Sahkari talu

Möödunud reedese Rock Cafe kontserdi kohta saaks ühesõnalise kirjeldusega piirdudes öelda "lummav". Jah, just niimoodi mõjus muusika-esituse-sõnumi süntees. Lootust andist samuti - et maailmas on veel ilusaid hetki ja tõelisusest arusaamist. Majakovski + Volkonski = Majakonski Fr. Zappa kastmes, see oleks vast hästi lihtsustatud vormi kirjeldus. Selge see, et ilma Vürstita seda toimet poleks. Kes muu siis suudaks äratada tavalises eestlases emotsioone nii Robert Johnsoni delta bluesi venitades (Mille poolest me erineme Rock-Hotellist? Aga sellepoolest, et neil on Robert Gordon ja meil on Robert Johnson) kui ka tangolikku Бумажные ужасы etendades... Kahjuks ei tea ma loo nime, mis kõlast kontserdil eelviimasena (enne "Kuulake!" esitamist). Viki soolo oli ihukarvu püstiajav ja finaalis kõlanud Bachi fuugaga kaasnenud valgusefektid viisid korraks mõttele, et tegu polegi sellesinatse maailmaga... kus keegi piinleb ja kus mitte keegi aidata ei suuda. Lõplikult jõudis

Järgnev palve on mu lugejatele, kel kokkupuude alternatiivmeditsiiniga. Mu lähedast on alates septembrikuust piinanud raske tõve eriti agressiivne ja kiiret laastamistööd tegev vorm. Tavameditsiin on andnud oma hinnanguks - liiga hilja. Kallis inimene on praegu glükoosilahuse ja morfiumiplaastri faasis. Magada ja pisutki jõudu koguda haigus kahjuks ei lase, kuna kogu organismi tagurpidi käik ajab pidevalt öökima. Tavameditsiin piinu leevendada ei suuda. Ka kiirituseraviks on haige liiga nõrk. Palun kõiki, kel olnud kokkupuude alternatiivmeditsiini positiivse mõjuga vähihaige olukorra leevendamisel, jätta ravitsejate kontaktid aadressile: metsap11ga@hot.ee Tänan.

Töökohavahetuse raskemaiks osaks on minu jaoks kindlasti kolleegide kaotus... Inimesed, keda seob töömure- ja rõõm - see on suhteliselt jagamatu. Üldiselt kipub nii olema, et muutes töökollektiivi, hääbuvad ka suhted endiste töökaaslastega. Kahju, aga nii see on, sest liivakellast vajub uus annus kohe peale:) Praegusest töökohast jään kindlasti taga igatsema koostööd Dm.-ga. Ühist keelt oli alulu raske leida, kuna tegemist üsna enesessetõmbunud ja tehnilise inimisega. Pisitasa hakkasime suhtlema, eelkõige pikematel reisidel kliendi juurde teises Eesti otsas. Ilmnes, et meil üsna sarnane muusikamaitse. Paar korda seletasin talle üldiselt muusika "tehnilisest ülesehitusest" - viiulivõtmest, bassivõtmest. "Nagu programmeerimine!"- tõmbas ta paralleele -"... class, method `i väljakutsumine...":) Dm. omapärane huumorimeel...mnjah, kindlasti hakkan puudust tundma. Tema omakorda tutvustas mulle erinevaid programmeerismiskeeli ja oma eesmärki, kunagi oma põhih

Susserdasin õhtupoolikul arvutis tööasju, kui telefon helises. Esimene reaktsioon, ilmselt tulise koosoleku järelkajad, ei pidanud paika. Hoopis mees helistas tallist. - Tule appi! - Mis juhtus? - Hobused panid mind luku taha... - ???? - Jah, riiv on väljastpoolt ees ja ma ei saa välja! Läksin - ja nii tõesti oligi:) Kuna hobud olid täna väikses talliümbruse koplis, siis konutasid nad inimtegevuse järel oodates (kuniks bokse tehti ja sööta pandi) talliukse taga...ju siis hakkas igav ja oli vaja peadpidi ukse kallal askeldada... kuni mingil ajal õnnestus riiviga ühele poole saada. Jälle targem! Järelikult peaks tallis askeldades ikka igaks juhuks telefon kaasas olema. Mine tea, mis järgmine kord välja mõeldakse:) Aga muidu tunnevad nad hetkel end üsna hästi - Mozart seisab oluliselt paremini kui näiteks kevadel. Samm on vaba ja liigesed naksuvad samuti vähem. Theo aga on end lihtsalt paksukeseks nosinud. Hingamishäired on praktiliselt kadunud. Öösiti uks lahti, tallitekid seljas.

Olen lapsepõlvemõjude ohver. Vähemalt, mis hiirtesse puutub... Jah, ma ei pelga neid hüsteeriliselt ega suuda teisi nimetada kohutavateks elukateks või võigasteks närilisteks. Mäletan siiani, milliseid "pilte" minus tekitasid lastelaulud " Hiir tegi piimapudelist uue automudeli.. ." või siis " Hiiretips läks putru keetma, tipa-tapa tibule...", Miki ja Minni Hiirest rääkimata. Nii tunnengi end suhteliselt abitult kui mõni hiirepoiss või -tüdruk põllult majja hakkab end näkitsema. Tänane hommik oli eriti markantne - ärkasin nimelt tuttavliku krõbistamise peale ja otsides heli põhjust, kohtusid silmad imetillukese hiiretipsuga öökapil, peadpidi šokolaaditahvli paberist välja vaatamas. Ei ütleks, et ma vaatepildist erilises vaimustuses olin:) Nii ülbeks ikka ei maksa minna, eks ole. Niisiis, kitusin mehele ootamatu külaskäigu ära. Kogemused on näidanud, et mürgi laotamine põhjustab siiski (olenemata paljutõotavast reklaamist) paaripäevase hingematva haisulaine

Avastasin, et esimese lume auks on jõulutäht õienupud avanud. Lähemal vaatlemisel märkasin teisigi õisi.... Eks tuletati meelde, et ühist territooriumi jagame nüüd täpselt 1 aasta.

Ilmajaamade poolt paljutõotatud lumi ongi kohal! Hommikul magamistoaknast möödudes nägin hahhetuses tuttavat valget kuma - oligi lumi kogu kopli valge vaibana katnud.... Ja suuri räitsakaid langeb aina juurde. Tegelikult ootas mind täna teinegi üllatus (õigupoolest küll esimene, see ju kõige tähtsam!). Nimelt, soe kohv voodisse ja "tuunitud" võileivad. Nimetame abikaasa tehtud ilusaid ja fantaasiarikkaid võileibu just niimoodi:) See tähendab seda, et leib ja või on vähim, mis sealt leida võib - ikka hulgaliselt tomatit, kurki, sinki, juustu, majoneesi.... Ilus on taas olla! Eks kutsun oma hingekesed täna küünlavalgust sööma. Eile sain hulgaliselt hingevalgust teistest blogidest: Kukupai, Liana, Tiiauspaikka...