Sahkari talu

Nädalajagu tagasi sain õpetunni... Alati, kui puhub tugev tuul ja ladistab vihma sadada, vaevab mind küsimus - kas hobused talli viia või koplisse jätta. Theo pärast oleks parem, kui hobused liiguksid ja viibiksid värskes õhus. Tol õhtul igatahes mõtlesin, et suveaeg ja jätan nad ööseks õue, hoolimata sellest et ilmateade ennustas vihma. Hommikul kell 6 ärkasin katuseaknal trummeldava vihma tõttu. Esimene mõte - Hobused! Panin end kibekähku riidesse ja tormasin õue. Termomeetrinäit lubas vaid 8 soojakraadi. Hobused seisid koplis, tihedalt teineteise kõrval. Vihma ladistas nagu oavarrest, lisaks veel tugev tuul. Mozart värises üle kere, hoides haiget jalga enda ees, üritades seda lõdevstada. Jube armetu vaatepilt, kui hobune vappes on! Üritasin neid talli poole liikvele saada - see võttis jupp aega, sest nad olid moodustanud n.ö tuuletõkke - Theo püüdis oma kehaga Mozartile varju pakkuda. Minu abipakkumisest nad esialgu välja ei teinud. Lõpuks sain siiski Mozarti liikvele, ent Theo e

Putukatest, satikatest hoolimata on mu hobudel siiani olnud imeline suvi. Mozarti tervis on hea, isegi nii hea et vahepeal käis läbi isegi uitmõte, et mis oleks kui tasakesi tal siiski seljas käia. Õnneks tuli "mõistus koju" ja otsustasime, et nii nagu on, nii jääb. Las ta olla lihtsalt ilus:) Minu väärtuslik koplikaunistus. Ta võtab oma ilus olemise rolli väga tõsiselt. Tuju on tal enamasti hea, sest jalg paistab vähem valu tegevat. Heameelega haarab ta päitsed ise hammaste vahele, kui neid pähe hakkan libistama. See on üks äraütlemata armas liigutus... Hobusel on oma positiivsete emotsioonide näitamisega üldse raskusi. Peaga koogutamised ja eemalt suure rõõmuga kohale kihutamised võivad üsna tõsiseid vigastusi põhjustada:) Mozart on pakkunud mulle ühe märgi lisaks - just seesama päitsete õrnalt esihammaste vahele võtmine... Õhtuti olen teda koos Theoga korduvalt galopijooksu tegemas. Palavate päevade ajal võtsime Mariga ka tema pesemise ette. Lumivalget frakki jätkuks paa

Mu blogi oli vahepeal lukus. Ma ei kirjutanud. Lihtsalt... ei olnud sellist tunnet, et tahaks. Seetõttu panin ka "kodust äraoleku ajaks ukse lukku". Juba mõnda aega olen tahtnud blogi ülesehitus pisut muuta. Bloggeri keskkond väga lahke taoliste muudatuste suhtes just pole. Otsustasin tekitada eraldi blogi oma koduloomade jaoks ning muud teemad (muusika ja heietused) suruda teise. Sellise jaotuse tekkimises on osalt süüdi Margus ja Vikki, kes nüüd rahulikult hobuste teema oma feed`ist välja saavad jätta:)) Mul ka mugavam, ei pea mõtlema, et pealkirjas kajastuks sõna "hobune". Niisiis - kõik hobuste ja koertega seonduv jääb aadressile http://kohanev.blogspot.com (Hopsid ja Kutsid) ja elust ja endast kirjutan blogis http://kohanev-metsapiiga.blogspot.com (Kõigest ja ei millestki). Kahjuks ei õnnestunud siltidega varustatud teemasid üle tuua (vähemalt mina ei leidnud, kuidas seda teha), seetõttu otsustasin hobutemaatika välised sildid kustutada. Kui soovite mõnda teem

Eelmise aasta Helsinki live`i mälestuseks...

Praktiseerin suveperioodil lahtise terrassiuksega magamist. Osalt seetõttu, et magada sügavalt, teisalt aga ööhäälte pärast. Rahustav on kuulda ööbikute laksutamist, ritsikate saagimist või öökulli hõikeid. Tänavu vidistasid ööbikud eriti kaua, eks lükkas hiline kevad nende saabumisaega edasi. Roomast tagasi tulnuna end magama sättides, mõistsin et miskit on teisiti - ööbikud ei laulnud enam. Aastaringi on minu jaoks põimitud oluline sõnum. Võimalik, et olen umbes 3 nädala tagasi Klassikaraadiost kõlanud Ilmi Kolla "Nukrate hetkede" mõju all. Ent... kas tõesti olen jõudnud ikka, kus kevadeid kollektsioneerima hakkan? Igal juhul tundsin ängi - ööbikute laulu kuulen taas ALLES järgmisel kevadel.

