Sahkari talu

Liana viskas mulle blogipalli. Mõningatele meemidele olengi vastamata jätnud. No ei tulnud vaimu peale, mis teha... Kel vähegi vaim peal, püüdku pall kinni ja kirjutagu vastused samadele küsimustele. Nimesid seekord nimetamata ;-) Aga nüüd siis: 1. Mida sa tegid kümne aasta eest? Täpselt 10 aastat tagasi suvel üritasime koos perega oma tulekahjust räsitud elu taas joone peale saada. Meil õnnestus rentida talumaja linna lähedale maale. Esimene pilt oli küll trööstitu - nõgesed, klaasikillu- ja muu kola hunnikud. Esmapilgul tundus, et seal küll elada ei saa. Tõelin Ukuaru onnike. Aga siis... kõndisin elutoast köögi poole, kust päike sisse siras ja hakkasin "nägema"... siin võiks olla ümmargune laud, siin riiul jne. Ühesõnaga suvi otsa sai värvitud, tapeeditud ja käsivikatiga niitma õpitud. Poeg sõbrunes naabripoisiga. Bibi protsessis postiljoniga kuniks viimane konstaabli kutsus. Sel suvel tegin iseseisvalt esimest korda punase sõstra mahla. Ja kurke marineerisin samuti. Saime

Usaldus ja usaldamine on sõnad, millega kaudselt iga päev kokku puutume.Oma lähedasi me ju usaldame, kuis teisiti saakski. Vaikiv vandeseltslaslikkus... mitte loosungid. Mulle on elu jooksul korduvalt etteheidetud liigset avameelsust, seostades seda liigse usaldamisega. See pole päris nii. Olen küll avameelne, ent usaldamisest on asi kaugel... Kes mind lähemalt tunneb, teab et suhtlemise minuga muudabki ajapikku keerukaks usaldamatus. Mitte umbusklikkus, vaid usaldamatus. See väljendub tüütult paljudes detailides. Puudutuseni välja. Ei teagi, kust see pärineb... küllap lapsepõlevest. Meil kõigil on saladused, mida endale hoiame. Või siis äärmisel juhul kellegagi jagame. Kui "vaikimisvannet" või "vandeseltslaslikkust" rikutakse või suisa sihilikult kuritarvitatakse, siis lööb see kahtlemata suure mõra. Seetõttu ei tee mulle enam ammu haiget usalduslikust avameelitsemisest tingitud pettumine. Pigem ma üllatuks, kui mu avameelsust ei kuritarvitata:) Inimene on juba kor

Sõnum olevikust. Anonüümne ütles... Tõeliselt olulised kohtumised on hingede poolt paika pandud ammu enne seda, kui kehad teineteist näevad.Tavaliselt toimuvad nad siis, kui me oleme mingi piirini jõudnud, kus me peame emotsionaalselt surema ja uuesti sündima. Ma loen Sind ja valvan Su üle. Järelikult pole see hüvastijätt. Tahan teada, mismoodi Sa valvad mu üle? Kas see lause peaks hirmu või turvatunnet sisendama...

Hommikul ärkasin terrassiukse vastu piitsutava vihma heli peale. Vedasin kähku kiledressid jalga ja läksin koplisse hobusid otsima. Seisidki kaks kurvakuju rüütlit lageda taeva all, külg-külje kõrval, lakad-ninad tilkumas. Esimesel vaatlusel tundus, et suisa tukkusid. No muidugi, pole ju satikaid ja muid vereimejaid. Kuna mu hobud on öösiti karjamaal, siis toon nad hommikuhakul ~4 tunniks talliboksi puhkama. Kaeraportsud saadakse samuti tallikünast. Kuna aga boksis tegeletakse peamiselt seismise või pikutamisega, siis tuleks hobused selleks tegevuseks ka enam-vähem kuivaks saada. Ühest saunalinast piisab vaid näo ja kaela/laka kuivatamiseks. Ülejäänud kehast vedeliku eemaldamiseks kasutan suga (on vist selline nimetus...), mis näeb välja nagu aknaklaasi kuivataja, kõvera (ergonoomilise:) kujuga vaid. Theo pisut pelgab suga ja tantsib seepeale boksis. Ent vaid sel juhul, kui unustan asjandust tutvustada - nuusutada anda. Iga uut vahendit ja eset peab silmade ees demoma, siis saad loa ka

Sundisin end töökiire vahel ühest kesklinna kontorist väljuma ning ette võtma jalutustiiru Vanalinnas. Einestasin ühes kohvikus, kus segamatult sai vaadelda mööduvaid inimesi. Turiste peamiselt. Vene tänavast pöörasin Laiale tänavale, sealt Pikka jalga mööda üles ja Lühikest mööda alla. Laia tänava ja Lühikese jala ristumiskohal kuulsin ööbikut laulmas...:) Tabasin end mõtlemast - "nagu Horvaatias". Mitte niivõrd vanalinnade sarnasuse tõttu, vaid just selle tundmuse tõttu, mida paariaastatagune retk esile kutsus. Olemise tajutav kergus. Teadmine, et rahu endas tuleb olenemata ruumist ja kohast, kus viibime. Ja usk. Ja lootus. Üks kulgemise laul . y

