Sahkari talu

Sellise uudise peale sattusin Lemmik.ee portaalis. Esimene reaktsioon oli muidugi, et taas üks maailma narrus... Ent siis meenus aastavahetus tavapärase saluudi ja rakettide põmmutamistega ning kuivõrd ärritas see Mozartit. Hirm teadupärast on nakkav ja jumal tänatud, et taipasin paukumise ja sähvatuste ajal talli minna. Mõlemad hobud tiirutasid üsna ärevalt mööda bokse. Küünlas nad veel polnud ja end rappinud samuti mitte. Veetsingi aastavahetuse momendid tallis hopside juures, neid rahustades ja porgandeid sissesöötes. Selle uudise puhul - serblastel kindlasti tallis kuumaverelised, kes esimese basstrummi laksaka peale lõhkuma võivad hakata... Olgugi et, Charlie W. suht vana juba;-) Teisalt jällegi, inimeste puhul küll nii suuri ümberkorraldusi ette ei võeta... Kujuteldamatu oleks kui Metallica kontserdi eel oleks Lauluväljaku ümbruses käivitunud samalaadne aktsioon imikutele rahustite andmiseks...

Eks minagi märkasin eilseid blog.tr pealkirju ja lugesin need õhtul ka uudishimust kantult läbi. Kirjutajate paar meenutas kangesti kunagisest nõukaaegsest Buratino filmist nähtud kerjuspaari - rebane Alice `i ja kass Basilio `t. Nende unistus Lollidemaast ja see kuidas nad vedasid vaese Buratino prügimäele rahapuud kasvatama haakub mu meelest vägagi viimaste päevade sahistamisega teemal, kuhu maani võib blogida... Avalik blogi on minu arusaamist mööda siiski avalik virtuaalne päevik, mille autorid (kaasaarvatud mina) põevad kirjutamiskirge segatult eneseeksponeerimisega. Sel põhimõttel loetakse ka teiste blogijate kirjutisi - kuidas teine inimene mõtleb, tunneb, tegutseb. Ja kindlasti ka võrreldakse ja kohati samastatakse end. Epp samastas ja võrdles end ning tundis end puudutatult, sest tema nii ei teeks ja ei suudaks. No mina ka mitte. Nagu ma ilmselt ei suudaks kirjutada väga paljudest teemadest. Sel lihtsal põhjusel, et see lihtsalt ei huvita mind. Aga seda ohjama hakata..

Täna hommikul äratas mind postiauto signaal - Amazonist oli nädal tagasi tellitud dvd-d kohal. Ühe plaadi toppisin koheselt mängijasse ja nüüd ma siin siis naudin hommikust kohvi ja vot seda asja siin. Juba sipelgad jooksid, kuulates That`s The Way algust: "... I dont know how Im gonna tell you, I cant play with you no more..." Teine plaat on Joe Satriani 2006 live , mida ma kah veel näinud pole. Kuna nädalavahetuseks ennustatakse üsna heitlikku ilma, siis tore - saan tubaselt ja hubaselt aega veeta. Aga nüüd hetkel pean idülli lõpetama, sest nädalalõpp ja sebimist kui palju veel.

Täna siis kukkusin tänu iseenda liigsele julgusele... Mulle ju koputati südamele, et hobu pole miski puudel, aga noh inimene õpib kogu elu ja eks mõnda aega tuleta seda ka haigetsaanud sabakont meelde... Valusähvakas oli küll jube, aga veel jubedam oli tunne et ma ei saa mitte midagi parata enam.... õnneks oli Mozart niipalju tark loom, et suutis vältida mulle suuremaid traumasid tekitamast. Aga oigasin ikka jupp aega, hobu tuli nuhutama et mis minuga on. Komberdasin kuidagi majani, lärmi peale oli ka poeg õue tormanud. Eks ta oli sellises seisus emmet nähes üsna ehmunud ja helistas esmalt kohe kiirabisse (õige reaktsioon muidugi), aga pisut hiljem siiski annulleerisime hädaabi. Kondid tundusid terved olevat ja hing sai kah rinnust lahti köhitud:) Ehmatus oli küll korralik ja lonksasin ikka mõned tassid suhkruvett selle asja peale. Tänane õhtupoolik siis peamiselt pikutavas asendis valusa sabakondi tõttu. Aga naljakas on see, et ma ei tunne mingit hirmu nende ees. Tean, et Mozart polnu

