lipsas ta küll kööki sooja, ent kasukas sulav lumi ja õuest kostuvad põnevad hääled kihutasid ta üsna pea taas tagasi lumehange. Eesti Energia kiituseks peab mainima, et elektriühendus on viimaste tormidega jätkuvalt up püsinud:) Piisas vaid ühest suvisest tormijärgsest telefonikõnest, kui paari nädala jooksul saadetigi tehnik liine kontrollima. Tuligi välja, et postide tipud puhta mädad ning vajavad tõsist remonti. Remont teostati oktoobris ning selle käigus vahetati välja ka elektrikaablid (mitme asemel üks voolik). No ja nüüd saan iga ilmaga ja kohtumiste puudumisel kodus töötada. Mõnus ja inspireeriv, arvestades tänast päeva ja hullumeelsete ummikute tõenäosust. Vanast harjumusest varusin mitu ämbritäit puhast joogivett. Isikliku puurkaevu olemasolu kaotab kahjuks oma praktilise väärtuse siis, k

... just niimoodi tabasin end poolvaljusti ümisemas, liikudes Rahvusraamatukoguga külgnevat tänavat pidi töökoha parklasse. Tulin Pinginaabri sünnipäevalt ministeeriumi seltskonnaga. Pidu oli lõbus, hoolimata sellest et peale Pingipooliku ei tundnud ma ühtegi inimest. Mälestuste tolmu sai taas üleskeritud. Meenutasin üht klassiõhtut pärast suvevaheaega, kus mu Pinginaabrist oli ühtäkki tõeline kaunitar sirgunud. Pikad jalad, kõrge büst, päevitunud... Lihtsalt ilus! Klassiõhtu toimus kodualevikust veidi väljaspool ning range kodukorraga Pinks pidi ühtäkki lahkuma - kell kukkus. Seejärel hakkas ka väga mitmel klassivennal kojuminekuga kiire:) Kõigi tüdrukute meelehärmiks ka klassi "ihalusobjektil". Ja saigi pidu ootamatult otsa. Soojas septembriöös kodupoole jalutades tekkisidki n.ö esimesed paarid. Esimene suudlus... Kummaline, aga mäletan sellest peamiselt seda, et tahtsin et tema asemel oleks keegi teine... "...kuid on neid, mida minna ei lasta!" Palju õnne veelko

Kui täpne olla, siis 2 kuud veel pealekauba... aga see selleks. Tähtis on fakt, et mina, kes ma eales isegi hobusepidamisest unistanud pole, olen saatuse ja olude tahtel kahe "eluka" kasvataja/hoolitseja. Palju on mulle hobud ise õpetanud ja palju olen ka ise õppinud - lugedes foorumeid, erialaseid raamatuid, targematelt nõu küsides. Suurt abi tõi Mariga tutvumine - hirmudest ülesaamine, nipid ja praktilised oskused hobuste treenimisel. Telefoni mällu on ilmunud punt uusi numbreid - Kaera_Unn, Dr_Aibolit, Värkija_Reimo, Saepuru_Jaan... Tean nüüd vägagi hästi "kui sügav jäneseurg olla võib". Mõtlen siinkohal hobuste eest hoolitsemist, nende õpetamist. Samas olen ka mõistnud, et hobustega tegelevaid inimesi ei erista "muudest inimestest" mittemiski, kuigi see esmapilgul nii näikse olevat (kes suudab nende elukate toime tulla, peaks justkui imeinimene olema!).Intriigide, omakasu ja narruste rohke seegi valdkond. Nagu ikka kõik, kuhu "looduse kroon"

Hobune kuulub koduloomade hulka, kes oma igapäevaseid tundeid silmatorkavalt ei demonstreeri. Näiteks koera puhul on koheselt näha tema meeleolu - kas ta on rõõmus, tige, igavlev... selleks liputab ta saba, kraapsab sind käpaga, vastavalt meeleolule uriseb, haugatab jne. Hobused annavad esmapilgul enda tujudest üsna vähe märku. Põhilised emotsioonid, edastatakse üsna põgusalt - liigutatakse kõrvu, pead, üht-teist võib ka silmist välja lugeda ( advanced level :). Inimesel, kel hobustega vähe kokkupuudet, toimubki peamine suhtlus vast antava leiva või suhkrutüki läbi. See võetakse üldjuhul tänulikult vastu. Ainus suhtlus algajatega on - "Palun!...Aitäh!" tasand. Kõik on näinud filmidest, lugenud raamatutest, kuidas käitub hirmunud hobu - "pukitab" ehk tõuseb tagajalgadele ning vehib võimalikku vaenlase poole esijalgadega. Soovimatust ärritajast vabanemiseks võetakse appi tagumised jalad - seegi maast-madalast inimlapsel selgeks õpitud ("kunagi ei tohi seista hob