Mõni ese saab lähedaseks ja kalliks just sellega seonduvate hetkede ja emotsioonide tõttu. Jutt on mu autost - Roheline Muna või Pözö nagu teda hellitavalt kutsun. Pözö oli mu esimene päris oma auto. Tükike iseseisvust ja sõltumatust. Hangitud sai ta just maale elama minekul ja hetkel, kui veel õhtuses it- õppes käisin. Enese liikumisvajaduste ühistranspordi logistikaga ühildamine kasvas ülepea ja majaehituse kõrvalt tundus see ikkagi ülivajalik ost. Mäletan, et valikukriteeriumidele vastasid veel ka VW Polo ja Nissan Almera, ent Rohelisesse Munasse istudes tundsin kohe, et vot just see. Oma 1,4 mootorile vaatamata on ta erakordselt tubli edasiminekuga. Rekkast sai ikka väga valutult mööda vuratud. Kuna eelmine omanik oli firma, kes sõidukisse eriti investeerinud polnud, siis ilmnes esimesel aastal üsna mitmeid hädasid. Üks pikantsemaid oli vast see, et kahe töökohtumise vahelisel lõunapausil hüppasin sõbranna juurde katsikule. Kõik oli ilus-tore kuni kiirustasin teisele kohtumisele -

Olen vist kõiki oma tuttavaid millalgi, kui nad oma partnerlussuhtest räägivad, tülitanud küsimusega, et kuidas õigupoolest kokku saadi... Kummaline, ent kõik elavnevad seepeale, entusiastlik läige tuleb silmadesse... Isegi kui eelnevalt kirjeldatu polnud just positiivse alatooniga. Kohtumiste kohad ja seotud sündmused võivad korduda (pubis, kinos, kellegi sünnipäeval, pulmas jne), ent alati on stooris miski, mis jutustajat köidab ja mida ta enda jaoks ning teistest erinevaks peab. Mis heldima paneb. Sest alguse põgus hetk on ju teadagi, imeline. Taolisi kohtumisi on üsna võimatu ette ennustada või lavastada või otsida. Need lihtsalt juhtuvad. Ettemääratus? Võib-olla. Siiski eeldavad kohtumised teatavat sotsiaalset eluviisi. Kohtutakse enamasti ikka inimgrupis, mingi kollektiivse tegevuse käigus. Kohtumised üksildasel metsarajal või inimtühjal rannal võivad olla pigem ehmatavat kui äratundmisrõõmu pakkuvat laadi...:) Aga kunagi ei või teada. Sest "...armastus seisis äkitselt meie

Sellise sõnumi sain pojalt veel Roomas olles. Katsetel mängis ta seda ja seda . Olen väga rõõmus ja uhke ta üle.

Äraolekul olid treener koostöös Mariga Theo treeningkoormust tõstnud, kuna ta vastupidavus ja lihaste olukord seda lubavad. Treeningud viidi läbi nädala jooksul ja tänast arvesse võttes suisa neljal korral. Selline meetod, kus kogenud sõitja sadulas ja treener "maa pealt" juhendamas, on ratsastuse viinud taas sammu võrra edasi. Mulle kui kõrvaltvaatajale ja algajale, on ülikasulik kuulata nii treeneri kommentaare/õpetussõnu, kui ka jälgida Mari sõitu. Püüan tulevikus ise samuti fokusseeruda rohkem käte ja jalgade asendile. No ütleme nii, et sellise istakuni nagu Maril, on mul veel pikk maa ja ega ma enne eriti Theole selga ihaldagi, kui hobul endal tasakaal käes. Sellega tal veel pööretel tegu. Kavalette oleks samuti vaja, et jalgu õpitaks ülespoole tõstma. Praegu kipub ta aeg-ajalt kivikeste või ebatasasuste otsa koperdama. Täna aga oli suurpäev nagu pealkirjastki järeldada - Theo esimene galopp koos Mariga ehk ratsanikuga. Alguses oli tal pisut tegu käsklusest arusaamisega

Mu süda on veel Roomas... Luban endale sellist pateetikat, sest tõepoolest tunnen nii. Kodus ongi muidugi hea, ent nädalase SEAL viibimise tulemusena tunnen puudust nii mitmest emotsioonist.... Ilm Jõudsime lennu hilinemise tõttu Rooma kell kaks öösel. Kleepuv leitsak tervitas mind ja mu kolleege. Taksojuht keris teel lennujaamast Rooma südalinna üles 150 km tunnikiiruse. Aknast sissevoogav niiske ja soe ööõhk. Õnneks oli hotellitoas konditsioneer, seetõttu õnnestus varahommikul ärgates end väljapuhanuna tunda. Kuigi... und saime esimesel päeval vist vaid paari tunni jagu. Öisest 25 kraadist oli hommikul üheksaks saanud 29, keskpäevaks kõikus temperatuur juba 35-39 vahel. Aga kõigega harjub ja õnneks pakub Rooma süda- ja kesklinn ohtralt varjualuseid, kuhu päikese eest ajutiselt peitu minna. " Nätsakad " Mu palju ringireisival kolleegil on kombeks vaatamisväärsuseid (kirikuid, väravaid, ausambaid, mälestusmärke jne jne) koondada ühise nimetaja alla - nätsakad:) Nätsakaid on