Sahkari talu

Konsulteerisin dr Aibolitiga ja ta lubas alustada Theoga jalutamist, esmalt käekõrval. Tänane lumesadu suisa kutsus metsarajale. Tee ei olnud libe ja nii me kolmekesi sammusine - Madli, Theo ja mina. Suur metsaveotraktor tundus möödapääsmatu koll olevat, ent poiss võttis julguse kokku ja lõpuks suisa nuusutas seisvat "elukat". Algul rapsis küll, ent lõpuks rahunes.

Suurim uudis on see, et Theo Tallis on nüüd 3 liiget ja nii jääbki. Kus on sinna tuleb juurde, eks see ole teada tarkus:) Tuleb vist tall ümber nimetada EMT-ks ja vastavat bränditasu hakata maksma... Kuigi, meie EMT = Elton-Mozart=Theo. Viimane tulija sai esimese tähe ja esimene tulija viimase. Vot selline "lingvistilne ohver":) Theo on paranemas (ptui-ptui-ptui!). Nädalajagu tagasi tõmbas ta end abikaasa käest lahti ja nautis 5 minutit vabadust koos Eltoniga. Vabadus võrdus galopituuridega, mille käigus mingit longet ei tuvastatud. Aga kannatame ikkagi veebruari keskpaigani ära, kutsume tohtri kohale ja püüame ultraheliga sidet uurida. Ahjaa, kes huvi tunneb, siis Theo  diagnoos on peroneus tertius nimelise sideme rebend . Paranemise prognoos on üldiselt 85%. Aga eks näis. Boksis istumine on läinud üsna valutult. Muidugi on kahju ja raske, ent kuidagi ta lepib. Suureks eduks on väliboksi olemasolu ja ka see, et on talv ja kogu seltskond kükitab niikuinii talvekoplis oma

Me, hobuinimesed teame, et hobused on õrnad loomad ja õnnetused nendega ei hüüa tulles... Theoga läks kõik hästi, kohe väga hästi - nii hästi, et isegi Madli on temaga rahule jäänud. Jah. Kuniks paar päeva tagasi hobusid õhtul talli lastes, ei silmanud ma koheselt Theod. Mossu kobistas boksi suunas, ent nähes et Theod ei tule, pööras otsa ümber ja kablutas õue tagasi. Võtsin Eltoni päitsetest kinni ja talutasin teda  boksi, mis asub talli teises otsas. Kui ringiga tagasi tulin, olid nii Theo kui ka Mossu boksidesse jõudnud. Nahistasid õndsate nägudega kaera nosida. Nagu ikka. Esmalt ei märganud ma midagi, ent siis asusin hobudelt tekke ära võtma ja tundsin, et miskit on valesti. See, kuidas Theo jalalt-jalale vajus, jättis kehasse veidra võnke. Panin talle päitsed pähe ja viisin vahkäiku - hobu tagumist paremat jalga maha ei pannud... lohistades seda järel. Mul läksid jalad nõrgaks. Palpeerisin jalga - ei mingit soojemat kohta, paistetust, valuaistingut. See pisut rahustas. Seej