Mul oli täna Viljandisse asja ja tagasitulles sai kanuutatud mööda Pärnu jõge. Mõnus... Veevool oli üsna kiire ja nii sai kohati lihtsalt allavoolu libisetud ja ümbritsevat loodust nauditud. Nägin hästi lähedalt kitsekest, kes tunnistas mind enne putkupanekut üsna kaua; sinikael parte, linavästrikupaari, toonekurgi - kõikjal saatjaks vee vaikne vulin. Kurgja talumuuseumi silla all tegin väikse peatuse, lasin vihmapilvel tühjaks sadada, haukasin võileiba ja mõistsin, et taolist hetke olin kaua oodanud ja vajanud... Enne Kersti valdusteni jõudmist sai vihma- ja rahepilv mind siiski kätte, ent mõnus oli seegi - jõgi oli täis miljoneid täppe, pärast sahmakat oli tunne kui oleks puhastustulest läbi käinud. Oh Kersti, Sa oled ikka hullum kui mina - 17 hobu, jajah. Aga raskeveokad olid muljetavaldavad, üldse - kogu kari. See liigutus, kuidas karjajuht mind läbiuurima tuli ja alles siis ülejäänud liikmed nuuskima saabusid, uhh... kõhedaks võttis. Eesel Hans oli samuti tõeline vaatamisväärsus:

Eile õhtul oli siis mõlematel poistel metsik jooksutuju. Kiirused, mis üles võeti olid kohati suisa hirmutavad - ei olnudki sellist vaatepilti nende puhul veel näinud... Aga muidugi ega me tea, millega nad päevad läbi oma aega sisustavad. Igaljuhul olid nad lõpetades üleni higised, siis muidugi püherdati end veel liiva sees korralikult läbi ja nii nad end mulle öiseks tallilaskmiseks üle andsid:) Mozarti prei puhul hõiskasin liiga vara... kohati tundub et olukord hullemaks läinud - korpasid on juurde tulnud. Lugesin foorumitest beebi pepusalvi kohta ja eile tõingi Natusan tsinksalvi. Hoian seda nüüd 24 h peal ja eks siis näis. Samas pelgan, et ehk ei tohi siiski kinni siduda jalga - ei saa õhku. Aga kuna nii tolmune on, siis arvan siiski et vajalik, et mustust sisse ei läheks. Theo hirmutas mind paari köhatusega, pelgasin juba et puuslak - andsin igaks juhuks meega küüslauku ja tuulutasin talli, niisutasin heinu jne. Tegu oli vist siiski ajutise nähtusega, sest peale eilset galopeerim

Eile õhtul viibisin üritusel, kus kitarristina astus üles mu poeg. Kokku esitas nende bänd ~1 jagu muusikat. Täiesti arvestataval tasemel, mu meelest. Lisaks üldtuntud lugudele esitasid nad ka 3 omaloomingulist (bassimehe sulest) lugu, punkrocki sugemetega. Tean et see stiil eriti ei istu pojale, ent laval tundus ta seda ikkagi kaifivat. Muidugi, kõige paremini tema esituses kõlas ikkagi "Gravity" (Nuno Bettencourt ). Erakordseks tegi selle sündmuse veel asjaolu, et kuna bändi tegelik trummar ei saanud osaleda, siis mängis trumme mu abikaasa. Kas nad veel kunagi "kohtuvad" laval? Eks seda näita aeg. Igatahes mees kommenteeris pärast live`t, et tõeliseks muusikuks saamisest jääb neil entusiasmist puudu. Et ta mäletab, millise "isuga" nemad omal ajal bändi tegid... ja et neil kuttidel on ehk ca 20 aasta pärast hea rääkida a la "mäletad, kuidas me bändi tegime..." olles ise reinkilgid, hhluiged, arturtalvikud jne. Eks näis. Nuno Bettencourt Midnig