Sahkari talu

Võtan hoogu, et alustada ~5-6 t neelavat süsteemikirjeldust. Õnneks terendab ees Aavo näituse avamine õhtul, Controventos. Jätan endale mõned head read tänase kokkuvõtmiseks... (nagu Muhv.Nõudmiseni:) Üürime helerohelise takso ja loovime lauldes läbi lootuste kohiseva lumma. Vahepeal kasvavad katused vesikasvudesse ja me otsustame miljoni miili sügavuse merepõhja asustajaiks. Sinu uimed on uimastavad ja lõbus on su lõpuste võbin. Näkkidel on närbuvate näälikeste hääl. Ükskord tõuseme me taas pinnale. Kas siis astume päikese kätte või võtame päikese kätte? (A.Alliksaar "Kes kompab kuud, peab ahnelt aevastama") ********** Sõnad põletavad huuli. Hullemini kui lõõmavad suudlused. Sõnad, mida ei saa öelda. Sõnad, mida ei saa ütlemata jätta. Vahetame saatused paariks päevakski! Maksan peale, kõik mis mulle kuulub ja mis võinuks kuuluda ja mis minevik tõotas ja mille tulevik täitmata jättis. Näen su ilmest, et sa ei nõustu, nagu võiski arvata... Sa taipad, et iga ilu imbub teadvuss

Nädalajagu on treener kinnistanud Theo teadmisi kordel - ikka käskluse peale sammust traavile, traavilt galopile, sammust galopile tõusmist. Selline põhjalikkus on vajalik enne järgmise, raskema etapi juurde asumist. Täna arvas ta, et on käes õige aeg töö jätkamiseks sadulas. Selgaminek oli äärmiselt rahulik, hobu ei teinud ühtegi edasi või tagasiastet. Hoidsin kordet (läbi valjaste) ja tegime sammus 2 ringi koos peatustega. Theo peatus kenasti ratsme märguandele ning reageeris liikuma minemisel säärele. Kui treener teda traavile ergutas, ei kahelnud poiss hetkegi - kohe teadis, mida temalt oodati. Lasin kordet vaikselt järele, lõpuks olin ringi keskel ja seejärel liiguti vaheldumisi sammus ja traavis. Super! Ratsmesurvet kuulates jäädi seisma. Sama rahulikult ja lõdvestunult lubati Karinil jalusest maha hüpata. Ei mingit tõmblemist. Samal ajal saabus seltskond küla tantsupeolt ja oh, kui uhkelt sammuti ja mõnuleti kiituse käes peaga koogutades! Ise olen samuti maha rahunenud. Mul on h

Jah, ma ikka kuulan teda vahest... Kõik ei meeldi, liiga kriipiv. Aga see lugu on ilus, lihtne ja sügav.

Mõned päevad tagasi sammusime Pöial-Liisiga mööda Pirita rannaäärset ning arutlesime....armastuse ja suhete teemal. Huvitav oli teada saada minust täpselt poole noorema naise mõtteid. Peamiselt käis jutt ühiste huvide ja koosveedetava kvaliteetaja ümber. Tean, et kunagi väga ihkasin ja tahtsin, et mul oleks elukaaslasega võimalikult palju ühiseid huvisid ja kokkupuutepunkte. "Ühine huvi" tähendas minu jaoks võimalikult sarnast huvi. Aga inimesed on ju erinevad... näevad, kuulevad ja tõlgendavad samu hetki ja asju erinevalt. Mul isiklikult oli selle tõdemuseni raske jõuda. Mingil määral on minusse sissekodeeritud ohvrimeelsus. Selline et.... püüan õppida, teada saada ja viia end selle tasandini, kus saaks võimalikuks mõistmine. Samas on taoline ohvrimeelsus juba eos omakasupüüdlik. Ma nimelt loodan, et inimene siseneks ka minu maailma. Kui seda ei järgne, masendun ja seostan tulemust kõikse armastuse puudumisega. Mu elus on olnud palju kirge ja kõrgustesse sähvivaid emotsioone