Kui ma veel inimestesõltlane olin, kuulus igasse nädalalõppu "kohustuslik" pidu. Pidu tähendas alati uusi põnevaid inimesi, Eesli Talli või von Krahli või Kukut, alkoholi... millega sai vahest ka liialdatud, piiramatutes kogustes muusikat - nii lives kui plaatidelt, vaidlusi, lõputuid arutlusi elu, filosoofia, kirjanduse jpm teemadel. Nüüd: ammu on vaiksemaks jäänud, mis ei tähenda aga seda, et pidusid enam ei peetaks. Peetakse küll ja üsna samas raamistikus kipuvad nad õnneks kulgema:) Sel nädalalõpul sai üle hulga aja korralikult pidutsetud. Reede õhtul istusin ekskolleegidega (täpsemalt oma projektirühmaga) köögilaua ümber ning tundsime endid hästi. Veini ja viina voolas jõena ... isu aitasid üleval hoida erialane jutt (oh, mulle meeldib tarkvara teemadel asjatundjatega polemiseerida!:) ja tatrapliinid kalamarjaga, mida mu abikaasa meile järjest juurde küpsetas. Igal juhul, pidu lõppes minu jaoks viimasel ajal uskumatul hommikusel ajal... nimelt kella 6 paiku. Mitu korda s

Ego suurus või väiksus lööb vast enim välja suheldes ja suhetes kollektiiviga. Tõttöelda on mul paganama raske ümberharjuda kaastööga ja faktiga, et uues töökohas on inimesi, kelle käest ametialast nõu küsida. Raske seetõttu, et viimased aastad on tulnud olla ametikohtadel, kus küsivat pilku pole peaaegu kellegi suunas läkitada (kõlab üsna egomaniakaalselt, eks ole!). Innovaator ja ideede generaator on küll ääretult tore olla, ent kui sellega kaasneb ka (ainu)täitmine, siis kindlasti kurnav ja suuri energiavarusid nõudev Mida ju kellelgi pole ülearu... kui just millegi, kellegi arvelt. Viimastel nädalatel olen kokkupuutunud paari hoiatava egolaksuga enda aadressil. Esiteks, oli mul suhteliselt ebamugav tunne, kui minu tööd parandati. Minu, kes ma ju olen selliseid "asju" kümneid, kui mitte sadu kordi teinud... Teiseks, mu ühe kolleegi automaatne pingesse tõmbumine kui mina koosolekul rääkima hakkan. Ta repliigid ja kehakeel lubavad seda järeldada. Järelikult olen olnud (tahtm

Hommikune meikimine on sama harjumuspärane kui hambapesu, vähemalt minu jaoks. Toonitan kulme, pintseldan pisut silmi, põski... rituaal. Muidu oleks kuidagi lage. Tõsi küll, pisut tagasihoidlikumaks olen aastatega muutunud: karmiinpunast huulepulka kasutan vaid erandjuhtudel. Enamasti kusagil õhtusel üritusel... järjest harvem, ühesõnaga. Loodus on andnud mulle üsna kahvatu jume, mistõttu puuderdamine pole mulle kunagi väga vajalik olnud. Minu jaoks on oluline just silmade ja suu "väljajoonistamine". Kunagi kannatust ja aeganõudev tegevus võtab nüüdseks loetud minutid. Täna hommikul tabasin end mõttelt, et kui ma tavapärast meikimisprotseduuri enam läbi ei viiks... ju siis on saabunud vanaduspõlv. Arvan, et kuulun nende naiste hulka, kes mingis elueas meikimisest loobuvad. Samas, imetlen vanemaid naisi, kes seda kunsti oskuslikult valdavad ning end silmatorkavalt jumestavad. Elonna Spriit meenub esimesena. Põnevat dramaatilisust eraldab maitsetust maskist õhkõrn piir. Mnjaa,

Jaani Krossi lahkumistseremoonia oli südamesseminev. Järelehüüded tekitasid hulgaliselt mõtteid olemisest selsinatsel maamunal. Inimene, kes oli suutnud luua kompromissi loomingulisuse ja võimuloliajatega, ilma eetilist piiri rikkumata, midagi/kedagi reetmata... ning kõigest hoolimata viies oma sõnumi inimeste-lugejateni... see väärib igavest imetlust. Olen alati pidanud võrratuks tema väljendusoskust ja väga kõrgetasemelist keele valitsemist - seda nii avalikkusega suhtlemisel, kui ka ilukirjanduses. Ka kõrges eas. Temad mõtted kõnetasid ja kõnetavad paljusid. Temasugused inimesed on rahva südametunnistuseks, loodan. Haritlaskond ei tohiks nii kergekäeliselt loobuda oma sõnumi edastamisest... Ääretult kahju oleks, kui võimulolijad ja nende seljatagune ärikate ringkond kujundakski Eesti Mõtlemist meedia hääletoru läbi. Iga mõtlev inimene saab ka ise end aidata, loobudes kuulamast " kõrvad lukus " ja nägemast " silmad pärani kinni ". Ja kõik asuvad teele sest kõik