Sahkari talu

Eelmise aasta Helsinki live`i mälestuseks...

Praktiseerin suveperioodil lahtise terrassiuksega magamist. Osalt seetõttu, et magada sügavalt, teisalt aga ööhäälte pärast. Rahustav on kuulda ööbikute laksutamist, ritsikate saagimist või öökulli hõikeid. Tänavu vidistasid ööbikud eriti kaua, eks lükkas hiline kevad nende saabumisaega edasi. Roomast tagasi tulnuna end magama sättides, mõistsin et miskit on teisiti - ööbikud ei laulnud enam. Aastaringi on minu jaoks põimitud oluline sõnum. Võimalik, et olen umbes 3 nädala tagasi Klassikaraadiost kõlanud Ilmi Kolla "Nukrate hetkede" mõju all. Ent... kas tõesti olen jõudnud ikka, kus kevadeid kollektsioneerima hakkan? Igal juhul tundsin ängi - ööbikute laulu kuulen taas ALLES järgmisel kevadel.

Mõni ese saab lähedaseks ja kalliks just sellega seonduvate hetkede ja emotsioonide tõttu. Jutt on mu autost - Roheline Muna või Pözö nagu teda hellitavalt kutsun. Pözö oli mu esimene päris oma auto. Tükike iseseisvust ja sõltumatust. Hangitud sai ta just maale elama minekul ja hetkel, kui veel õhtuses it- õppes käisin. Enese liikumisvajaduste ühistranspordi logistikaga ühildamine kasvas ülepea ja majaehituse kõrvalt tundus see ikkagi ülivajalik ost. Mäletan, et valikukriteeriumidele vastasid veel ka VW Polo ja Nissan Almera, ent Rohelisesse Munasse istudes tundsin kohe, et vot just see. Oma 1,4 mootorile vaatamata on ta erakordselt tubli edasiminekuga. Rekkast sai ikka väga valutult mööda vuratud. Kuna eelmine omanik oli firma, kes sõidukisse eriti investeerinud polnud, siis ilmnes esimesel aastal üsna mitmeid hädasid. Üks pikantsemaid oli vast see, et kahe töökohtumise vahelisel lõunapausil hüppasin sõbranna juurde katsikule. Kõik oli ilus-tore kuni kiirustasin teisele kohtumisele -

Olen vist kõiki oma tuttavaid millalgi, kui nad oma partnerlussuhtest räägivad, tülitanud küsimusega, et kuidas õigupoolest kokku saadi... Kummaline, ent kõik elavnevad seepeale, entusiastlik läige tuleb silmadesse... Isegi kui eelnevalt kirjeldatu polnud just positiivse alatooniga. Kohtumiste kohad ja seotud sündmused võivad korduda (pubis, kinos, kellegi sünnipäeval, pulmas jne), ent alati on stooris miski, mis jutustajat köidab ja mida ta enda jaoks ning teistest erinevaks peab. Mis heldima paneb. Sest alguse põgus hetk on ju teadagi, imeline. Taolisi kohtumisi on üsna võimatu ette ennustada või lavastada või otsida. Need lihtsalt juhtuvad. Ettemääratus? Võib-olla. Siiski eeldavad kohtumised teatavat sotsiaalset eluviisi. Kohtutakse enamasti ikka inimgrupis, mingi kollektiivse tegevuse käigus. Kohtumised üksildasel metsarajal või inimtühjal rannal võivad olla pigem ehmatavat kui äratundmisrõõmu pakkuvat laadi...:) Aga kunagi ei või teada. Sest "...armastus seisis äkitselt meie

Sellise sõnumi sain pojalt veel Roomas olles. Katsetel mängis ta seda ja seda . Olen väga rõõmus ja uhke ta üle.

Äraolekul olid treener koostöös Mariga Theo treeningkoormust tõstnud, kuna ta vastupidavus ja lihaste olukord seda lubavad. Treeningud viidi läbi nädala jooksul ja tänast arvesse võttes suisa neljal korral. Selline meetod, kus kogenud sõitja sadulas ja treener "maa pealt" juhendamas, on ratsastuse viinud taas sammu võrra edasi. Mulle kui kõrvaltvaatajale ja algajale, on ülikasulik kuulata nii treeneri kommentaare/õpetussõnu, kui ka jälgida Mari sõitu. Püüan tulevikus ise samuti fokusseeruda rohkem käte ja jalgade asendile. No ütleme nii, et sellise istakuni nagu Maril, on mul veel pikk maa ja ega ma enne eriti Theole selga ihaldagi, kui hobul endal tasakaal käes. Sellega tal veel pööretel tegu. Kavalette oleks samuti vaja, et jalgu õpitaks ülespoole tõstma. Praegu kipub ta aeg-ajalt kivikeste või ebatasasuste otsa koperdama. Täna aga oli suurpäev nagu pealkirjastki järeldada - Theo esimene galopp koos Mariga ehk ratsanikuga. Alguses oli tal pisut tegu käsklusest arusaamisega