... ja Pavlova lõpetavad nädala.

i Pühapäeva hommik... ei suuda end veel voodist välja veeretada. Niiiiii hea on olla. Vaikne on. Eilne päev möödus suure hulga külaliste seltsis. Mees oli pikemat aega teinud eelveenmist suvepeo suhtes, kuhu kõik head sõbrad/tuttavad kokku kutsuda. Lõpuks nõustusin, ent... ilmataat mitte nii väga. Istusimegi lastega enamasti toapoolel. Õppisime fotikaga pildistamist ja tegime võlutrikke. Adina-sudina-sutka-sai ... seda õppisime ka:) Täiskasvanutele aga sobis hoovipoolne katusealune, kus grilliti ja veini limpsiti ja kust loodus oma vihmavärskusega kõiki võlus. Saunatati, juteldi ja mõteldi. Õdusalt, kuigi pisut niiskelt tunti end. Tasapisi mähkuti pleedidesse, ent ikka võlus värske õhk ja online -vihmasabin. Hobud said hulganisti väikeste käte poolt pakutud porgandeid ja silitusi. Theo korraldas traavi-galopi-pukitamise etenduse. Mõlemad hobud püherdasid vihmamärjas koplis, naudingust mörisedes. Minulgi oli kuidagi turvaline ja hea olla:) Jajah, isegi minul...va inimpelguril. Aasta ra

Poeg helistas, teatas et sai esimese riigieksami tulemuse teada. Inglise keel - 92 punkti. Tubli tulemus, mu meelest. Jah, ta keeloskuse tase on kordi parem kui mul, ometigi tõdes ta pärast eksamit, et krõbe oli. Seetõttu - hurraa:) Teine uudis oli veel... "Palun ole nii kena ja tühista juuksuriaeg". - Miks? - "Sest mul pole enam, mida lõigata...":) Olid sõpradega otsustanud suvele vastu minna. Noh, see "soeng" on tal ennegi olnud. Sobib, kusjuures. Vanaemad muidugi ehmatavad aktusel... aga eks ma katsu neid eelhäälestada, et palavad ilmad jne. Kuna ta ise on oma klassivendade- ja õdedega kusagil Kullamaa kandis, siis õnnitlen teda omaette, siin, tema aastatepikkuse lemmikbändi looga. Mulle ka meeldib see lugu, va Kahe Sünnipäevaga Poiss:)

Avastasin täna, et mul ongi veel nädalake puhkuseni jäänud. Puhkus ei sõltu mul enam ammu ilmadest, vaid võimalusest end tööasjadest täiesti väljalülitada. Järjest enam olen selle ära õppinud ning tõepoolest suudan ses mõttes juhtme seinast välja tõmmata. Puhkust on vaja... Sellest kõneleb väike humoorikas vahejuhtum. Tahtsin üks päev tööasjus kõrvalkabinetti minna üht kiireloomulist asja arutama ja koputasin hajameelsusest .... enne väljumist oma kabineti uksele:) Mnjah... nii see algab. 20.juunil saab poeg loodetavasti küpsustunnistuse. Lõpueeksamite tulemusi veel laekunud pole. Selleks tähtsaks momendiks saabub linna ka mu ema, plaanis on pidulik lõunasöök kooli läheduses asuvas hubases restoranis. Järgmisel päeval viin ema tagasi Mulgimaale ja plaanin ka ise paariks päevaks sinna jääda. Lubasin emale ammu, et sõidame läbi tema lapsepõlverajad Mõisaküla kandis. Ilmselt põikame ka Kablisse. Kindlasti lähen oma kauaaegse sõbranna Kersti juurde Vändramaale, Pärnumaal. Plaanis on abista

Theo treeninguid me katkestanud pole. Enda ratsatundidele lubasin küll nädalase pausi, sest teisipäeval tundsin tõepoolest, et ei suudaks kolmapäevases trennis keskenduda. Hoiatasin treenerit ette, ta suhtus äärmiselt mõistvalt... ei hakanud mind ümberveenma, et pead, just praegu pead... Theol ilmnesid enne äikesevihma kerged hingamisprobleemid. Õnneks möödusid need kohe, kui loodus ja tema vihmaga harjusid. Sellest hoolimata on tunda, et tal hetkel võhma ja lusti vähem kui tavaliselt. Treener keskendubki rohkem sammudele, seima jäämistele, eest äraastetele, jala sirutustele/venitustele. Sadulas olles on pearõhk sammul ja häälkäskluste väljavahetamine sääre vastu. Eilses trennis oli eriline hetk. Treeningu lõpu osas tõmbus Theo pingesse ja vaatas järjekindlalt kopliäärse raja suunas. Treeneri tütar koos lumivalge lambakoeraga tuli emale vastu. Mozart, kes kõrval koplis rahulikult heina nosis, tundis end ilmselt valvekorra eest vastutavana ning kappas asja uurima. Treener ahmis sõna o