Sahkari talu

Asjadekultust on viimastel aastatel järjest enam ja enam materdatud, vastukaaluks tarbimishullusele. Mine tea, ehk lähen vooluga kaasa, olles mõne aja pärast veendunud asjade vastane ning pean silti "Ilusad asjad" mõttetuks väikekodanlikuks ja sentimentaalseks pahnaks. Aga hetkel jah, eks elu jooksul ole end ümbritsetud mõningate asjakestega, milles igaühes hõõgumas mälestus... kuni lõhnade ja häälteni välja. Sestap tekitangi blogisse uue teemade alajaotuse - leian et sinna koondatavad asjakesed märkimist väärt. Pildilolev sõrmus on mu vanemate soovikohaselt ostetud Horvaatiast. Kui lõpetasin ülikooli, andsid vanemad mulle üle ümbriku palvega, et kingiksin endale sõrmuse. Tõttöelda pole ma just suur ehete austaja, aga kuidas sa ikka vanemate soovile vastu hakkad:) Niisiis, jalutasin mööda Dubrovniku vanalinna ja imetlesin poleeritud tänakive, kitsaid tänavaid koos hubaste äridega ning äkitselt paelus mind ühe juveelipoe vaateaknal just seesama sõrmus. Äravahetamiseni sarnan

Kogu nädal on kulgenud kiires tempos orbiidil tall-kodu-linn-kodu-tall. Seoses sellega tabasin end ühel päeval ka äratundmishetkelt - ma vihkan linna. Tõepoolest! Jalutades pealelõunases päiksepaistes südalinnast Sossi mäele, torkas kontrast maa ja linnaõhu vahel eriti teravalt ninna. Lakkamatu autodevool, "maskides" inimesed, peegelduvad klaastornid vaheldumisi puumajade ja stalinistlikke ehitistega ja lärm... nagu mingi kuradi Chicago...selle vahega, et Tallinn EI OLE Chicago. Selline kaootiliselt ja maitselagedalt arendatud monstrum hoopis. Igal juhul eile õhtul kodu poole triivides tundsin kui väsinud ma olen viimastest päevadest - jah, üks suur projekt on jõudnud klienditestide faasi, asjatundjad teavad, kuidas taoline asi energiat ja tähelepanu nõuab. Põnev muidugi ka ikka:) Õhtul, kaheksa paiku koju jõudes, kruttisin end magamistoas pleedi sisse ja nii ma sinna jäingi kuni poole seitsmeni hommikul. Hale meel pisut endast, nii ei tohiks - ma tean. On nii palju rahuldust

Võtsime mehega nädalavahetusel kätte ja läksime seenele. Mees juba hoiatas ette, et pane tähele kui mina kaasas, ei leia sa ühtegi seent. Ja nii kippus tõepoolest olema, olgugi et esimesi samme ettejuhtuvas metsatukas pärjas koheselt edu ühe kivipuraviku näol. Paari edutut katset mööda vanu häid seenemetsi, seejärel "andsime alla" ja nautisime niisama loodust. Sattusime iidsesse tammikusse ning kuusepoegi täiskülvatud kuusikusse. Ülim vaikus ja rahu ning puude vahelt immitsev valgus.... Tänagi kasutasin varahommikuse ärkamise ära, minnes Bonhamiga lähedalasuvasse metsatukka - ta oli juba nii mitu päeva jalutuskäiku mangunud, et ei raatsinud teda maha jätta. Kuna viimaste nädalate hommikud on eriti kasterohked, avanes metsaäärsel niidul tõeline vaatamisväärsus - sajad ja sajad ämblikuvõrgud sillerdamas päiksetõusus. Toonus päevaks ja kauemaks. Tea jah, miks ma just viimastel aastatel taolisi hetki kollektsioneerin? Pikaaegse kodust eemalolemise tagajärg? Kes seda teab... Bonzo