Mu süda on veel Roomas... Luban endale sellist pateetikat, sest tõepoolest tunnen nii. Kodus ongi muidugi hea, ent nädalase SEAL viibimise tulemusena tunnen puudust nii mitmest emotsioonist.... Ilm Jõudsime lennu hilinemise tõttu Rooma kell kaks öösel. Kleepuv leitsak tervitas mind ja mu kolleege. Taksojuht keris teel lennujaamast Rooma südalinna üles 150 km tunnikiiruse. Aknast sissevoogav niiske ja soe ööõhk. Õnneks oli hotellitoas konditsioneer, seetõttu õnnestus varahommikul ärgates end väljapuhanuna tunda. Kuigi... und saime esimesel päeval vist vaid paari tunni jagu. Öisest 25 kraadist oli hommikul üheksaks saanud 29, keskpäevaks kõikus temperatuur juba 35-39 vahel. Aga kõigega harjub ja õnneks pakub Rooma süda- ja kesklinn ohtralt varjualuseid, kuhu päikese eest ajutiselt peitu minna. " Nätsakad " Mu palju ringireisival kolleegil on kombeks vaatamisväärsuseid (kirikuid, väravaid, ausambaid, mälestusmärke jne jne) koondada ühise nimetaja alla - nätsakad:) Nätsakaid on

Ohh... homme samal ajal. Kummitab. Kelle siis veel, kui mitte tema muusika.

Käisin kahel õhtul. Ühel päeval Jamesi ja Lamendi asju kuulamas ning teisel päeval Jaanika Sillamaa bändi Janis Joplini tribuuti. Mulle väga meeldis Lauluväljaku ümbruses keev melu. Mehega telkide vahel jalutades ja niimoodi ühest helinivoost teise jõudes tõdesime, et kohati on tunne nagu kesköisel Manhattanil. Bleekers Street`il näiteks:) (Oh, tahaks sinna jälle ja jälle!) Eesti muusikute konsentratsioon oli samuti ülitihe. Igale maitsele kedagi, midagi. Miks ka mitte? Jaanika Sillamaa esitus oli selline et... siiamaani sipelgad jooksevad mööda selgroogu. Uskumatult dramaatiline, kandev, puhas vokaal. Teda ja temaga koos musitseerivaid instrumentaliste kuulates tabasin end korduvalt mõttelt, et Eesti muusikud ja lauljad mahutavad end oma tasemega vabalt maailma mastaapidesse. Miks aga ei suuda seda teha produtsendid ja muusikakirjutajad? Niikaua kui raadioeetris lastakse jura, siis pole ka erilist lootust olukorra paranemisele. Diletantide tase müüb, sest mingi valemiga õnnestub nei

Veetsin mõned head päevad koos Pöial-Liisiga Vändramaa metsade vahel ringi rännates. Kusagilt on meelde jäänud, et seal piirkonnas on ~1700 ha-d metsa. Usun sellesse fakti:) Kersti kari oli saanud täiendust väikse muulapoisi näol. Teadaolevalt seni ainus Eestis. Isegi Kanal2 ei pidanud paljuks seda väikest imet jäädvustama sõita. Eks elu näita, mis hobueesli hakatisest saa. Nähtu põhjal võib järeldada, et tegu on üpris hüperaktiivse selliga. Mulle ja Pöial-Liisile hakkas aga väga meeldima raskeveo mära Tinnu. Niina ehk Tinnu on ~20 aastane ja pärit Kohtla-Järve kandist. Tõeliselt kaunis ja suursugune hobune. Paraku on ta inimeste suhtes üsna umbusklik ja tõrjuv. Talle on omal ajal kõvasti liiga tehtud. Sellest räägivad lisaks pidevale kaitsehoiakule sügavad armid nii kõhu kui ka tagumiku piirkonnas. Tänu oma võimsale kogule on ülejäänud kari võtnud tema suhtes väga respekteeriva hoiaku. Tinnu on see, kes saadetakse esimeste seas "asja uurima". Kui on võõras lõhn, võib Tinnu