Saage tuttavaks, Katrin Pauts Õhtulehest!
"...Teate, mida arvab sellest üleskutsest meie lehe juhtkond? Sain sellest teada, kui soovisin meie lehes arvamusküljel üht-teist kirja panna, aga mulle öeldi, et las olla - sest ilmselt on "Sügisball" soovinud selle üleskutsega oma filmile vaid reklaami teha. Selline arvamus siis. Ja veel öeldi nii: enamik end sellesse listi lisanud ületaksid SL Õhtulehe uudisekünnise vaid siis, kui nad troska alla jääksid vms...""
Ega ma eriti lehti loe... ja üldse püüan end ka muust ajakirjandusest distantseerida. Mul on selleks üsna mõjuvad põhjused - olen aastaid sõbrustanud inimestega, kes tabloidide "maiuspaladeks" ning tean osalt, kuidas taolised "uudislood " ja nupukesed valmivad.
Teiseks põhjuseks vast sügav isiklik solvang, mis ajakirjanduse poolt mu perekonnale osaks sai aastaid tagasi. Nüüdseks vast on kõikvõimalikud kohtulood ning "kodanikualgatused" (Õhtulehe väljend) pisutki fabritseeritud ja kontrollimata faktidega "nupukesi" ohjeldanud, ent kui lugeda Katrin Pautsi arrogantset ja suisa inimvaenuliku hoiaku avaldamist OMA LEHE nimel, siis jääb vaid tõepoolest üle ohata ja soovida, et inimjaht ja solvangud selle lehe tegijaid kord endid puudutaksid sama vahedalt.
btw, ma ei tahaks anda allkirja millegi VASTU. Tahaks anda POOLT, eetilise ja ausa ajakirjanduse poolt. Aga see on ilmselt ainult unistus, kui toimetus vihkab inimesi (oma lugejaid) ja püüab neile igapäevaselt täiega "ära panna".
Teiseks põhjuseks vast sügav isiklik solvang, mis ajakirjanduse poolt mu perekonnale osaks sai aastaid tagasi. Nüüdseks vast on kõikvõimalikud kohtulood ning "kodanikualgatused" (Õhtulehe väljend) pisutki fabritseeritud ja kontrollimata faktidega "nupukesi" ohjeldanud, ent kui lugeda Katrin Pautsi arrogantset ja suisa inimvaenuliku hoiaku avaldamist OMA LEHE nimel, siis jääb vaid tõepoolest üle ohata ja soovida, et inimjaht ja solvangud selle lehe tegijaid kord endid puudutaksid sama vahedalt.
btw, ma ei tahaks anda allkirja millegi VASTU. Tahaks anda POOLT, eetilise ja ausa ajakirjanduse poolt. Aga see on ilmselt ainult unistus, kui toimetus vihkab inimesi (oma lugejaid) ja püüab neile igapäevaselt täiega "ära panna".
Kommentaarid
Kuid mida tahtsin öelda - mind jahmatab selle õnnetu koeraloo juures enim hoopis nende inimeste õelus ja kitsarinnalisus, kes on nüüd üldistanud õudseteks koletisteks kõik selle lehe töötajad, rünnates isiklikult ja valimatult. Mina küll ei arva, et ma sind kui mulle täiesti võõrast inimest ühe blogisissekande põhjal kellekski-millekski tembeldama hakkaksin. Ma sinu asemel oleksin hinnagutega ettevaatlik - sest, nagu sa isegi mõista annad - kõik tuleb teisipidi endale tagasi.
Kas Te ähvardate mind? :)
Katrin, kui Te nii avameelselt avaldasite oma toimetuse seisukoha, siis ehk valgustaksite oma blogis kuivõrd teil, Õhtulehe ajakirjanikel, üldse õigust sõna sekka öelda?