... olen "rokkiv blogija", kuigi ta oma postituses sellesse nimetusse taunivalt suhtus... Nojah, minu jaoks tõusetus samuti küsimus, et mis mõttes siis "rokkiv"? Aga ok, rock on lai mõiste ja sinna alla mahub nii mõndagi. Mulle seondub see nimetus eelkõige Eesti ansambliga "The Rockin`Guys", kes pigem rock`n roll ja twisti laadset muusikat viljelesid...ja twistiga meenub koheselt Uma Thurman`i ja John Travolta võrratu esitus filmis Pulp Fiction. Niisiis, minu "uma thurmanid" on: 1. Tumeblondi (kinnine blog) - tema kirjutiste lugemine meenutab mulle kangesti Indiana Jones`i seiklusi teel Püha Graali juurde. Põnev on ta rännule kaasaelada, aegajalt puudutab vaheda noaga mõnd elulist teemat. Seiklejale omaselt (elu) tark ning rohke kogemuste pagasiga nii töö kui isiklikus elus. 2. Liana - armsad, siirad, puhtad lood. Samad epiteedid ka tema luulele. Helge ja ilus noor naine. 3. Flying Spirit - tema sõprus ja kannatlikkus traavliga Liisu (tegel

Kunagi, ikka väga palju aastaid tagasi, leidis mu tollane guru, Ervin Õunapuu, vägagi hea väljendi inimeste kohta "kes justkui elavad ootesaalis... et äkki midagi juhtub...aga ise selle heaks midagi teha ei soovi ega püüa" - Inimeste Ajutised Kohusetäitjad, elu (õhu) tarbijad. Ma olin siis noor ja roheline ja väga täpselt tema mõtet ei taibanud, mõtlesin et ta peab silmas ärikaid ja rullnokki. Aga jah, tänaseks olen mõistnud, et paraku puudutab see termin väga suurt hulka inimesi aeg-ajalt. Antud hetkel mind ennast.

No vot ei edene praegu miski mu käte vahel. Õigemini, saan küll vajalikud toimetused ja tegemised tehtud, ent kuidagi rõõmutu tundub kõik. Eks ole juba mõnda aega ilmas elatud, et teada - see tundmus on mööduv, ent samas - alati ka millalgi tagasipöörduv. Eriti masendav. Et eladki tõusu lootuses, olles mõõnas - ja niimoodi lõputult. Kuniks surm lahutab. Ja ei mingid radikaalsed ja praktilised sammud ei aita, need vaid parandavad asja näiliselt, ent sisemuses hõõgub ikka blues... Minu "ajutise leevenduse" nipid: - loodusesse (koos koertega), nii kauaks kui soovi ja tahtmist - õhtusöök koos mehega (kui ta juhtub saadaval olema:) vahemere või kaukaasia köögiga restoranis koos hea punase veiniga - muusika, on väljakujunenud "teraapilised" plaadid - tallisolek, niikaua kui tahtmist on....sel krõmps-krõmpsul on sügavalt eksistentsiaalne tähendus minu jaoks:) et siis "olla, ilmtingimata olla" - balleti külastus, soovitavalt "Luikede järv" Noh, hetkel

Systematic Chaos on progemetalit viljeleva Dream Theatre`i selleaastane väljalase. Siiani on mu lemmikülllitis neilt Octavarium (2005), mitmedimensionaalne ja müstilisi elemente (sh hulgaliselt nii sõnalisi kui ka muusikalisi viiteid maailma mõjutanud rockmuusikale) koondav epopöa. Praeguseks olen jõudnud armuda vaid ühesse loosse - In The Presence of Enemies . Ülesehituselt sarnane Octavariumi nimilooga: pikk intro, järgnev ballaadilik set ning seejärel järjest pinget kruviv tempo and vabastav grande finale :) Jah, Dream Theater õigustab igati oma nimevalikut, vägagi dramaatilised ollakse... Sel plaadil on Petrucci `le rohkesti "sõnaõigust" antud ja just In The Presence of Enemies`is mängib ta eriti kauni ja hingestatud soolo. Teistes lugudes kuuldavad vajavad ilmselt veel settimist, hetkel tunduvad liigse sportimisena rohkete nootide ülikiire mahamängimise näol... Kui Octavarium`i sõnad ( " ...From a state of catatonic sleep..." jne : ) oli jupp aega mulle ins