Ratsutamine

Viimase kolme nädala jooksul olen enda jaoks avastanud uue liikumisviisi - ratsutamine. Olin varemgi põgusalt hobuse seljas loksunud, ent ratsutamiseks on seda palju nimetada - paar korda Hiiumaal, Kassaris ja paar korda Kurtnas. Kergendatud traavile ei saanudki pihta - ilmselt pingutasin valesid lihaseid ja olin liigselt krambis, rääkimata vähimastki tasakaalutundest - niipea, kui hobu traavile suutsin ajada, hoidsin kas lakast või sadula äärest kinni:)

Hakkasin endale juba üsna lootusetu juhtumina tunduma... noh, et pole ratsutamiseks loodud või nii... või äkki liiga vana... Sel kevadel võtsin asja taas käsile. Et proovin siiski veel ja kui ei õnnestu, eks siis näe, kuidas ja kas edasi.

Otsustasin seekord eratundide kasuks - tänu tööandjale saan kasutada tasumiseks tervisekaarte. Muidu oleks päris suur põnts rahakotile. Jah, aga vahe on uskumatult suur ja progress samuti.

Juba esimeses tunnis suutsin kergendada nii, et ei tundnud mingit vajadust lakast kinni haarata või siis sadulasse klammerduda. Lars lasi lihtsalt sammu ajal jalustes püsti tõusta ja püüda mõneks ajaks ka püsti jääda. Minu jaoks on tasakaalu säilitamisel oluline ka otse ja püstipäi ettepoole vaatamine (ikka püstipäi oma saatusele vastu, irw). Kui nüüd järgmiseks hobusega traavile läksime, oligi nõks enam-vähem käes.

Teises tunnis proovisime täisistakut, miskit nagu tuli, aga põhihäda oli see, et ma ei osanud hobust eriti ohjata. Teda tagasi hoida ja siis jälle kiirendada. Minusugune algaja peab täisistakut õppima ikka aeglasema allüüri peal.

Täna, ehk kolmandas tunnis, püüdsimegi kõige muu seas ka hobust rohkem ratsmesse saada (sääre, ristluu ja ratsmete koostöö) - vahepeal õnnestus, vahepeal mitte:) Aga mis lõpuks ometi välja tuli, oli täisistak. Oh, see tunne! Sama tundsin esimest korda veesuusatades püsti jäädes... Ja niipea, kui tunned, et oskad - lased kontsentreerumise lõdvaks ja kõik läheb untsu:) Aga eks on vaja kinnistada.

Sai veel proovitud poolistakut. Alguses tuli kenasti välja, ent niipea, kui sammus puhkasin, läksid treeneri õpetussõnad (säär kinni, kand alla, käed lõdvaks!) jälle meelest.

Positiivne aga oli see, et trenni lõpus 2 kergendamisringi ajal täheldas treener, et istak hulka paremaks läinud.

Igal juhul on minus tärganud ratsutamispisik. Tänu positiivsele juhendajale ja hobu Bryan`ile muidugi. Mõtlen et ... ilmselt paljud jätavad asja katki, sest ei saa kontakti treeneri või siis hobusega. Mulle väga meeldib, et Lars on konkreetne ja motiveeriv - kiidab seal, kus vaja ja sunnib end kokkuvõtma, kui hakkad hooletuks muutuma. Super-treener!

See ääretult mõnus tunne, mis pärast trenni valdab - mnjah, kaua pole end nii reipalt ja elevil tundnud. Mõjub ka hästi seljalihastele ja rühile... minusugusele arvutitagusele kreeka-e`le on seda hädasti vaja. Kuna sügis/talvega on lisandunud 5 üleliigselt kg, siis - 3 treeningut ja -3!

Ok, eks ma muidugi liigun tänu oma hobuste õpetamisele samuti rohkem:) Aga ikkagi. Ilmselt olen leidnud endale sobiva harrastuse.... sammuke taas unistusele lähemal.