Sahkari talu

Eile viibisin tööasjus pea terve päeva Tartus. Õnneks oli enne tagasisõitu piisavalt aega, et teha väike tiir Tartu südalinnas. Välikohvikus istudes ja imehead mojito`t limpsides, tundsin seletamatut rahu- ja turvatunnet endasse voolavat. Tartu ON kuidagi mõnusalt hubane... Vaadates mööduvaid omaette naeratavaid inimesi, taustaks täistundi lööv Raekoja kell... mõtlesin, et tahaks varsti jälle tagasi tulla.

On üks nendest laupäevadest, mida väga armastan... piisava ärkamisaja, kohvitass näpus uimerdamise ja looduse nautimisega. Naabruses asuvast metsast on saanud Roheline Tuba... Eile otsustasin LedR kontserdi(!) vahetada Bonhamiga metsaskäigu vastu. Valged jänesekapsad hiirekõrvus toominagate ja kaskede vahel, linnud suurte kuuskede otsas viimaseid päiksekiiri püüdmas, saatjaks kõrvlukustav sädin, minu Suure Kiviga aas täis nurmenukkusid....mnjah, pole just palju elus selliseid hetki ja aega (tahtmist) nautimiseks. Andsin uue hoo oma ürdipeenrale - külvasin tüümiani, basiilikut, aed liivateed, tilli... Herneid kah. Hobud tunduvad samuti uue kopliga harjunud olevat... vahepeale võetakse jooksutuurid üles, püherdatakse, Theo näitab noorusuljust end aeg-ajalt küünlasse visates. Havensi müslit hakkasin hobudele lisatoiduna manustama. Mozart nosis seda erilise mõnuga, selekteerides kaera vahelt müslisegu tükke. Beckisagod sai Soome progemetal kontserdile lähetatud (Pain of Salvation). Ta o

Ühe kena inimesega sai kunagi vesteldud süsteemiarhitektuurist ja süsteemide arhitektuurist üldse. Loomulikult jõudsime otsaga semiootikasse ning arutelu jättis palju filoosoofia valdkonda? kalduvaid küsimusi rippu. Oma väidete illustreerimiseks kasutas kena inimene näidet solresol tehiskeelest. Ainsamate tehiskeeltena programmeerimiskeelte kõrval olid mulle sinnani teada ladina ja esperanto. Interneti abil uuendasin oma teadmisi ses vallas.... Sellest teadmisest alates mängingi vahest mõttega, et mis oleks kui ühel päeval kõik inimesed planeedil Maa vestleksid solresolis. Muusika puudutab ju niigi meid kõiki.... pungist klassikani. Igal ühel oma. Püüdsin klaveril järgi mängida edastatud sõnumit " dm, frm, dfsom ", foneetiliselt kõlab siis - domi, faremi, dofasolmi....nagu haldjakeel:) Igal juhul - see sõnum heliseb siiani kõrvus. solresol/prantsuse/inglise sõnastik.

Sellist rohelust nagu kevadega kaasneb, ei leidu vist ühegi kunstniku värvikarbis. Vihm, päike, rahe, tärkamine ja meeleolu - kõik see kokku annab erakordse vaatepildi. Eile õhtupoolikul tegelesime mehega koduümbruse haljastamisega. Saime sekka vett ja vilet (rahet!), aga ühistöö tulemusena sai tulevane kaskede allee täiendust 8 liikme võrra. Saan siis kah kunagi parafraseerida Aleksei Tolstoi eesmärgini jõudmist, mis vältab "kuni kasekeseni" (oli vist nii...). Istutasin kabineti akna alla ka ühe "võõramaalase" - kollase forsüütia - meenutamaks ligi pooleaastast "eksiili" Kanadas... Õnnekägu kukkus, kui töödega ühele poole olime saanud. Hea märk? Ööbikuid aga veel kohal pole. Theo tunneb end üsna hästi, minimaalne paistetus ja korde ajal pisut nõriseb verd. Aga ei midagi hullu. Täna hommikul, kui ruunamisest möödas 6 päeva, lasime mõlemad hobud koplisse. Eraldi tarastusega, kuniks Theo täiesti paranenud. Pikemalt kogu protsessist kirjutan hiljem, ebausk

