Sahkari talu

... ratsapükstes ja sapsudes mehi:) No väga šikk ja pilkuköitev! Õnneks on mul ka kodus selline mees:) Kaasa on tõsiselt alustanud ratsatreeningutega Kurtnas. Käib trennis suisa 2 korda nädalas. Kui nii edasi jätkub, täitub mu lähiaegade unistus ja mul ratsatreener-, õpetaja n.ö omast käest võtta. Mulle hetkel selline variant sobib - trenniõhtutel on kodused hobud omavastutusel ja kaasa trennist saabudes kuulen uudiseid. Et Talmaz müüdi Soome:(  Ja et nüüd sõidab ta 4 aastase Kaprys`iga (sry, pole päris kindel kirjapildis).

Ühe konverentsi raames, mis toimus neljapäeval-reedel Tartus, sain võimaluse kohtumiseks Mariga. Oi, meil oli tore õhtupoolik Itaalia Köögis. Punane vein (Mari oli käinud verd loovutamas!), minu sealne lemmik - broccoli supp, bruchetta`sid ja juttu jätkus kauemaks... Mari konsulteeris Mozarti röntgenpiltide osas Tartu Loomakliinikuga. Jah, paranemislootust pole ja miskeid erilisi ravivõtteid samuti mitte. Buta või Finadyn valu leevenduseks väikestes doosides, et neerudele ei hakkaks ja kui asi eriti hulluks kisub, siis liigesesüstid. Neid võib teha 2 korda aastas. Muutusteks süstikluus on mitmeid põhjusi. Peamised kindlasti ülekoormus, ent tõenäoliselt ka eelsoodumus...:( Ent kuulsin ka, et võimalus on operatsiooniks juhul, kui liigesesüstid enam ei aita. Sellisel juhul lõigatakse läbi jalanärv, et valuaistingut mitte tunda. See peaks aitama ~ 2 aastat. Kui nii võtta, siis  - pikk aeg ju, millega Mossut täisväärtusliku  hobuseelu juurde tagasi tuua. Operatsioon pole tõenäoliselt oda

Lumi on silmnähtavaks rõõmuks nii hopsidele kui kutsidele. Suure naudinguga sumatakse, püherdatakse ja hullatakse äkitselt mahasadanud külluse sees. Eile õhtul lasin hobud juba õhtul seitsme paiku talli - lund sadas jätkuvalt juurde ja seljasolevad tekid olid suht vettinud. Enne südaööd läksin neile veel heina ja vett juurde andma ja bokse korrastama.Mozart rabistas mulle boksiuksel vastu sellise näoga, et  vot nüüd kohe sa lihtsalt pead mu õue laskma. Täiesti ähmi täis ja elevil oli:) Tegingi boksiuksed pärani lahti ja kupatasin mõlemad ruunapoisid lumme. Ossa poiss, milline rõõmutrall ja müdin algas! Oma kümme ringi traaviti graatsiliselt ümber talli ja seejärel jätkati topeltküünaldega (mõlemad hobud kahel jalal). Ütleme nii, et loomade rõõm on nakkav!

Hobused on end häälestanud talvereziimile. Mõlemal ruunapoisil on kihvtid "karupüksid" jalas. Mozart on eriti karvik. Tekitan ka tänavu. Vahepeal suisa kahed erinevad tekid päeavas:) Õuetekid päeval ja fliisist tallitekid öösel boksis. Hoidsin võimalikult kaua aega mõlemal hobul ühe aknapoole avatuna. Kuniks ühel hommikul avastasime, et Theo värises. See on tõeliselt kurblik ja abitu vaatepilt - võimas kolakas Theo võbisemas! Õnneks ei sai kiiret esmaabi antud, hõõrusime kogu keha üle ja tekk selga:)  Paar küüslaugu küünt sisse - ja marss õue. Külmetushaigus jäi seekord tulemata. Ei taha küll ära sõnuda (taaskord ptui-ptui-ptui), ent mõlemad hobused on heina peal. Hommikul olen kuulnud neid küll köhatamas, ent see on ilmade tõttu paratamatu. Theol pole hingamisraskusi esinenud. Ei midagi sellist, mis eelmisel sügisel. Toon neile heina Perila kandist, ühe raskeveolaste kasvataja juurest. Väga ilus hein. Ei mingit hallitusllõhna! Ühe korra tahaksin proovida ära ka suure r

Theoga on see värk, et mul on kerge identideedikriis seoses temaga. Et kuidas ja mis edasi. Ühelt poolt on tegu ju hobusega, kelle haigus heal juhul peiteseisundis. Kunagi ei tea, millal see välja lööb. Teisalt, selgitas ratsastaja sel suvel, et töö temaga  polegi nii lihtne. Selles ma muidugi luban endal pisut kahelda, sest lugedes teiste hobuomanike blogisid - lihtsalt ja lühikese ajaga ei tule midagi. Mul on heameel, et Theo sai Juurimaa kogemuse. Talle on piisavalt häid kombeid õpetatud - eelkõige just austust inimese vastu. Ta on palju  kontaktsem - traavib mulle kohe vastu, kui on veendunud et tundis mu ära ...  ei ürita mind pikali joosta, astub eest ära, ei kisu... Päitsete pähepanekul ja äravõtmisel lastakse oma pikk kael kenasti  kõrgusele ... Aga ikkagi ei tea ma päris täpselt kuidas ja mis edasi. Ratsastamisega kipub vist olema nii, et pole võimalik teha kuidagi lihtsamalt?:) Et hobune end kindlalt tunneks, siis peab mingid etapid läbi tegema ja loomulikult mina samuti.