Ja siis tuleb neiu Katrin veel kommenteerima "kontekstist väljarebimisest,inimeste kitsarinnalisuest ja õelusest". Issamumeie, juhul kui ma eksin, antagu andeks - ent, kas mitte mõne ajakirjaniku lauale niimoodi just leib ja leiva pääle vorst tule? :)
maailm jagunebki erinevateks hoiakuteks...paraku.
Mind häirib tohutult igasugune lahmimine ja üldistamine. Inimesed, ka ajakirjanikud, on erinevad ja mida peavad nüüd arvama need SLÕ inimesed, kes on seni teinud oma tööd südametunnistudega, saates lugusid näha, kooskõlastades? Kui vaevuksite meie lehte lugema, leiaksite sealt ka toredaid ja südamlikke lugusid.
Ja - ma ei ähvardanud, vaid tahtsin öelda, et ei maksa teha põhjapanevaid järeldusi inimeste kohta, kellest te tegelikult midagi ei tea. Nii nagu te ise ei taha, et teie kohta tehtaks. See oli selle lause mõte.
Mis puudutab ajakirjanike sõnaõigust, siis sellega on väga individuaalne. Igas toimetuses on ju erineva staaži ja staatusega inimesi. Kõik taandub lõpuks siiski inimese isikuomadusteni. Aga kui tahate rohkem teada saada, võite mulle meili saata, aadress on meie kodulehel. Minul ei ole eelarvamusi kellegi suhtes, võin kõigiga vabalt suhelda ja kõigile oma teadmiste piires asju selgitada, mismoodi see lehetegemine käib. Aga kuna te siin mind nii isiklikult olete käsile võtnud (halloo, ma ei kirjutanud seda lugu, vaid vahendasin oma isiklikus blogis, mida kuulnud olen ja seganud seda oma mõtetega), siis võiks teil ka julgust olla mulle oma pärisnimega oma märkusi teha, eks.
jah, nõus... nii see tõesti on ja õnneks on meil vabadus oma valikud ise teha. Olemasoleva informatsiooni põhjal:)
tunnistan ausalt et ei tea suurt midagi ei "koeraloost ega selle taustast". Algselt sattusin Teie blogisse ühe teise postituse läbi, Billy Joel`i Leningrad ja Smashing Pumpkins jne. Sirvisin teisigi postitusi ja nii ma selle õnnetu koeraloo järelkajani jõudsin.
Ja jõudsin ka selle õnnetu kontekstivälise tsitaadini. Ja see tegi mind sedavõrd õnnetuks, et reageerisin oma postitusega.
Omast arust olin mitteoriginaalne - tabloidid viljelevad selliseid pealkirju igapäevaselt...
Vabandan, kui Teid riivasin. See ei olnud Teie isiku vastu suunatud, vaid Teie tsitaadi vastu.
Aga, minu meelest on hea, kui me saame rääkida ja end välja elada, sest tihtipeale ei ole inimestel, keda meie leht on haavanud (ja ma oleksin rumal, kui väidaksin, et seda pole kunagi juhtunud - alati juhtub ja mitte ainult meie väljaandes, vaadake või Pressinõukogule laekunud kaebusi.) Ma võin öelda, et Kaja postitust lugedes hakkas mul siiralt kahju, et inimesel on meie lehega selline kogemus. Ma ei taha omaks võtta kõiki tema öedud sõnu meie lehe ja "paskvillide" aadressil, kuid ma mõistan, miks inimene nii ütleb ja tunneb. (Kuigi see Kirsti teema on täiesti omaette lugu ja omaette maailm...)
Minu meelest pole üldse halb, kui oma hingelt saavad taaga ära need inimesed, kes on saanud haiget - see tagasiside on tegelikult vajalik. Minu meelest siis, kui osapooled omavahel viimaks tõeliselt suhtlema hakkavad, laheneb paljugi ja ehk ka meie teeme oma tööd seeläbi paremini.
tänud ja kontakti selgituste eest!
