Sahkari talu

Mul on alati olnud raske leppida millestki/kellestki ilmajäämisega . Tühjusetunne sõna otsese mõttes materialiseerub. Sellest tulenev kurbus pole mu jaoks "puhastav ja selge tunne". Pigem on tegu valu kristalliseerumise ja sisemise leinaajaga, kus ma endaga midagi "ette ei võta":) Lihtsalt tunnen... võltsoptimism ega teeseldud tugevolemine pole need vahendid, mille abil end kokku lappida. Vot ei ole minus kübetki kristlikku-masohhistlikku ideoloogiat, mille kohaselt kannatused ja valu on midagi moraalset ning puhastavat.Valu on valu. Mu loomaaial on kõik ok praegu:) Vaikin pisut.

Üks on kindel - nn läbisõidetud õlgadega hobustele massaaž vastunäidustatud pole. Pigem tuleb see siiski kasuks. Mul on veel pisut vara hõisata, Mozart on nüüdseks läbinud kokku 2 seanssi (kokku ilmselt 5 korda), ent väiksed paranemise märgid juba on. Lisaks on Mari aidanud teda peaaegu igapäev liigutada (samm, kerge traav ja isegi pisut galoppi). Tulemuseks on see, et olen taas hakanud FB pulbrit üle päeva andma. Vaatame, ehk pikendan intervalli veelgi. Hobu on hulka aktiivsem, hommikuti boksist väljudes, tõsi küll, ikkagi kange, ent longe on paranenud. Hobuse massaaž on üsna muljetavaldav tegevus. Ülle on (taas!) väga õbluke naisterahvas. Jalgade venitused nõuavad väga head füüsilist vormi, sest aeg-ajalt kipub hobu tasakaalu hoidmiseks inimeselt tuge otsima:) Venitusi ei tohi mingil juhul teha külmalt, eelnevalt lihaskondi läbimasseerimata. Tegelikult ei soovita üldse ise "mudima" hakata. Massöör teeb seda süsteemselt ning asjale teaduslikult lähenedes. No näiteks ainuüksi

... oli meie abielu seks ajaks ametlikult registreeritud:) Pilte sellest sündmusest on säilinud vaid üks rariteetne eksemplar. Kui oma skänneri tööle saan, riputan ka siia üles. Igatahes... kleit oli valge ja kuldsete triipudega, sukad valged ja pitsilised ning poolde selga ulatuv loor, mille juuksur meisterlikult mu poisipea külge kinnitas. Kõik vajalikud riided saime septsiaalse talongi ettenäitamisel pruutpaaride poest. Kingad sugulase kaudu "leti alt". "Salamander" firma oli:) Mäletamist mööda oli üsna sarnane ilm nagu täna, pisut jahe, ent päikseline. Ootusärevusele lisaks oli ka muud närveldamist, kui tulevane abikaasa mulle pulmaautoga ZIZ-110 (Stalini auto :P) juuksurisse järgi saabus, avastasime et meil pole sõrmuseid.... Muude asjade korraldamise tuhinas olid need meil sootuks meelest läinud. Noh... kimasime siis esimese kullapoeni ja täiskostümeerituna passisime ka sõrmuseid (õnneks oli ikka saada!). Järgnevad minutid ja tunnid möödusid mingis kummalises

Ei oska seletada "miks", ent meessoost flöödimängijaid on minu jaoks alati visuaalselt efektsemad vaadata kui naissoost...:) Helikvaliteedis või tehnikas ei pruugi olla mingisugust vahet. Tavaliselt polegi. Aga jah - flööti mängiv mees on majesteetlik ja maagiline. Habras ja kapriisne instrument ning meheliku elegantsi sümbioos. Võib-olla on asi kunagi loetud muinasjutus "Imeflööt"? Kes teab... Tunne kinnistus, kui ~20 aastat tagasi tutvusin tänu oma tulevasele abikaasale tõeliste flöödikorüfeedega - Jaan Õun ja Samuel Saulus . Mul on olnud õnn nende mõlemi seltskonnas viibida, kontserte kuulata, peenekoelist huumorit ja omavahelisi tögamisi jälgida. ERSO kuulus duo, kellest räägitakse teatud legende siiani... Laupäevase, Samuel Saulus`ele pühendatud ürituse juhatas sisse EMA õppejõud Tiia Järg. Keeruline on tema kõne edasi anda. Küllap kõik, kel professor Järgiga kokkupuude olnud/on teavad, et igal lausel on oma seos ja tähendus, mis baseeruvad süvateadmistel. Oma

Värskus.Värvid.Valu vaibumine.Seen. Ja hobusega hädas olev Robert Plant...:)

... vohab hetkel mu sisimas. Muudmoodi ei oska toimuvat kirjeldada. Tige olen enda saamatuse, oskuste puudumise ja selle peale, et kõik hetkel untsu kipub minema. Talli poole ei taha vaadatagi... Samas tean, et ei saa ühte ööpäevagi neist eemal oldud. No ei tule mul veel kõik asjad joont mööda ja vilunult välja ja tulemuseks oli eile see, et Theo mu käest kordel putku pani. Galopeeris mõnuga ja vabanenult ümber Mari ja Mozarti, kes topeltkordet püüdsid teha. Minu kutsetele, juurde tulla, ei reageeritud. Õnneks olin vähemalt niipalju "tark", et olin korde kinnitanud päitsete, mitte valjaste külge... Mari rahustas ja selgitas, milles asi - hobune läks lihtsalt segadusse mu soovide peale. Jah, mõistsin seda isegi. Aga ega see mu masendust leevenda. Kuna poiss sai maigu suhu, mismoodi oma tahet läbi suruda, tehti täna hommikul koplisse minnes enam-vähem sama trikk - tallist väljudes ja teele minnes lihtsalt tõmmati end teeäärsele rohtu sööma. Lahe! Püüdsin teda liikvele ajada, sa

Valmistudes tänase päeva katsumusteks, meenus mulle hommikukohvi kõrvale imearmas lapsepõlvemälestus - ....adina-sudina sutka sai, vehver-maare kuperkai, iits-tiits tipentamm, retska!...:) Peaegu et "nägin" end 5-aastase plikatirtsuna ringis seismas, ninaots tolmune, põlved katki ja ootamas, kes uus pimesikk või siis peitusmängu otsija on. Maagika! Kordasin neid sõnu võlutult veel liiklusummikus olles. Ei mingeid halbu uudiseid majanduslangusest, ärritumist vaheletrügijate pärast ja musti mõtteid, et laiemas plaanis toimub ju igapäevane võitlus nappide ressursside pärast nagu põrsad küna ees tõugeldes, et suurema lürpsu saaks tõmmata... Maagilist tunnet pikendas ka põgus hetk muusikapoes, kus Clavinovade vahel istudes kahe keskeale läheneva meesterahva poolt esitatavat M.Kuulbergi flöödiduetti kuulasin, kõrval keemas liiklussõlm (harjutati ühe sündmuse tarbeks). Päeva peale aga fluidum muidugi haihtus... eriti kui rodus ootavaid arveid maksma hakkasin. Praegu aga, aknast pi