On ikka nii, et kingsepal pole kingi... Täna hommikul tööle sõites ja ummikus aega surnuks lüües, mõtlesin mõningase hirmuga algava töönädala peale. Õigemini, selle peale kuivõrd palju tuleb sel nädalal ekraani taga passida.... Talveperioodil pole asi vast nii masendav, sest siis istub enamik inimesi nelja seina vahel ning liikumisvaegus ei torka nii valusalt. Ent pruugib vaid päikesel end näidata, kui tajud - ma olen aheldatud töökohta "tänu" oma elukutsele. IT inimesi "toodetakse" ülemaailmselt, noor ja arenev teadusharu ju. Istuv generatsioon, kelle kutsehaigusteks valutavad kaelad, kõverselgsus, halvenev nägemine jne. Probleemi ei lahenda ka edumeelse tööandja poolt kord aastas läbiviidavad terviseuuringud. See pole profülaktika, parimal juhul diagnoositkse midagi ja sinnapaika see meie meditisiini ülekoormatuse tõttu ka jääb. Profülaktikaks sobiks loomulikult liikumine. Isiklikult olen tänulik oma "loomaaiale", kes mind vähemalt korra päevas liikuma

Sageli aetakse ekstreemprogrammeerimise metoodika ( extreme programming methodology) segamini selle ühe võtte, paarisprogrammeerimisega. Paarisprogrammeerimine on aga ekstreemprogrameerimise üks praktika nagu on seda ka plaanimismäng, rekodeerimine, lõppkasutaja projekti kaasamine jne. Paarisprogrammeerimine ajamahukates projektide on üsnagi riskantne, mu meelest... isikuomadused ja stress teeb oma töö. Olen teinud üht ajakriitilist projekti ekstreemprogrammeerimise erinevate võtete abil ja tulemus oli üllatavalt hea. Oli teada, et tellija nõuded võivad pidevalt muutuda kuna süsteem osteti värskelt reformitud organisatsioonile, polnud veel kindlat struktuuri ja kasutajate tööülesanded võisid muutuda. Õnneks mõistis ka tellija olukorra kriitilisust ja nii saigi mehitatud kliendi lõppkasutajatest kasutajaliidese testimisrühm, kes prototüüpe ja uuendusi katsetasid ning vigade korral kiiret tagasisidet andsid. Kogu projekt oli jaotatud väiksemtaks redaktsioonideks ( release ) kestvusega 1-

On olemas üks maailm, kuhu mul õnnestunud põgusalt pilk heita. See on Glenn Gould`i poolt (taas)avastatud J.S.Bach. Sattusin aastat viis tagasi nägema Yle_1 pealt dokumentaalfilmi eelmise sajandi tipp-pianistidest: Svjatoslav Richter, Vladimir Askenazy, Vladimir Horowitz...ja Glenn Gould. Tollest hetkest alates olen aasta-aastalt tema loomingut otsinud, kuulanud, endast läbilasknud. Kiindumus. Puudutatus. Nagu ikka siin ilmas, kui miski või keski su südant liigutab. Glenn Gouldi elukäik on üks kummalisemaid, mida tean... tema isiksus oma eremiitluses ja tavapäratuses samuti. Mitmeid mu tuttavaid interpreete segab ja ärritab tema kaasa ümisemine . Mind mitte, vastupidi see sulab ja imendub kõikehõlmavasse muusikasse. Suurte metropolide plaadipoodide ja Amzoni abil on mul "kiirabi" Gouldi muusikaga olemas. Kummaline, aga Beethoveni, Mozarti ega Hindemithi interpretatsioonid pole niimoodi puudutanud nagu Bach, kes oli kahtlemata Gouldi suurim kirg ja armastus. Olen avastanud,