Ritsik nimetas tabavalt me uut pereliiget - NetiBetty. Netist leitud koer ta ju ongi:) Otsustasime ta minevikule kriipsu peale tõmmata ja nimetada onomatopoeetiliselt Betty`ks. Sobib paremini ka Bonhamiga kokku. Nii et meil on nüüd Betty ja Bonham. Betty on uue nimega täiesti harjunud. Võrdse kohtlemise sisseseadmine on läinud mõnevõrra keeruliselt. Esimesel, varjupaigast kojutuleku päeval Bettyt ja Bonhamit kokku lastes vaatasin küll, et ei mingeid probleeme - suured sõbrad. Mõne aja pärast adusin, et liigagi suured. Nojah, Betty`l oli jooksuaeg...  Ja see kõige kriitilisem veel:) Esimesed nädalad möödusid kriisolukorras. Mõlemad koerad olid üliaktiivsed ja pidi kasutama jõudu ning mõistust, et neid lahus hoida. Jooksuaja otsa saades lõppes ka Bonhami armulikkus. Hoolimata mu pingutustest pole Betty saanud Bonzo luba tulla temaga võrdväärsele positsioonile - s.t. aset trepi ja välisukse läheduses. Alguses, kui Betty koha onhami lähedusse sisse seadsin, tundus kõik tips-tops

...nägin Mozartit Theo sabas galoppi jooksmas. Pikk valge saba tuules lehvimas. Tal on nii hea olla! Silm särab ja õhtuti talli viies poeb mulle kaenlasse nagu vanadel headel aegadel. Pildid on tehtud Kurtna tallis, kus suvehakul Mozarti tervist  Soome kiropraktiku ja vibratsiooniplaadi abil parendada püüdsime. Lapsed on tema suured lemmikud.

Olen hobuteema postitustega kuidagi jänni jäänud. Pole tükil ajal neist iitsatanudki. Justkui neid polekski enam. On-on. Mõlemad ikka alles:) Theost kirjutan mõni teine päev. Mozart on olnud vapper. Juuni lõpus-juulis ta tervis halvenes. Tänasin õnne, et teda Juurimaale karja ei saatnud - ta poleks seal hakkama saanud. Kuna Theo asemele tuli talle Kurtnast seltsi Balmer, siis lootsin et mured murtud. Hobud tundusid omavahel hästi sobivat. Kuniks tulid putukad. Balmer ei talu kärbseid-sääski-parme ja põgeneb nende eest pideva liikumisega. Noja... kes Balmerit teab, siis ... tema sabake on ju napp. Nii võttiski ta endale Mozarti pika saba abiliseks, sundides Mossut koguaeg liikvele ja hoides pead "tagumikus":) See aga kurnas Mozartit. Vähemalt esialgu - ta ei ole harjunud pideva liikumisega. Mida nädal edasi, seda vastumeelsemalt ta boksist välja tuli. Ja ikka väga kangelt ja hädiselt. Valuvaigisti (Finadyn) ei tundunud ka erilist leevendust toovat. Püüdsin massaažiga ta olemis

Soomlased on loonud omamoodi pretsedendi ja teinud mängufilmi, kus üheks peaosaliseks kaukaasia lambakoer. Polegi enne kuulnud, et keegi seda koeratõugu sedavõrd austusväärseks peab. Loodetavasti ei vallanda see film kaukaasia lambakoera buumi nagu oli Lassie, Beethoveni, komissaar Rex jt samalaadsete puhul. See koer lihtsalt pole seda tüüpi. Ei tohi ära unustada, millised on tema instinktid. Ikkagi tahaksin igaks juhuks hoiatada, et selle koeraga peab ka ise eriliselt valvel olema:) Lihtsalt - pead oskama temast aru saada. Kiiresti see teadmine ei tule. Seda ei õpetata ka koerte käitumiskursustel a la "istu", "lama", "siia" jne. Olen oma blogis kirjutanud kaukadest siin ja siin samuti . Olen nüüdseks selle tõuga ühe katuse all elanud 14 aastat. Aga ikka veel õpin. Ekstreemsedi situatsioone on samuti jagunud. Ahjaa: üks oluline fakt veel - nimelt koolitas/õpetas peaosalise Torm (Myrsky) konkreetse filmi näitlejaks välja Tuire Kaimio . Hobuinimestele p