Meigiga või meigita

Hommikune meikimine on sama harjumuspärane kui hambapesu, vähemalt minu jaoks. Toonitan kulme, pintseldan pisut silmi, põski... rituaal. Muidu oleks kuidagi lage.

Tõsi küll, pisut tagasihoidlikumaks olen aastatega muutunud: karmiinpunast huulepulka kasutan vaid erandjuhtudel. Enamasti kusagil õhtusel üritusel... järjest harvem, ühesõnaga. Loodus on andnud mulle üsna kahvatu jume, mistõttu puuderdamine pole mulle kunagi väga vajalik olnud. Minu jaoks on oluline just silmade ja suu "väljajoonistamine". Kunagi kannatust ja aeganõudev tegevus võtab nüüdseks loetud minutid.

Täna hommikul tabasin end mõttelt, et kui ma tavapärast meikimisprotseduuri enam läbi ei viiks... ju siis on saabunud vanaduspõlv. Arvan, et kuulun nende naiste hulka, kes mingis elueas meikimisest loobuvad. Samas, imetlen vanemaid naisi, kes seda kunsti oskuslikult valdavad ning end silmatorkavalt jumestavad. Elonna Spriit meenub esimesena. Põnevat dramaatilisust eraldab maitsetust maskist õhkõrn piir. Mnjaa, seda peab oskama "välja kanda".

Mu ema ei jumestanud end eriti, vaid väga harva, eriliste sündmuste puhul. Näiteks teatrisse minnes. Mäletan, et mulle väga meeldis, kui emal olid huuled/ripsmed värvitud, ise pidulikult riides, lokitatud. Minu ilus ema. Hoopis teine helk silmis!

Nii mõnedki aastad tagasi armastasin erksaid, puhtaid ja külmi toone. Ühtegi roosakat küünelakki ega huulepulka mu meigikotti ei kuulunud. Nüüd eelistan juba mõnda aega segatud värve ja märksõnaks ammu pastell...
Millest selline postitus? Vot kohtusin ühe ammuse tuttavaga, keda ammu polnud näinud. Mõnda aega mind üllatunult silmitsedes teatas ta, et olen kuidagi teistmoodi... et silmad olevat suuremad olnud. No ma ei tea... vaevalt, et mu silmapiir ahenenud on, vast ikka need va pastelsed toonid!:)