Sahkari talu

Tänane päev jääb õppetunnina taas meelde. Kiirelt soojenevad ilmaolud on pannud veed vulisema, teinud talliümbrusest vaid kõrgete kummikutega läbitava mudamülka ja jõudnud ka hopside ihurakkudesse. Nimelt, läksime täna neljakesi (mees Mozartiga ja mina Theoga) uue kopli ümbrusega tutvuma. Poistele tundus kõik uus ja huvitav ning nad nosisid rõõmuga vahelduseks teistsugust kõrrestikku kui oma koplis, kus kõik läbiuuritud, tuhnitud, mälutud... Abikaasal tuli idee, et laseme nad korraks lahti - saavad oma käepeal jalutada. Don`t ever do this again!... Mozart võttis esimesena tuule alla, Theo tegi samuti paar uljast hüpet ja siis - vasakule ja ära... Galopeerides, muidugi. Üsna pea nägime neist vaid kahte täppi, suutsin veel märgata, et edukalt ületati sõidutee... üks auto pidas kinni, mõeldes ilmselt et Jumanji-taoline džungel järgneb. Abikaasaga saime aru jooksmise teel tagaajamise mõttetusest. Hüppasime autosse ja kimasime neid püüdma. Õnneks on me elukoha ümbruses piisavalt avarust

Mozart on valges frakis härra, 9-aastane ruun, mis tema väärtust küll absoluutselt ei vähenda. Temast õhkub väärikust. Ta on kenasti väljaõpetatud, hea hüppevõimega ja minu jaoks väga kaunite allüüridega. Lisaks on tal peaagu kandadeni ulatuv valge saba, mida ta imekombel ka ise väga puhta hoiab. Mozart saabus meile ootamatult. Kuna hobune teatavasti karjaloom, siis Rita soovitas võtta n.ö allüürile ja seltsiliseks Rauli endise võistlushobu Fenomeni (Fenja), kel elu puuslaki tõttu suures tallis elamine vastunäidustatud. Kahjuks venis meie talliehitus ja Fenomen lahkus selle aja jooksul parematele jahimaadele. R.I.P. Ja nii juhstuski, et kui Theo kolimisaeg kätte jõudis, lõime Ritaga käed veel ühe hobuse ostuks. Poolakas Mozart. Tänu Mozartile läks "poistel" aklimatiseerumine üsna kiirelt. Juba samal, transportimisele järgnenud õhtupoolikul söandasime nad boksist välja koplisse lasta. Muljetavaldav oli ka talle päitsmete pähepaneku hetk... nimelt painutas ta pea nii alla kui v

Theo tuli mu ellu esimese hobuna. Üldse. Mul pole kunagi olnud "oma hobuse unistust". Ratsutamas /loe: hobuse seljas loksumas/ olen küll käinud, aga.... Lihtsalt tegi Kurtna tallide Rita mu abikaasale suve keskel teatavaks, et tal meie jaoks "üks projekti". Ja "projekt" seisis viga saanud jalaga kurvalt boksis. Jalg oli tal hetkel kohutavalt paistes, kahtlustati ussihammustust. Tegelikult osutus see siiski lümfipõletikuks ja siis läks kõik väga kiiresti. Kiiresti ses mõttes, et polnud aega hobusehirmu tunda, vaid alustuseks kimasin lähedalasuvasse bensukasse viina järgi. Mässisime ta kompressi abil sisse ja helistasime arsti välja. Süstikuuri järel tuli teda ikka pikalt veel tõrvalaadse salviga (ihtüool vist oli nimi) mätsida. Theo jälgis kõike nukral ilmel. Ravi kestis ikka julgelt 3 nädalat. Aga lõpuks paistetus kadus ja ka longe kadus. Ja minus hakkas märku andma pisuke hirm.... Ta tundus ikka NII SUUR ja kohati suisa hirmuäratav. Näiteks kui ta end bo

Tundub, et blogipidamise moehaigus ka mind puutumata ei jäta.... Olen paljudesse blogidesse kiiganud ja nautinud taoliste "pesade" teemasid tunnetetest, lastekasvatamisest, tehnikast, seksist, poliitikast... millest iganes. Ent ei leidnud siiani õiget "kontsptsiooni ja tahet", et millest siis. Nüüd siis leitud. Peamine vajadus tuleneb ikka mu uuest elukorraldusest tingituna. Nimelt, juba õige mitu kuud olen kahe hobusehakatise õnnelik, ent tuleb tunnistada, et ka rumal omanik. Nendega seonduvalt on mul pidev vajadus säiluvate märkmete järele ja mine tea... ehk on neist mõnele teisele hulljulgele ka kasu. Endast: olen tervelt kuu juba 39-aastane olnud, abielus, 18.a. poja ema, leibkonda kuuluvad veel abikaasa, 2 kaukaasia lambakoera, 2 hobust ja 1 "sugutäkk" jänes Juss, kes muideks otsib Jutat... Kogu see kupatus mahub ära eestiaegsesse tallu Harjumaal. Kõlab nagu minu pere ja muud loomad. Nii see ongi ja püüan "oma mälu värskendamiseks" (!) pis