Hingega asja kalla olijatel juhtub mõndagi, peaasi et kannatajate arv väike püsiks;-)
Omalt poolt tahtsin veel lisada, et minu kunagine jube kogemus oli selllise hiiuga nagu BNS.
Ja tegelikult oli just Õhtulehe tollane ajakirjanik Küllike Rooväli, kes mu abikaasat Muusikakeskkooli päevilt teadis ning "parandava loo" kirjutas ning sellega mu tuttavad ja lähedased maha rahustas BNS-uudisnupukesest "justkui olnuksime asotsiaalid,kes põgenesid sündmuskohalt jättes poja põlevasse majja..."
Ajakirjanik, keda mainid, töötab nüüd Postimehes - ehk oli tegu ka tookord kogenematusega, kui inimene polnud endale veel päriselt aru andnud, kui suur jõud on sõnal. Usu palun, igaüks, kellele "ajakirjanik" pole lihtsalt sõnakõlks, vaid tähendusega sõna, jõuab läbi eksimuste ja jahmatuse enda poolt teistele põhjustatud valu pärast sinna, kus ta taipab, mida võib teha sõnadega.
See äratundmine, kui see viimaks kohale jõuab (ja mõnele kahjuks ei jõuagi, aga enamasti nad kaua ka ajakirjanduses vastu ei pea), võib mõjuda vägagi hirmutavalt. Olen seda halvavat hirmu tajunud, sellest oma järeldused teinud. Soovin rahulikku und ja palun ära solvu, et kirjutasin algul teraval toonil - äkilisus on mu pahe (ja hetke ajel kirjutan enamasti ka oma blogisse - lihtsalt kuna seda tavaliselt keegi ei loe, ma ei arvanud, et mu ütlemised laiema ringini jõuavad, muidu oleksin sõnu rohkem valinud - sest ega see sõnavalik parim võimalikest ei olnud jah...)
Demagoogia, katrin
Hakkad ühest asjast kirjutama, kütad ennast üle, valad om atormilised tunded ajaleheartiklisse ja peale selle ilmumist lähed ja nutad patja.
Aga koos sinuga nutevad ka leegion neid, kelle oled sopaga üle valanud, alandanud, kellelt oled usalduse võtnud.
Arvan, et äkilise meele ja kirjutamisandega sobid pigem kirjanikuks.
Kõik läheb mööda, Katrin! Jõudu selleks!
Ühsikondlikult antava õppetunni pärast?
Katrin!
Kokkulepet ei tule, sest esiteks rääkisin üldistavalt sina vormis ja teiseks ei hakka ma leppima inimestega, kes heast-peast esitavad ultimaatumeid.OK?
Ometi tagasivaates, oma vigadest oma töös ja kahetsustest rääkisid sa ise.
Mul on ajakirjanike suhtes üsna ühene arvamus:põgene nii kaugele kui saad.
Ega mul muud lisada olegi.
Ole tubli!:-)
Kui mina või mõni mu tuttav resoluutselt keelduks SL Õhtulehega suhtlemast, siis see on automaatselt meie süü, kui see peldikusein avaldab midagi stiilis "Nirti on lits!"?
Imelik suhtumine... Kui kahe poole arvamust ei saa, siis ei tohi lugu avaldada ja kõik! Igasugune muu on mõttetute alaarenenud inimeste möla. Kui öeldakse, et "Ei taha kommenteerida!", siis ei taheta kommenteerida ja Lugu ei ole.
Sama elementaarsus on ka mulle arusaamatu.. ja muidugi ka vajadus õnnetuse läbielanuid torkida. Jään endiselt kindlaks sellele, et on ebaeetiline teha esikaanelugu inimestest, kes hetkel "maaslamajad".
Kui on vajadus õnnetusjuhtumite kajastamiseks, siis võiks see olla konstanteeringu vormis, ilma hinnanguid andmata. SL Õhtuleht ongi üks suur meelelahutus, jäädagu siis oma vormile truuks või ei müü see enam ja on vaja reality show`d "otse sündmuskohalt"?