Sahkari talu

Ma pole absoluutselt vastu väitele, et inimene, kes peab avalikku blogi, peab arvestama ka tema kirjutiste identifitseerimisega. Loomulikult tekitab loetu mingil määral suhestamist ning on üliinimlik, et mõnede lugejate sooviks on kokku viia pilt-tekst-nimi. Eesti ju väike. Samas olen ju enne blogipidamist mõelnud formaadile...vaaginud, kas kirjutan avalikult või mitte. Mina valisin sellise "poolavaliku" variandi koos anonüümse kasutajanimega, ma pole nimme avaldanud enda kohta täpseid andmeid - ja leian, et sellist privaatsusetahet võiks siiski arvestada. Mul pole olnud kunagi soovi lahata avalikus blogis väga isiklikke teemasid. Ma lihtsalt pole nii vabameelne, et neid mõtteid jagada tahaksin. Teisalt, isiklike mõtete sõnastamine - sageli jään sellega hätta iseendagi ees, saatiks siis lugejatele vahendamisega. Ja mõtete väljakirjutamise teraapia minu puhul ei toimi:) Seega, pole justkui midagi varjata... või siiski? Aga suletud blogis ma kirjutada ei taha - leian, et minu k

Pill tulevat pika ilu peale... Minu puhul see nüüd igatahes kehtib. Pühapäeva õhtul, kui eakaaslased (!) lahkusid, tundsin kuidas lümfisõlmed pakitsema hakkasid. Öösel ärkasin lämmatavate köhahoogude tõttu korduvalt üles ja hommikuks oli juba kogu rindkeres krõbin. Olgu siis neljakümpsise algavatest rõõmudest detailne ülevaade tehtud:) Tegelikult olen suhteliselt harva haige. Olen täheldanud, et külmetushaigused ründavadki mind peamiselt siis, kui emotsionaalne müür hõredavõitu. Kogu käesoleva aasta algus on mind kuidagi rahulolematuna hoidnud... peamiselt enese suhtes. Olen hakanud kahtlema viimase aja valikutes. Kogenenumad ütleksid kindlasti, et peamine põhjus on tänavuse talve lumetus ja sellest tulenev heleduse/valguse vaegus. Eks see aurune ja märjast mulksuv maastik kindlasti süvenda masendust ja tekita hämarolekut. Mulle isiklikult aga valmistab raskustunnet jätkuv pidustuste ahel, aastalõpust sujuvalt kuni minu sünnipäevani välja. Rahvarohked seltsiüritused. Kümned lauakatmise

Nädalavahetuse retkelt tagasi sõites, kuulsin autoraadiost allolevat lugu ja ohkuipaljumälestusi meenus sellega seoses. Nendes soundides on noorusaeg, kahtlemata. Meeletu ootusärevus tantsusaalis ja seletamatu õnnetunne, kui ootus täkkesse läks. Ülikõva lugu tänaseni, mu meelest:) Kõikvõimalikku energiat sisendab... Ja nostalgiat. Nostalgiaks on ka põhjust, sest täna tulevad mu tüdrukud mind õnnitlema!

Leelo sõnastas läbi Shoyen Shaku, esimese Ameerikasse jõudnud mõtlusõpetaja läbi kuldsed tõed: * Hommikul enne riietumist, süüta lõhnarohi ja mõtlusta. * Maga alati kindlal ajal. * Söö korrapäraste vaheaegade tagant. * Söö mõõdukalt, mitte kunagi küllastumiseni. *Külalise juuresolekul säilita sama hoiak, mis üksi olles. *Üksi olles ole samasugune nagu külalist vastu võttes. *Jälgi, mida sa räägid ja mida tahes sa ütled, seda tee. *Kui on vaja tegutseda, siis ära viivita, kuid mõtle enne kaks korda järele. * Ära kahetse minevikku. *Vaata tulevikku! *Võta omaks kangelase kartmatus ja lapse armastav süda. *Puhkama heites maga nii nagu oleks see sinu viimane uni. * Ärgates jäta kohe voodi nagu heidaksid kõrvale vana kingapaari. Tõttöelda, kõiki loetletud mõtteid olen püüdnud teadliku elu jooksul (alates 30-ndast eluaastast:) alateadlikult järgida ja suutlikkusest neid täita või mitte täita sõltub mu tuju(tus). Jah, neid on rohkem kui 10 käsku . Ent olgem ausad, ka kümnest käsust tehakse s

Tehtud:) Noored:) Vennalastega Karl-Erik Tänud kõikidele õnnitluste edastajatele! Teate ju küll, et mulle meeldiks sellistel juhtudel end hästi väikseks teha ja kusagile ära peita! Sugulaste eest see ei õnnestunud:) Meelolukas oli ja tuiskas nagu ikka. Täna puhkan rahus.

Esmaspäeval sai fotograaf Tiiduga fotosessioon ajakirja Lemmik jaoks kokkulepitud. Pakkusin küll kolmapäeva, ent Tiit uuris ilmateadet ja mainis, et neljapäev tundub ainus sademetevaba päev olevat. Nii täpselt oligi! Kokkulepitud ajaks oli Tiit kohal ja alustasime tallist, Bonham sai eriloa päevavalges talli sisenemiseks. Tegime mõned klõpsud Mozarti ja Bonhami nuusutamise rituaalist. Siis sai hobud paela otsa võetud ja suurde koplisse sammutud. Niipea, kui koplivärav seljataga sulgus, läks lahti tõeline möll. Ei teagi, mis oli nii suure elevuse põhjuseks, kas eilne boksis konutamine lausvihma tõttu, superilus ilm või Tiit oma suure kaameraga! Igal juhul hobud olid sõna otseses mõttes pöördes! Küll püherdati kordamööda, tehti võimsaid hüppeid, kõnniti tagajalgadel... Tiit muudkui pugises naerda ja klõpsis. Sugugi ei tahetud "ilutulestikku" lõpetada:) Viimaks, kui häid kaadreid piisavalt arvasime olevat ja koplist ära liikuma hakkasime, korraldas Mozart enneolematu galopishow

Kunagi,mõned kuud tagasi olles erakirjvahetuses mr Costello `ga, lubasin kirjutada ühest legendaarsest loost seoses Salvadore Dali ja Luis Buñue l`iga:) Kuulsin seda legendaarset lugu ~15 aastat tagasi tolleaegselt sürrealismi ja avangardismi sõltlaselt, Ervin Õunapuult . Ervin mõistagi, on meisterlik story teller, ent püüan siinkohal võimalikult autentselt loo kirja panna. ********************************* Teada on, et Luis ja Salvadore olid pikaaegsetes sõprussuhetes. Tänu sürrealistlikule sünergiale pandi nii mõnigi märk maailma kultuurikaardile (Andaluusia koer, näiteks). Siis aga tekkis sõprusesse mõra. Buñuel, va kiimakott, hakkas Dali selja taga ajama liini Dali muusa, Galaga . Dali tõlgendas lähenemiskatset kui lõplikku reetmist ning katkestas igasugused suhted Luis`ga. Aastakümneid hiljem, seilates juba rahunenud 70-ndates eluaastates, hakkas tüllipööramise lugu Buñueli vaevama. Ta otsustas pakkuda lepitust, kirjutades Dalile: Armas Salvadore, oleme juba üsna eakad mehed nin