Nädalalõpp algas saunaga heade sõprade, Avo ja Pireti seltsis Kolga-Aablas. Olen üsna kehvake saunasõber. Kui, siis üksi ja kapitaalse ettevõtmise korras:) Peamiselt kosmeetiliste protseduuride pärast, mis saunaskäigu kasulikuks muudavad. Laval, mitmekesi leili võttes kipun liiga kauaks kuumuse kätte jääma ja siis tavaliset on heaolutunde asemel paha olla... Avol ja Piretil on seevastu hästi niiske ja mahe leil, saunalava moodustab avara poolringi, kust kerge lahkuda, ilma et higised kehad vastu puutuksid ja leili avatud ukse tõttu maha jahutaks. Mõnus äraolemise tõttu otsustasin siiski veini ja ööbimise kasuks. Õigesti tegin, sest Piretiga hiljem mere ääres, täielikus tuulevaikuses merd silmitsedes, sain hingereahu tagasi. Magasin jutti 10 tundi, Emili saabumise-lahkumise maha. Emili kodu lähedalt sai täna hommikul kaasa korjatud mahlast karulauku (A llium arsinum ). Pireti tomati-kodujuustu-karulaugu salat oli niivõrd maitsev, et otsustasin proovida taime oma metsaalusesse adapteeri

Naine sõnastas oma postitusega osaliselt mõtted, mis mind viimastel päevadel kummitanud... Mainin kohe ära, et mul väga heameel lugejate kommentaaride ja kontaktivõtu üle. Alati. Aga see pole eesmärk omaette. Eks igas blogijas ole tilgake grafomaani ja kirjutaksin sellest otseselt sõltumata edasi... Paraku pole mu blogi oma kontseptsioonilt diskussioonile õhutav. Piirdun ju peamiselt oma hetkede üle mõtisklemise/kirjeldamisega, mitte aruteluteemade püstitamisega. Ma tõesti ei tea kõiki oma blogilugejaid ja .... ärge lugege seda upsakuseks... tunne ka otsest vajadust sõnavõttude järele. Küll aga on mul väga põnev, kui keegi peab vajalikuks ühe või teise postituse suhtes arvamust avaldada. Rõõmustan ka väikse märguande või emotikoni üle, mis viitab, kellega tegu. Võtan seda kui austus- või toetusavaldust oma väikselt lugejagrupilt. Teate ju ise, et vahest on blogimine üks igavesti raske "töö":) Teisalt... mõistan ka Naise poolt etteheidetavat. Pisut haakub see aususe temaatika

Need on hobud, kelle abil tänaseks päevaks Veskimetsas käe valgeks olen saanud:) Noh, vähemalt suudan vahet teha, et nad vääääga erineva traaviga. Sama suur vahe on ka mõjutamisel. Hugo oli ratsmele ja säärele hoopis vastuvõtlikum. Samas oli temaga mul esialgu raskem kergendada - hoopis teine rütm. Tasakaalule muidugi hea tajuda sellist pisut müttavat liikumist, ent täisistakule ma temaga veel pihta ei saanud. Proovisin küll mitu korda, ent ikkagi (-) tõstsin käed liiga üles, (--) ei suutnud ristluud vabalt liikuma saada. Mingi nõks on, aga ma ei saa sellele veel pihta ja istak hakkab ikkagi loksuma. Sel korral proovisin esimest korda ka volte traavis. Õppisin = sain aru, kuidas hobust edasi ajada sääre abil. Samuti pöördeid ja suunamuutusi nii sammus kui traavis. Aga jah, täisistak on mu jaoks ikka endiselt suur ? See, mis Brayen `iga peaaegu välja hakkas tulema, Hugoga ei tulnud:) Viimasest tunnist oli 10 päeva möödas. Samuti olen viimasetel öödel olnud unehädas. Eks see kõik mõjut